Ei noh huvitavad mõtted siin aga ega ma nüüd nii lambuke ka ei ole. Sellega aga olen vist küll mööda pannud, et viimasel ajal liiga pehmeks olen läinud.
Samas ei ole asjad kunagi nii must-valged, ikka hallide varjunditega. Mida keegi täpselt tahab ei pruugi ka tagantjärgi teada saada.

Kuna olen naine, ei suuda aru saada meeste arvamusest- mõtle, kui hea naine, teised ka tahavad ja kui ka seksinud, ikka tahavad, oi kui hea!
Mulle kui naisele tekitaks selline lits niisugust vasitkust, et ei tahaks teda ka siis, kui keegi peale maksaks

Mina sinust saan küll aru.
Inimene harjub kõigega kui asja sobivalt serveerida.

Loen mina seda kõike ja ei saa enam üldse asjale pihta. Mida kuradit need naised siis tahavad???? Viid ta välja, tood aeg-ajalt lilli ja oled tähelepanelik, siis öeldakse sulle otse näkku et oled möku! Kui ei tee tast välja ja oled isekas, siis oled sa sovinistlik siga????? Ja siis tullakse siia halama, et näe milline tõbras mu mees on! Ma üritan igati, aga see raibe ei tee väljagi! Ei tea, ehk on tal armuke?
Naised! Kas teil on õrna aimugi, mida kuradit te meist üldse tahate???
Olen teemaalgatajaga suht sarnases seisus. Tõsi, väga suure tõenäosusega keegi teine teda ei pane (kuid mine sa tea, 100% ei saa kunagi kindel olla), kuid enam-vähem teema kattub.
Püüad teha mida iganes, et pere toimiks, rabad tööd teha, nii et õhtul ei mäleta oma nimegi, oled tähelepanelik ja kuulad. Ja mis on tulemus? Sind vahitakse kui munadeta isendit???? Wtf people????
See mõttetu (wannabe bitch, wannabe gay jne) ühiskond oma haigete kiiksudega on päris lolliks läinud!
Mida te siis ootate tulevikust? Et Teid vaatab mõni pankuri poeg???? Ilusat elu kuskil kuldlossis oma elupäevade lõpuni? Sest te olete seda väärt? Lubage naerda palun......
Sellised pankuripojad vahetavad teid õige pea uuema mudeli vastu, kui teil mõni korts või voldike silma jääb. Või kui te ei käitu, kui mõni allaheitlik ori. Ja siis istutegi seal kuldlossis mitme luku taga pikad õhtud, samal ajal kui teie unistuste prints teeb mõne uuema mudeli seljas proovisõitu!
Ja mis teile siis elutee loojangul lõpuks jääb? Midagi! Mitte midagi ega kedagi ilusat!
Veeta oma viimased aastad kuskil hooldekodus uriinist haisvas õhkkonnas, kus ainsad jutukaaslased on dementsed majakaaslased, kes on kindlad, et just teie olete nende kadunud lehma lelletütar ja õhtuseks ajaviiteks on AK uudised?
Aga et näeks oma elukaaslases hoolimist, armastust ja austust enda vastu, seda peate te nõrkuseks!! Kui mees rabeleb et päästa kooselu ja et lastele jääks terve perekond, seda ei oska te hinnata!!! Lambakari! Vabandust, ega seegi on liiga leebelt öeldud!

