Pole ammu siin foorumis nii head lugemist saanud...Tänud!

312 on sündmus, mille jätan enda teada aga sündmus on väga teemasse.
Moodsad ajad, mis muud.
Päris elu on veel värviküllasem, lausa paks värvidest, mida aga siia ei taha lisada.
Hetkel on vaherahu sõlmitud lubadusega, et kuskilt kõrvalt ei sudita.
Ilmselt on mõlemalt poolt jõutud arusaamisele: parem pool muna kui tühi koor. Ehk kõik alternatiivid on veel halvemad kui hetkeolukord.

mees 42+,lõpeta endale valetamine ja vaata tõele näkku! Kellele ja milleks sa oma kontakti jätad? Ei, ma ei mõista sind selle eest hukka, aga sa pead ükskord selge häälega endale tunnistama, milline on olukord ja mida sa tegelikult tahad (nagu AA-d) Uus elu ei saa enne alata, kui oled selle vinduva suhte lõpetanud. On näha, et pool muna sind ei rahulda.

sündmus 312 seletuse variandid:

A. 3 inimest, 1 mees ja 2 naist
B. 3 inimest, 2 meest ja 1 naine
C. 3 inimest, mees ja naine ja keegi vaatab pealt?

Huvitav!

Matemaatika ei läinud täppi. Olen neid variante naisele pakkunud, ta pole nõus olnud. :)

Kindlasti ma endale natuke valetan, ei välista seda ja kuidas ma muidu ikka nii kaua olen suutnud vastu pidada.
Samas on mul tekkinud mingi sportlik hasart, et millega see lõppeb kui mina seda ei lõpeta. Mingi eelaimdus on, et midagi nagunii kaotada või võita eriti ei ole peale sell, et saan ehk targemaks natuke tagantjärele.
Mida ma tegelikult tahan on ajas muutuv, vahest üht, vahest teist ja vahest mitte midagi. Hetkel on seis just selline pool muna, ela ise ja lase teistel ka elada, mõtleme veel jne. Ma ei ole lihtne, olen keeruline.
Tegelikult olin hiljuti, peale sündmust 312, millimeetri kaugusel suhte lõpetamisest aga saatuse sõrm tuli vahele ja asi jäi ära.

sündmus 312 tuleb ikka lahti seletada, inimesed tahavad teada. Muidu ei saa analüüsiga edasi minna.

Lapsed?
Ei.
Seksuaalsus?
Ei.
Kokkulepped?
Ei.

Seovad ühine vaimsus, ühised mälestused ja vaimustumised elamustest, muusikast, kooskogetust, ühised sõbrad läbi elu, kõik see, millist tühikut ei saa ükski hilisem tulija täita.

Ka see ei seo ühtegi inimest jäädavalt kokku. Garantiid ei ole ühelegi, rõhutan ÜHELEGI suhtele.
Kahe inimese vahelist läbisaamist, keemiat jne. on pea võimatu ette ennustada. Minnakse lahku isegi sõpradena, ei pea selleks teine midagi halba tegema. Lihtsalt inimene on üks ja tema hinge ei hakka täielikult mõistma ja vajama kunagi lõputult teine inimene, see ei ole lihtsalt juba looduses nii. Looduses oleme loodud siia sigima, mitte nui neljaks koos elama 100 aastat

mina arvan ,et elust peab nautima, see ei tähenda sigimist. Sigida saab ka klubides.

sigimisaeg on loodusseadustega piiratud.

Oli jälle põhjus siia pilku heita ja kirjutada.
Sündmus 312?
See oli sündmus, mis igal mehel aitaks oma naise maha jätta. Pärast seda sain natuke räägitud ja oli selgus ning vaikkus. Natuke isegi nagu vanasti. Nüüd aga jälle midagi idaneb, kas kevad lõi jälle sisse?
Küsimus on umbes nii, et mitu korda saab ühe ja sama reha otsa astuda ja miks ma nii põikpäine olen?

No nii. Nüüd on lõpp, kõik, aitab!!
Tuleb lahutus.
Võtsin naise ja armukese autos suudlemise videole.
Video jõuab kindlasti veel kellegini, kes toimuvat enne kuidagi ei uskunud.

Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus! Oleme siin sulle virtuaalselt toeks. Kahju on ka, et elu peab ikka sinka-vonka ja läbi mülgaste käima.

Krt ma ole ikka nõrk.
Jõudsin juba kahetseda seda lahutuse otsust.
Eriti kui naine kinnitas mulle, et armuke on töölt lahti lastud ja nad tõesti ainult kallistasid ning vanainimeste asju sellest 312-st alates pole enam teinud, selle pärast, et mina ei skandaalitseks, et oleks kodurahu. Suhe pidi neil vaikselt vaibuma.

Ja nii need aastad mööduvad. Aastate möödudes olete hallid ja kanged, igaüks omas nurgas, kes toriseb, kes krigiseb... :)
Mis sa arvad, kui paljud 50 aastat abielus olnud paarid on selle kõik läbi teinud? Pakun, et enamus.
Leia endas tasakaal ja leppimine, ükskõik kumba pidi teil ka need asjad ei lähe.

hämmastav elu ikka kui see üks suur luule siin pole muidugi.
Naine on saanud kolm aastat armukest ja vaheldust, näeb elust rõõmu ja sära. Mees ainult kahetseb ja elab kõike vaimselt endas läbi ja andestab. Paar aastat veel, siis olete juba 50-sed. Naine on rahul, elas keskeakriisi läbi uues kuues, aga sina, MEES??

Ei ole luule, ongi reaalne elu.
Aga nüüd on tõesti ots, enam ei andesta.

Kui aus olla siis faktid, mis lubavad asjaomastel ennast ära tunda on meelega valed kirjutatud, ehk asukohad, ilmakaared, igasugused numbrid, ajad, kuupäevad jms. on teised kui tegelikuses aga juhtum ise on reaalselt minu elu.

siis on su elu ju ikkagi huvitavam kui lehm lesel ja alul siin, nemad lihtsalt fantaseerivad, aga sul on reaalselt midagi, mis vere käima lööb

Lõpp on nüüd reaalselt tehtud, lahutus jõustunud, vara on jagatud ja olema ka lahku kolinud. Õnneks mitte nii suurte probleemidega nagu Kõmmaril.
Kui aus olla siis on nüüd natuke igav, kui elamine ka korda saab seatud, siis vist veel rohkem.
Samas on tunda kuidas närv puhkab, ei ole enam seda jääd või mitte jääda, andestada või mitte andestada küsimust.
Rahakott sai ka tuntava põntsu ja laenu kaela aga see läheb varsti üle.

Nu aga uut naist otsima siis , elu ei oota, ela mees!

ma võtan tutvumise järjekorda.
:DD

Selle uue otsimisega oleks ma vähe ettevaatlik. Kuidagi ei ole sellist tunnet, et peaks kohe pihta hakkama.

niisugustel vanadel lehtsabadel nagu vanaproua Lehm Lesk, Agnes ja anja- Punapea siinsest seltskonnast. Need kõik vaid rahamaiada ja otsivad, kes üleval peaks.
valetavad ka hirmsasti ja tõelist meest ostsides tegelevad teiste meeste teenindamisega..
ja mitte vaid sinisilmsuse eest.

naisel võiks ju aju ka olla.