Mulle tuli meelde ühe noore arsti poolt räägitud lugu elust enesest, mil ta residendina pidi hommikuse visiidi ajal küsima hiljuti opereeritud vanahärralt, kas tolle kõht peale rappimist ka kenasti läbi käib.
Viisakas peab ju olema....
''Patsient x, kas teil peale operatsiooni iste on olnud?'' (Med.termin suurema häda kohta, kes ei tea).
''Ikka istun vahel, söömise ajal ja...''
''Ei, ma küsin iste kohta, kas teil see on olnud? Iste?''
''Ma ju ütlesin, et eks ikka saa istuma tõustud vahetevahel!''
Nii mitu korda, taat pahane ja resident närvis.
Lõpuks sai sanitaril villand ja segas siis kena selge häälega vahele: ''Papi, tohtrihärra küsib, kas sa sital oled juba käinud?'' - ''Einoh, miks ma pole, ikka olen!''
Asi lahendatud.
Kirjanduses on samuti sõnadel oma koht ja pole kellegi teise kui kirjaniku asi otsustada nende kasutamise üle, kui kenderiks kätte ära läheb, siis pole see siiski enam kirjandus.