Aga autorile tuleb au anda!
Et meesterahvas suudab selliseid asju avaldada, nõuab suurt julgust!
Mina olen endaomale öelnud, kui tal tekib mingisugunegi suhe kellegi teisega meie kooselu ajal, siis tollel vaesekesel läheb ikka päris räbalasti! On ainult aja küsimus, millal ma selle tõpra üles leian ja julmalt ära tambin! Nii et igal hommikul peeglisse vaadates tuleks talle meelde, mis sai valesti tehtud.
Et ebaseaduslik? Ja siis? Teiste elusid rikkuda on seaduslik? Seal kus kaks inimest on koos, ei ole kohta kolmandale! Ükskõik kui halb või hea on nende suhe, ei ole kellegi asi ennast sinna vahele taguda!!! Kui nii väga seda naist himustatakse (võib-olla isegi armastatakse? Lubage siiski naerda....) siis oodatakse lahkuminekuni. Seniks dude, jerk off please! Ja kui ei, siis tuleb leppida tagajärgedega! Kriminaalkorras karistatav? Jah, on küll, kuid meie seadusesilm annab sulle karmimal juhul natuke tingimisi, mis on ikka olematu karistus. Noh jah, ka kohtukulud ja ravikulud, kuid see on neetult väike hind selle asja eest. Mehe eneseaustus maksab ka midagi!
Oma elukaaslasele olen selle asja selgeks teinud ja ta ütles selle peale, et süüdi on ju kaks inimest, miks ma siis karistan vaid ühte? Aga kas ma peaksin siis naisele kah korraliku keretäie andma? Minu käsi selle peale ei tõuse! Kuid paras karistus on seegi, kui näed seda "õnnetukest" murtud nina ja murtud sõrmedega vereloigus lamamas. Vähemaga ma ei lepi!
Kokkuvõtteks, life is bitch and then you die...
Kud kallid naised! Palun mõelge, mida te elult tahate ja millisena te oma vanaduspõlve näete. Kas rahulikult vananeda koos inimesega, kes teist tõesti hoolib, või üksi ja kibestunult kuskil vanadekodus.
Kui mees püüab, siis hinnake seda palun! Mehele ei ole lihtne alustada juttu suhte parandamisest ja ei ole lihtne pugeda või nahast välja selle parandamiseks! See ei ole nõrkus vaid nende meeste tugevus! Nõrgad mehed võtavad kuskil joomakohas mõne "lohaka" rajalt maha ja arvavad, et nii peabki! Mõistlikud mehed üritavad suhet parandada ja see on neile palju raskem kui arvate!

Veel üks asi.
To Polli: Millest selline üleolev suhtumine maainimestesse?
Rumal oled! Sinusugune mõttetu linnatibi polegi rohkemat väärt kui maha ja taha! Arutleda selle veidra maailma üle ja tunda rõõmu lihtsatest asjadest käib vist sulle üle jõu?
Tunned sa ennast nüüd paremini, kui oled sellise "väärt mõttevälgatuse" kirja pannud?
Igal juhul on sellised "hallid hiired" palju toredamad ja targemad vestluspartnerid, kui mingid mõttetud tibid kuskilt ööklubist või Stockmanni hulludelt päevadelt!

Aga kõigile ülejäänutele, kena kevade jätku ja vähem hingeprobleeme!

Kas sinusuguseid mehi on veel? Kust leiaks? :)

Oh, mulle ka see Segasemaailma sõnavõtt meeldis! :)
Sellise jõulise isase kõrval peaks iga naine olema kui kivikindluse taga.
Miks siis ka seal justkui samased probleemid?
Kivikindlus ehk kuldseks puuriks muutunud?

Mammona suhtes pole natuke siiski nõus. Tibid ehk lendavad küll eelkõige läikivate asjade peale kohale ja arvavad, et läbi nende saabub nirvaana. Naiseks saanud olevusel sellised asjad aga elueelistuste järjekorras kõvasti taandunud siiski.
Või olen ma ise liiga boheemlaslikus ringkonnas, kus ei ole võistlust, et kellele rohkem asju hauda kaasa saab panna.

See koos vananemise idee aga on imeilus. Selle nimel võiks pingutada tõepoolest nii fuuriad kui mökud, nii tiiud kui tiigrid. Kooselu on siiski kift asi ometi. Eriti mõnus kooselu.

üks lammas tundis end puudutatuna :P muide, minu jutt oli puhas iroonia peategelase naise kohta - just nii sellised naised arvavadki - nemad on printsessid ja mehikest äralohistav naisuke ongi neile kõõm, keda keegi muu kui toosama sosssepp ei taha.. pealegi, kui tiiutalutütar jube lahe omada, miks kiibitsed oma litsaka kaasa juures? ah, et tegelt ikka tahaks teda, kui tema sind tahaks, onja?

Alustame algusest.
Kus minusuguseid mehi veel on? Igal pool, kuid need on mehed, kes millegi erilisega silma ei paista:) Pealt näha täiesti tavaline mees.

