Mina tahan oma naist, naine tahab armukest, armuke tahab minu naist vahest panna. Mina ei taha oma naist maha jätta, naine ei taha mind maha jätta, armuke ei taha oma naist maha jätta.
Mida teha, kuidas edasi?

kõik tahtmised ja saamised paigas ju! kui aega napib,kolige kokku!

Ei saa, armuke ei julge oma naisele tunnistada, et ta minu naist paneb vahest.

sul on oma parem käsi, mis iial ei väsi.polegi naist vaja.

...oli tuttavas perekonnas sarnane lugu. Lõpuks naine sai aru, et armuke tahab teda tõesti ainult vahel "panna" ja oma naist maha jätta ei soovi. Nüüd oma mees seitsmendas taevas, et armuke tema naist ei tahtnud ja nüüd saab ise oma naist "panna", kuni järgmise korrani...Et naistel ei tasu lapsi teha mitte ainult mehe kinni hoidmiseks, vaid mehed võiksid neid ka oma tuleviku kindlustamiseks teha, kes seda teise mehe lastega naist ikka päriseks endale tahab...
Et tööle külamees!

Ise ütsid ju - sina ei taha oma naist maha jätta ja naine sind kah mitte(kuigi tegelt tahab oopis armukest onjä), no kesse käsib siis! Elage nõndamoodi edasi ja tasakaalu mõttes peaksid omale ka armukese soetama, keda vahel panna. Aga üldiselt oleks hea, kui selle armukese mees ei tahaks armukest maha jätta, see lõhuks korrapärasuse.

Eks ma olengi seda proovinud külma kõhuga võtta aga ikkagi hakkab kuidagi närvide peale. Mine tea, millal äkki see hetk saabub, kui armukese naisel siiber saab ja oma mehele jalaga annab. On lihtsalt tunne, et see ajutine tasakaal kuigi kaua ei kesta ja lõppeb suure kollapsiga.

Kuule, ilma naljata nüüd - sul see naisuke on ikka paras õis küll. Niiviisi avalikult litutab ringi ja masendab veel omaenda meest. Ei oska siis vaikselt ja märkamatult oma sugueluasju ajada...kohe niisugune pohhuist et hirmus. Ja no maitea. Ega Sa ise ka mingi õige frukt ei saa olla, et sellist komejanti viitsid kaasa mängida. ; P
Või on onul endal ka äkkist mingid saladused, et naine justament nii külmalt tegutseb? Mhh, ahh?
Kui ma mees oleks, ei kannataks küll, et naine avalikult teise küljealla igatseb. Päevagi. Tundigi.
Tänapäeva mehed on ikka nii numpsikud - kõiges nii sallivad-sallivad ja lõpmata leplikud.

No kui Sul on tunne, et asjast nagunii asja ei saa, siis lõpeta see jama parem kohe ära. Või otsei endale ka keegi, keda panna ja kelle mees ei taha teda maha jätta. Siis saate toreda kodumaise kommuuni püsti panna.

Mina ilmselt hakkaks selle armukese naist ise panema, siis on kõik rahul ja keegi ei pea kedagi maha ka jätma.

"Mine tea, millal äkki see hetk saabub, kui armukese naisel siiber saab ja oma mehele jalaga annab..."

Kirjutasid ju enne seda postitust, et armukese naine ei tea.

Seda on raske kontrollida, kas armukese naine teab või ei tea ja ega ma teda teadma panna ei taha (või äkki just peaks?). Seega vist ei tea, aga kus tegijaid, seal nägijaid.
Kommuuni ka ei taha, ei ole nagu grupika sõber, kuigi see "naistevahetuse" mõte on ka korra peast läbi käinud. Samas oleks see tiba nõme "vorst vorsti vastu" ärategemise moodi.
Kui ma oleks leplik, siis see asi mind ju ei piinaks, ega ma ei ole sellega leppinud ja otsin mingit lahendust. Lootus sureb viimasena.

tuttav lugu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ...oli tuttavas perekonnas sarnane lugu. Lõpuks
> naine sai aru,...

Äkki valgustad natuke, kuidas see arusaamine tuli ja kau see aega võttis?

