Tere! Küsin teie arvamust, sest mulle tundub, et olen hakanud täiesti üle mõtlema ja vahel tundub, et ei mõtle üldse. Teema ajab mind hulluks ja on järgnev:
meie kaks pole pikka aega koos olnud, tuttavad alla aasta ja koos elanud vaid mõned kuud. Siiski oleme jõudnud koos otsusele, et oleme kindlas suhtes. Mees leppis juba suvel kokku oma endise naisega, et sõidab talle jõulude ja aastavahetuse ajaks külla. Endine naine elab tuhandete km kaugusel (veel praegu,varsti peaks Eestisse tagasi tulema). Nende kokkulepe sai tehtud siis, kui meil mehega asjad veel nii tõsised ei olnud ja koos ei elanud. Vahepeal on aga palju juhtunud (meie kokku kolimine ja otsusele jõudmine, et oleme suhtes) aga mees ei kavatsegi paarinädalast reisi ära jätta. Ta on minult küsinud, et kas ma tahan, et ta ei läheks aga olen mitu korda öelnud ei,et mine kui soovid. Mees ei ole minu laps,et teda keelata ja käskida ja mõnes mõttes ma mõistan, et kallid lennupiletid ongi ostetud, puhkus planeeritud. Samas on koguaeg on olnud hinges väike lootus, et mees tuleb ise selle peale, et tahaks meie esimesed jõulud koos veeta ja uue aasta vastu võtta. Tema endise naisega olen ma suhelnud, minuga proovib ta hästi läbi saada (kas südamest või mõttest, et hoia sõbrad lähemal aga vaenlased veel lähemal- seda ma ei tea) ja näha on, et naisel on mingi alarm tööle löönud, et mehel peale nende lahkuminekut esimene tõsisem suhe alanud. Nad suhtlevad muidu pidevalt ja oleme kõik koos ka omavahel rääkinud niisama aga ma näen, et kõik ei ole päris nii lihtne, et ainult sõbrad.
Nüüd ma ei teagi mida teha- vahepeal olen kõigest nii väsinud, et tahaks asjad kokku pakkida ja lõpetada selle asja. Olen mehele konkreetselt öelnud ka, et ma ei rõõmusta selle üle kui ta läheb aga ma ei saa keelata, olen lihtsalt südames pettunud. Samas vahepeal mõtlen, et kui mul oleks endise mehega ammu planeeritud reis soojale maale, siis ehk isegi ei jätaks ära, sest meie saame tõesti läbi nagu väga head sõbrad ja mingeid vanu asju üleval ei ole.
Olen täiesti stressis kogu selle teema pärast tegelikult ja ei tea enam mida teha. Ei oska ka siit mingit nõu küsida, ju oli lihtsalt vaja see endast välja kirjutada. Küsiks siis, et kallid naised, mida teie arvate sellisest olukorrast?