Maria. Ka mulle Sinu loogika meeldib, väikeste eranditega. Mis on samuti tore, sest jube nõme ja igav oleks elada, kui kõik minu moodi mõtleksid.
Aga mis puutub sellesse jõulisesse isasesse siis...
Tegelikult olin ma aastaid samas seisus, mis teemaalgataja. Lootsin, et kui ma näitan oma pehmet ja "kõigeks valmis" poolt, siis minu kallis elukaaslane mõistab mind paremini ja tal on lihtsam kompromissidele minna. Paraku see ei toimi naiste puhul. Mis ongi veider minu arust. Kui mees ikka sind tõeliselt armastab ja on valmis milleks iganes, et suhet toimimas hoida, siis võiks ju ka naine sellest kinni võtta ja oma panuse suhte õnnestumisse anda.Miks me peame mängima neid mänge?
Aga noh jah, see ei aidanud ja tegelikult alles paar kuud tagasi sain tänu nõustamisel käimisele teada, et see minu enda mina oli jäänud minu peas imeväikeseks. Ja see oligi viga!
Nüüd ma siis proovingi harjuda uue olemisega ja rohkem ka enda peale mõelda. Algus on igatahes päris raske, kuid hakkan vist tasapisi asjale pihta saama.
Kuldseks puuriks ei ole ma veel oma elamist muutnud. Kui me 16 aastat tagasi kokku kolisime, siis elasime ikka väga vaeselt. Tänaseks on olukord ikka kümnetes kordades paranenud, tänu meie mõlema püüdlustele. Ei, ma ei tõsta siin meelega ennast esile. See on olnud ikka meie mõlema töö ja vaev. Samas olen ma olnud ka vahest mugav ja kui olin sügavas depressioonis peaaegu aasta nii, et ausalt öeldes soovisin kogu hingest, et mind homsest enam ei oleks üldse enam olemas, siis olin nii otsas, et ei jaksanud isegi hingata. Rääkimata millegi kallal toimetamisest. Aga noh, eks elu käibki kord üles ja siis alla.
Üks asi veel, mida ma autorile soovitaksin. Ära lase ennast käest ükskõik kui raske periood ka poleks! Mina pole raatsinud suuri summasid enda peale kulutada vaid ikka tahtnud nii, et perele rohkem jääks. See oli suur viga! Isegi hambaarsti lükkasin edasi põhjusel, et see nii kallis! Küll hiljem jõuab!
Aga naisele on see oluline, et ma näeks välja inimese moodi, mitte nagu allakäinud parm (see mu oma tõlgendus).
Nüüd siis olengi alustanud taas teed eneseleidmise ja väärtustamise maailma. Võtsin veel ühe töökoha vastu ja sissetulek on kena üle eesti keskmise. Peab rabama, et jätkuks perele ja iseendale. Kuigi jah õhtuks oled ikka nii läbi, aga see kõik on vajalik, kui ma tahan peret koos hoida. Raha pole muidugi siin elus kõige olulisem, kuid ilma on veel raskem.
Lühidalt, püüan saada taas inimeseks, et ka naisel ei oleks minu pärast ebamugav või isegi piinlik.

Polli! Ma väga vabandan selle lamba ja muu pärast! :)
Tegelikult on sarkasm ja iroonia sellised komponendid, millega olen kogu elu kimpus olnud. Ma ise eelistan otse ja omadega kohale jõuda. See pärast ei oska ma neid alati ära tunda. Vabandust veel kord.
Samas olen sinu peale ka üksjagu kuri! Miks Sa kirjutasid sellise fraasi nagu."miks kiibitsed oma litsaka kaasa juures?" Vabandust, aga ega sa siin midagi segi ei aja? Mina ei ole selle teema algataja! Ja oma kaasat ei saa ma ka kõige mustemas meeleolus litsakuses süüdistada!!! Nii et paluks natuke tagasi tõmmata! Tänan!
Aga kui Sa juba küsisid miks? Siis kas tead, mis asi on armastus? Tõeline, pikaajaline ja kohe päris armastus, mis pole vaatamata elu vingerpussidele minu hingest ja südamest kuhugi kadunud.

Aga mis siis ikka! Hoidke nina ikka päikese poole!