...ega muudmoodi ei saanudki, kui to armuke lihtsalt ei tahtnud seda naist enam, kui naine üritas lapse ja träni kokku pakkida ja temaga kokku kolida. Naine valis siis ainsa variandi, mis siis veel pakkuda oli - oma mehe ja mees nüüd nii õnnelik...
Et lõpeta oma piinad, ütle naisele, et kas sina või tema, kui armuke teda tahab, siis ega sa teda kaua kinni hoida ikka ei saa ja kui armuke teda "haiguses ja viletsuses" ei taha, siis saadki oma naise ajutiseks jälle endale. No vähemalt kuni ta järgmise leiab, kes veidi tiiba ripsutada tahab ja usu, neid kes abielunaist kohustusteta "panna" soovivad, on ikka väga palju. Ma usun, et selliseid pakkumisi ja vihjeid on vist elus iga abielunaine saanud, aga suur nõudlus ongi tekkinud just seetõttu, et ega neid pakkumise vastuvõtjaid eriti palju ei ole. Kas su naise lahkus on nüüd voorus või puudus, eks sa tee järeldus ise.

Aga naine, ta on ka õnnelik sellise sund valiku üle?

oli mul ka kunagi umbes taoline lugu
mehel armastus oi kui suur, öötöölt koju tulles leidsin hommikul sellelt poolelt kus magasin pika jämeda musta juuksekarva ilusasti sirgelt üle padja pandud, loomulikult nimelt , selgest sadistlikust üleolekutundest
mõtlesin siis - no olgu pealegi ja tegin loo armukese mehele teatavaks ja saatsin ta peale, kisa oli taevani
aga see mida ma tahtsin, et mees kaoks armukese juurde - oleksid parajad koos, kahjuks ei juhtunud
armuke jättis mehe maha ja jätsin ka mina
nii et kuniks armastus kolige kokku kui aga ei siis tee teatavaks kellele ja kuhu vaja ning umbes aasta pärast kuuled , et sina, AINULT SIna oled see ainuke, aga tihtipeale ei aja see enam nutma ega naerma
hinnata tuleb seda mis sul on ja siis kui ta sul veel on

See ei saa tõsi olla, et nii lolle mehi on, selge liba.
No mida imet sinu arvates sinu naises on, kas see, et keegi vahel veel tahab teda panna?
Ütle siis vähemalt seda, et valigu, kas sina või armuke või astugu välja.
Justkui ei saaks ise uut leida, vähemalt sellist, kes nii litsakas ei oleks

vbl autor on impotent

Appi! :D

Kahjuks ei ole liba, on reaalne juhtum.
Võibolla tundub see liba olevat kuna ma siin nii külmalt asja kirjeldan aga nii on. Rohkem detaile ei tahaks nagu siia lisada. Kes väga tahab teada võib mail teel ühendust võtta.
Ei ole ka impotent, üldiselt tahan rohkem kui saan.
Tuleb muidugi tunnistada, et kirjeldus on natuke utreeritud ja ei ole täielik, lapsed, laenud ja majad ning maad on ka mängus mõlemalt poolt.

ma olen taolises sarnases olukorras, sooviks lahendust, aga mees on möku
oma mehest soovin juba ammu lahku minna, kuna meil pole mitte midagi ühist ja me ei suuda koos mitte midagi teha

las läheb siis vanaviisi edasi, otsi ka endale armuke. Sellises olukorras on lahutamine liiga kulukas, nii moraalselt kui materiaalselt. Kasvatage lapsed suureks ja makske laenud ära. Vbl selleks ajaks polegi enam seda muret.

See on nii armas, et sa hoolida ainult oma naise õnnest :). Kindlasti ei ole su naine sellise sundvaliku üle õnnelik, tõenäoliset ei ole ta kunagi õnnelik ja ei saa ka kunagi õnnelik olema, püüa sa siis nii palju kui püüad. Hetkel on kokku saanud kaks ebatervest perekonnast tulnud inimest - esimene ei oska hinnata püsisuhet ja mingi kiiksu tõttu peab kõike püsivat halvaks. Teine osapool on vaimne masohhist, naudib enda alandmist ja kannatajarollis olemist. Ega siit niisama midagi head tulemas ei ole, kui tõesti on mingisugunegi soov suhet jätkata, siis otsige nõustaja, kes teile väikse (või suure) sõrmenipsu teeb ja teid maailma asjadesse ja suhte toimimise nüanssidesse veidi teistmoodi vaatama paneb. Inimene peab eelkõige armastama ise ennast, siis hakkavad seda tegema alles teised, nii lihtne see ongi :).