Seganemaailm, arvan, et ilmselt sinu sellest ühest jutust on meie teemaalgatajal 10 korda enam kasu, kui kõigi siinsete naiste juttudest kokku. Väga hea! :)
Ikka väga toetan seda pointi, et ei tohiks nii naljalt ei suure armastuse ega globaalse maailmarahu nimel minetada omaenda unikaalsust, oma olemust, jah, sedasama oma ego.
Kui asi jõudnud aga mingil põhjusel kooselulise kriisini, siis arvan, et sellise iseenda tagasivõitmise nimel võiks astuda koguni nata ilmekamaid samme. Seda pidasin silmas ka häbematuse all. A'la oled kontorionu - osta motikas ja nahktagi ning põruta sinna, kuhu ammu igatsenud minna. Jah, üksi. Jah, ilma tähtajata. Oled kampsunimees - mine ja osta endale lõpuks vingeim Armani ülikond ja käi sellega kasvõi niisama linna vahel patseerimas päikeseprillid nina peal. Või kasvõi autopargis tööl. Või paki seljakott ja põruta Islandile või Tiibetisse. Lihtsalt tee midagi. ära istu ja ära oota, et ehk loksub ise paika või jõuluvana ajab korda.
Mingi otsustav egobuustimine kasvõi aegaajalt ei tee kusjuures kellelegi kurja. Lisaks peaks see hästi mõjuma norutavale minapildile ja teiseks oleks väikeseks ninanipsuks naisele, kes unustanud ära, kui vinge ta mees olla võib. Olge ikka kasvõi aegajalt maailma kuningad. Uskuge, siis tunneb ka naine end teie kõrval kuningannana.
Näitemäng? Noh.. võibolla. Kuid armastame ka meie, naised, paljus siiski samamoodi silmadega. Või siis mainiti siin korras hambaid. No tõepoolest, kui te ise end ei väärtusta ja kõik ainult pere jalgade ette ohvrivaibaks laotate, siis varsti lõpetate põrandakaltusuna.

Kusjuures siit ka teema, mis puudutab hullu töörügamist, et taas ikka perele kõike võimaldada.. siin jään kribake taas reserveerituks. Täitsa aktsepteerin muidugi, et töö ja palk on mehele tihtilugu selleks nn. koju lohistatud mammuti tunnusmärgiks, mis samamoodi ilmselt mehe teostuseskaalal tähtsal kohal on. Kuid et ennast tööga totaalselt rihmaks tõmmata... selle poolt ma ikka üldse pole.
Te, kulla mehed, võite tõepoolest teha tööd nagu loomad, et aga perel mõnusam oleks, aga samas süda ütleb teil tihtilugu aina nooremana juba üles ja no krt võtaks, selliseid ohvreid, meil, naistel, siiski ka vaja pole. :P

Mees peaks olema teadlik oma vajadustest ja nende eest seisma. Ka mehed vajavad mõistmist ja hellust (selle defitsiit näikse veel kõige suurem olema). Siinkohal kivid naiste kapsaaedadesse - hoidke oma mehi, toetage neid, armastage, olge valmis andma, mitte ainult saama.

Aga isiklikult minul (tiiutalutütrekesena?) on väga hea tõdeda, et häid mehi on olemas! Lihtsalt aitäh, et olemas olete :-)

kõrvaltvaataja, ma kusjuures ka täna mõtlesin nendest kapsaaedadest ja sellest, et mis meil, naistel, ikka aina viga on, et kui on meest liiga palju, siis on üledoos, kui on liiga vähe, siis jälle viu ja ving. :D

hiljuti oli kusjuures dokk, mis rääkis koertest ja koerapidajatest.
ei, ma ei eksinud foorumiga. kohe räägin edasi. :)
ühesõnaga seal kirjeldati mingit testi, et kui koer vaatab oma peremehele silma, siis tekib nii inimeses kui koeras täiesti täheldatav hulk serotoniini ehk õnnehormooni. looma lähedalolust, silitamisest jne tekib ka aga silma vaatamisest kohe eriti. kohe ikka väga palju. ja mõlemis!
novott, siis mulle meenuski, et koerad koerteks, kuid tegelikult olen ma ise vägaväga õnnelikuna end tundnud just siis, kui mu armsam mind selliselt armastavalt ja hellalt on vaadanud. ei olegi vast niivõrd meelde jäänud kõik need kingitused või ka überkirglikud hetked või mingid erilised kohad ja sündmused. selle taustal on meelde jäänud just need silmavaated. need on värvinud need momendid eriliselt aromaatseteks, andnud mingi värelevalt imelise tähenduse ja tunde. need silma vaatamised. tihti sõnatud. kas väga hellad, eriliselt malbed, või sellised soojad, toetavad, kui on olnud väga raske, või väga leebed vaid põgusa naeratusega raamitud..
siis oleks iga kord kui aeg seisma jäänud.
on veel kellelgi nii olnud?
räägitakse, et kaua koos elanud paarid ei vaevu enam suudlema (kuigi seksitakse küll), ei emmata üksteist lihtsalt niisama, ei võeta kõrvuti käies enam käest kinni ja võimalik, et ehk ka ei vaadata enam üksteisele sedaviisi silma. pikalt ja hellalt ja hästi.
aga võiks ju? aga peaks ju. :)
äkki selle võiks kohe lausa kohustuslikku päevakorda võtta kooselus, mis? silm-sideme. et hoida sidet. sidet hingede vahel. tekitamaks alatasa imepisikesi õnnelikkuse molekule teineteise jaoks.
äkki siis ikka nii lihtsalt need koosolemise seosed ei purune ja ei murene?

oh, ka mina täna sentimentaalne. :)

Kuna see teema on nagunii rohkme südamelt ära kui reaalse abi otsimine siis veel natuke ei tee vist paha.
Vähepeal rääkisime naisega kõik südamelt ära, valasime mõlemad mõne pisara ja tulemus on selline, et lahutame ära ja vara läheb jagamisele. Lapse tahtis ka enda juurde. Ei saa tema vanamoodi edasi ega ei saa mina enam nii edasi. See vahepealne poolteist aastat oli lihtsalt üks enese otsimine ja enese petmine samal ajal.

Veel seda, et siinsed nõuanded on head ja neid tuleks järgida aga minu jaoks olid nad umbes kolm aastat liiga hilised.
Tunnen ennast Seganemaailm nimelisega suurel määral hingesugulasena. Üks soovitus talle küll on, eelmine kriis minu abielus veel 90ndatel, oli tingitud sellest, et ma liiga palju tööd tegin ja naise unarusse jätsin. Seda viga ei soovita kellelgi korrata. Ilmselt on selle mõju veel ka selles, mis vimmased pooltist aastat toimus, kui ta mitte isegi selle tegelik põhjus ei ole.
PS. Üks pikalt ette reserveeritud ja makstud puhkuse nädalavaheus on nüüd küsimärgi all, kuna teine pool on puudu, minuga saab kontakti vahelduvus.eks@hot.ee .

Kahju kuulda, mees.
Selles suhtes aga õigus, ennetada lihtsam, kui tagajärgi lappida.

No tegelikult tuleks nüüd tõdeda, et lahutus ei ole veel toimunud. Mingil moel leppisime ära minu algatusel sellel siiksi toimunud puhkuse nädalavahetusel. Pärast selgus ka see tõsiasi, et majanduslikud põhjused on need, mis teda lahkumast hoiavad.
Vahepeal oligi rahu majas aga nüüd hakkas jälle midagi imelikku toimuma. Ühe sõnaga ei saa naine seda armukest kuidagi maha jäetud.
Nüüd on meie vahelised suhted ka hakanud jahenema. Üks inimene kellega asjst silmast silma sai räägitud ütles, et mis seal ikka pane ka kõrvalt kui muidu välja ei kannata ja kuidagi see kooselu ju ikkagi lõppeb. Et sii nii moodi sitasti ongi.

Hiline herilane nóelas vói?

Tegelikult olen laisk, ei viitsi hakata tegelema vara jagamise ja uue naise otsimisega kui veel ikka natuke saab.