Sa tuttav lugu oled osaliselt tabanud asju, mida ma siia pole kirjutanud. Minu masohistiks olemise osas panid aga mööda. Ma kohe kuidagi ei naudi seda olukorda ja olen nii mõndagi ette võtnud.
Algul kui see asi mulle selgeks sai, natuke tundsin ennest süüdi. Naine ei eitanud ja rääksi ka ise ära osaliselt miks ja kuidas. Otsib seda midagi, mida meie suhtes enam ei ole või pole kunagi olnudki ja armumise keemia lihtsalt lõi pähe ja ta ei suutnud vastu seista sellele. Ta ei pea kõike püsivat halvaks aga mingi keskea kriis lõi sisse. Umbes nii, et kas see ongi see mida ma elust tahan ja midagi rohkemat ei saagi. Lisaks muidugi tuli ka see "Inimene peab eelkõige armastama ise ennast" kontseptsioon ja "kui ma ikka tahan, siis tahan ja pole teiste asi". Päris teerulliga aga ka kõigist üle ei taha sõita, ei pidavat mulle tahtma väga palju haiget teha. Nõustaja juurde ka minna ei taha, ei pidavat mõtet olema, äkki ongi tulemuseks see, et peame lahku minema. Samas on ta kinnitanud, et kuhugi ära minema ta ei hakka hetkel ja mind ei taha maha jätta. Reaalselt pole ka kuhugi ju minna, armukesel ka naine ja lapsed, oma poolt meie ühisest kodust tahab ikka vist ka kätte saada.
Nüüd, kui olen andnud naisele nii palju võimalusi asi lõpetada aga seda ei ole juhtunud, hakkan millegi tõsisema peale mõtlema. Tuleb vist ikka süda kõvaks teha, laiskusest ja mugavusest üle saada, vara ja lapsed ära jagada ning oma teed minna.

.."mind ei taha maha jätta". No, muigekoht. Ilus muigekoht. Peab teist ikka jumala soodaks, tallaaluseks tuhmiks mömmakaks. Ütleb mistahab, serveerib, kuidas arvab. Ja Sa lased sellist asja omale öelda? Teajah, kumbse tegelik mahajätja võiks antud juhul olla.
Muna. Muna oled. Ole aga edasi. ; P

ma vist tean küll ühte sinusugust toru.

Et ma olen siis puru loll ja munadeta, et ei ole veel ära lahutanud?

Ju Sa ei taha siis lahutada. Meeldib kui loll litakas eit avalikult ringi tõmbab, Sind ennast sellega mustab ja alandab.
Pane tähele, nagu hakkad asju ajama, nii hakkab Su prouakese pärasool jahenema. Kaovad isegi armukse järgi õhkavad unenäod sekundipealt. Aga no, ega sellise lolli otsas on mugav sõtkuda ju ka. Ütled veel talle, et ei taha teda maha jätta ja muud sellist muinasjuttu, vanamees veel usub, et teda võidakse maha jätta....irw.

Sul vist on isegi õigus. Ei oska lihtsalt oma kunagi väga armsast naisest nii halvasti mõelda aga tuleb õppida ka seda tegema.

Asi ei ole halvasti arvamises või mittearvamises. Asi on reaalses elus. Praeguses olukorras. Näha on, et oled selline keskmine, suhteliselt selgrootu eesti mees. Parajalt heasüdamlik ja loomult pigem kannataja. Mingid asjad ei meeldi, aga pole ka südant kuidagi midagi lahendama hakata. Nii siis istudki nende oma südameasjade otsas ja midagi ei muutu.
Muuseas. Midagi ei hakka teil nigunii muutuma! Sina pole muutja ja naine, va kavalpea, teab seda. Hoiab Su taltsana oma mölaga a la "eitahasindmahajätta" ja Sa oled veel õnnelik, et oh kui hästi, naine ei tahagi mind maha jätta. Milline imekspandav omavaheline sobivus! ; )