mees 42+ ja Seganemaailm, tõesti aitäh, et just sellised olete.
mees 42+, kui Sinu eluga miskit on kehvasti, siis oskan tõdeda vaid seda, et ju ei ole Sinu ja Su naise väärtushinnangud piisavalt kattuvad. Miks see väärtushinnangute ebakõla alles praegu ennast ilmutab - ei tea. Ühte tean küll väga, väga täpselt: mitte keegi ei hakka abikaasa kõrvalt armukest pidama, kui sellist tegevust õigeks ei pea. See on ju minu oma otsus, kas olen truu või ei ole. Siinkohal, Seganemaailm, ei hakkaks teise mehega asjata kaklema. Ega naine ikka teisega ei oleks läinud, kui ta ei oleks tahtnud minna. Jah, see teine pool ei peaks muidugi abielus inimest ka vastu võtma, kuid ta on võõras ja ei ole konkreetse mehe-naise kooselu eest vastutav. Kui üldse tuupi teha kellelegi, siis võiks seda mees 42+ oma naise armukesele teha. Seda mitte selle pärast, et too teine tema naise armuke on, vaid tolle teise mehe naise kaitseks hoopis.
Mees 42+, miks peaksid vara hakkama jagama, kui ei taha? Eriti siis veel, kui teisiti ka võimalik on? Sul on ju peale naise ka lapsed. Mõtle, äkki on võimalik jätta lastele kodu alles? Näiteks tee naisele ettepanek kirjutada vara lapse/laste nimele ja välja tuleb kolida teil mõlemal. Kohustus lapsi ja vara hooldamas käia jääb mõlemale lapsevanemale võrdselt, st mitte lapsed ei hakka kordamööda teid külastama, vaid hoopis teie kui lapsevanemad hakkate lapsi külastama kuni uue koduomaniku(e) täisealiseks saamiseni. Jah, tavaliselt toimitakse teisiti, aga peab siis alati tavaliselt toimima?

Mingis osas on sul õigus, eriti selle tuupi tegemise mõttes aga ma pole nii vägivaldne õnneks või kahjuks, ei teagi. Tolle teise naine ilmselt kaitset ei vaja, ta teab mis toimub ja üsna hästi. Tal on lihtsalt mugavam mitte midagi ette võtta, umbes nii nagu minulgi.
Suht hästi iseloomustab seda anekdoot: "Mees räägib: mu abielu on vist nüüd karil, naine jättis oma armukese maha."
Sellest tuleks umbes nii aru saada, et esimese suhte jätkamiseks on vaja teist suhet. Esimest ei saa lõpetada praktilistel kaalutlustel, teist on vaja aga enda hästi tundmiseks ja esimese suhte puudujääkide korvamiseks. Kui kumbki kahest suhtest lõpetada lõppeks ka teine varsti.

Läänerindel muutusteta.

Kui muutusteta nii pikka aega, siis selline elukorraldus rahuldab teid mõlemat- nii sind kui ka sinu naist.

Ja miks ka mitte?
Lõppude lõpuks on see teie elu ja kellegi kõrvalise arvamust mööda ei saa oma elu seada.

Kuna kõik siin elus on mööduv, siis järgige oma praegust sisetunnet.
Võib-olla ükskord jalutate käsikäes mererannas ja meenutate naerdes oma "elumere laineid" :).

Loen ja mõtlen, et pole kunagi mugavustsoonis elanud, ikka südamega. Ja tunnen, et olen õigel teel...mis sellest, et olen ka pisaraid saanud valada, ja leinanud mahajäetud mehe kõrval teda (aga koos ei saanud, sest just südamega tahan elada). Ja läksin, ja leinasin ja väga-väga raske oli. Aga ennast piinata niilõpmata kaua...ei suuda. Kuigi vaagisin ja mõtlesin ja vaagisin ka kaua kaua ja testisin, kas saaks asja parandada veel. See on ka vajalik, et jõuad selgusele, et päriselt on katki.

Aga näen, et teie mugavustsoon on tegelikult ju enesepiinamise kamber.

Elu on ikka palju ilusam, muidugi kui sul on hobi, või huvialasid ja kirge elu vastu ja austust enese vastu.. Siis säilib eluisugi, tunned, et elu on suurem ja laiem ja lheb edasi.
Lihtsalt korjad oma katkise südame kokku ja toetud sel hetkel muule. Ja tiba-tiba haaval naudid jälle mingit ilusat asja, hobi ja pisikesi tegemisi. Ja elule tulevad värvid tagasi, sa tead, et teisiti ei saanud ja võtad vastutuse oma elu eest ja lahendad oma jama ära.

Iga suhte teevad kaks, omad vead tuleb sisse võtta ja neid parandada...Siis tõused taas ja tahad jälle kedagi armastada ja armastatud saada. Kedagi oodata ja talle aimult mõelda ja nii ta tuleb.

See ilus-ilus asi saab juhtuda ainult siis, kui lõpetad enda petmise ja piinamise.Ag aolen elus aru saanud, et need otsused teevad lõpuks naised, vist. Mehed isegi kui naist ei taha, pole nad võimelised seda otsust tegema noumatterwhatt... ikka naine lõpuks astub selle sammu.

Jaa, see on väga kindel, et pärasool hakkab tal jahenema sekundipealt. Muna oled küll. Asu kohe tegudele, kui tahad, et sinu kunagi armas naine sinu poole tagasi õhkama hakkaks.

Kohe asjad kokku ja, kes tiiba ripsutanud, see teab ise kus ja kuidas elama hakkab. Mis sellest, et pool kodu tema...Ostad välja ja ostmine käib muidugi pika perioodiga...ei mingit suurt rahapakki (mida tõenäoliselt polegi kohe võtta...vaid ikka rahulikult, kuigi kahtlustan, et nii kaugele asi ei lähegi.

Ja kui hädakisa tuleb, et tema nii ei saa ja ei ole võimalik kuhugile minna, siis küsid kulmud kuklas vastu, et is eteab, mis teeb ja pole teiste asi (antud juhul siis sinu), kuidas lahendab. Kui korraldada oskab asju voodis...siis ikka muud asjad peaks ka suutma välja mõelda. Tema mure...Ega sinu elu ju pole sassilöömiseks seepärast...


Või mõtled, et ongi normaalne ja sinu mure...Hallooo...

Kuigi tean selliseid naisi, kes teevadki kõik mehe mureks ja panevad nad süüdi ka tundma, et nagu kõik ongi normaalne ja mees süüdi ka veel lõppkokkuvõttes... et naine käib teise voodis...Pesuehtne manipulatsioon.

Ütleb, et pole teiste asi kui tema tahab...sama ütled uksel kui välja tõstad...et pole teiste asi (antud juhul Sinu)...kui tema tahab, siis ise mõtleb ja lahendab...

Kui naine tahab, siis on see teie ühine kodu, kui tahab hakkab samas kodus naabrinaiseks sulle, kui tahab, siis hakkab kesteab-kelleks seal oma kodu poole peal we...nii mõtled we?
See ühine kodu on teie paarikese ühine kodu ja kui keegi midagi muud tahtma hakkab, see paneb selle pinna pealt ikka kotid kokku ja läheb korraldab muid asju mujalt...Lihtne ju. Mitte ei või oma kodupoole peal endale kõike lubada.

Sinul sama õigus ju - ka sta lepiks kui sa oma kodupoole peale naisukese tood ja ütled, et pool on minu ´teen siin mis tahan...mu lon õigus..

Ükski õigus siin ei loe, et temal nagu pool kodu ja pool vara...Seda võid talle lubada ja selle võib ta ka saada sinult...aga enne kaob kuskurat (süda kõvaks ja kui kükitab kusagil üksi nädalakese ära, siis oled talle piisavalt hea küll...)
Ja see asjade jagamine, see võtab aega ja vaeva ja otsast võid lubada, et lahendate, ja mõne avaldusegi kuhugi viia. Sina jääd sinna kus oled ja ega sina ometi arva, et pakkima pead hakkama ja kõigi last eelu pea peale pöörama...

Kes korraldab asju, see lööb ikka enda elu pea-peale..mitte teiste.

Ja lubad lahendada ja hakkategi vaikselt lahendama siis (aga tema olgu läinud ...kohe...). Enne kui esimene avaldus valmis saab, on asjad korras, kui mitte varem. Täitsa kindel ja täitsa lammas oled ikka :)

Asja uba seisneb selles, et naine tahab selgrooga meest...kui sul seda pole, siis jahh käib teise juures...Kui seda näitad on hetkega naine sinu...ja pole isu kunagi teist meest vaadatagi. Selgroogu on mehele vaja...

..kuigi eks kogu oma elu tuleb ka silme eest läbi lasta...eks naised muutuvad ka vahest mehe käitumise tõttu nii pohuistideks. Kui nad tittedega kodus, või mõni muu sundolukord, siis kiputakse ikka kodus näitama kes boss on (ja mitte selle paremast küljest..).

Ja nii seda kultuurikihti koguneb. Ja siis sul savi, mis teine tahab (isegi kui ainult "panna" vahest). Kui omal hea tunde annab, siis teed. Ja kõik.

igal oinal on oma mihklipäev. Elu annab kõigile võimalusi. Eks siis vastavalt enesetundele otsustad, kas kasutad või mitte - kui ikka oma mees on hea, siis jätad kasutamata.

Aga vahest läheb sassi jahh, mis see hea on, kui kogu aeg on hästi, siis tahab ununeda - aga mitte ainult naistel. Eks mehedki unistavad kohati :) - ikka paremast. Ja tehakse tükke ka. Elu rsk. pakub kurat kõike.

Tean, et kui lahku lähed, tuleb läbi mõelda ja järeldusi teha, muidu oled varsti sama küna otsas. Mõtle kõik oma vead läbi ja tee teisel korral paremini. Vahest muud võimalust ei anta kui - mis sitasti see uuesti. (ja eks see sitasti ka kohati natuke ka oma tehtud). võta sa kinni...

Lugesin kogu loo ära... Mees 42+, ma siiski usun, et tuleb ka see aeg kui sinu ellu tuleb uus armastus. Hoia ikka silmad lahti ja ole inimeste suhtes avatud. Ka netiavarusest tasub kaaslast otsida.

Ma saan sellest täiesti aru, et see vara jagamine ja ära kõndimine on hirmutav. Ega see kerge situatsioon ole.

Üsna mõtlema panevad tekstid siia lisatud. Samas ega ma neid liiga ligi ei lase, oma elu pean ma ikka ise elama. See siin nagu rohkem südamelt ära ja auru välja laskmiseks.
Pole siia pikka aega sattunud ja ka muus osas on rahulik olnud. Kuigi tegelikult on tunne, et kõrvalhüpped on saanud parema konspiratsiooni - kõik õpivad.
Ma muidugi annan endale aru, et küsimus ei ole kas, küsimus on millal. Kogu meie suhe on sellises punktis, et kuhugi tagasi ei ole enam võimalik liikuda. Seda mõlemalt poolt, ega ma ka nii vagur ei ole olnud kui välja paistab. Ei saa siia kõiki detaile kirjutada aga mingit kõrvalsuhet mul ei ole.
Tekkis idee siia kirja panna ka midagi positiivset sellel teemal kui naisel on armuke. Seda mitte huumoriga vaid tõsiselt.
Positiivne on see, et naisel on suht ükskõik mis mina teen, ei käi pinda ega hõõru midagi nina alla, positsioon ei ole enam selline, mis seda teha lubaks. Selles mõttes on kodune õhkkond rahulikum ja ka tema võtab igapäevaelu rahulikumalt, ei tõmble ega aja mingeid asju jõuga. Mõiste peab-pean-peame on kadunud ka minul endal. Lisaks teeb palju asju, mis varem vaidlusi tekitasid, ilma mingeid küsimusi tõstatamata.
Mina ise olen rahulikumalt sellesse kõrvalsuhtesse suhtuma õppinud, algul olin ikka väga liimist lahti. Olen aru saanud, et iga asi saab ükskord otsa. On nii nagu on, kõik juhtub siis kui juhtumiseks on õige aeg ning ei ole põhjust muretseda.
Olen õppinud selle aja jooksul bluffima, intrigeerima ja suisa valetama, varem olin ikka väga sirgjooneline ja otsekohene, kõik oli nii kuidas oli ja ausalt. Nüüd mõtlen ikka, et kuidas on mulle parem ja siis ütlen.
Olen ennast paremini tundma õppinud, avastanu paar asja mille olemasolu endas ma ei teadnud.
No ja ikka seksist ka natuke positiivset. Ah krt ei kirjuta ikkagi seksist, see vist tuleks liiga detailne.

Krt, ma olen vist selles staadiumis, et mul on ükskõik.

Vahepeal siiski ei olnud ükskõik aga nüüd oli sündmus 312 ja kui küsisin, mis toimub, vastas naine, et tema üritas lahku minekut edasi lükata aga enam mingit ühist tulevikku ei näe.

täpsustav küsimus - mis sündmus oli 312? sündmus 69 saan aru aga 312, vot ei tea. Igatahes ootan reaalitishow-le järge.

Ihukarvad tõusevad püsti lugedes, teil on ju lõputu õudus. Sai ise õudne lõpp tehtud, oli ikka õudne küll ja võttis aega, et vana eluga edasi minna. Ei saagi aru, kuidas see algus küll nii magus saab olla.
Selles mõttes, et ega lugedes ilma tunneteta võõra inimese elu, ei olegi see õudne vaid mu omad tunded, mida olen neid hetki läbielades tundnud ja nüüüd uuesti kuklas tunnen, kui loen.