Sattusin alles täna lugma seda teemat . . . siin tuleb veelkord öelda, et ikka ja jälle selgub, et mehed on Marsilt, naised Veenuselt.
Et kui sa mehele otsesõnu ei ütle, et oled solvunud, siis üks keskmine eesti mees seda ise ei taipa. No lihtsalt ei teki sellist mõtetki, sest sina ju ütlesid, et mine pealegi. Ise andsid talle positiivse signaali minekuks! Ja ta usub seda üks-üheselt, sest tahab uskuda, et see on tõesti nii. Ja vaat nüüd ei aita tagantjärele enam miski väljakolimine ega mehele tagasitegemine, sest mehel, ullikesel, polnud ju aimugi, et see tema äraminemine sulle ei meeldi. Sa ütlesid ju teistpidi!
Nii et see rong on läinud, siin ei paranda enam midagi.
Nüüd on siis kaks varianti: kas edaspidi teed oma tunded talle puust ja punaseks, sest nüüd on siililegi selge, et sinu mõtteid tema ei loe. Tunnete taipamisest rääkimata.
Või mõtled hoolega ette, mis saab näiteks jaanipäevast, järgmisest aastavahetusest ja eksi sünnipäevast, sest selge on see, et kui eks näpuga viipab, on sinu mees tema juures kõpsti! kohal.
Kui see kõpsti! kohalolemine sulle tõesti meele järele on - noh, olgu ta sul siis pealegi. Nännutate edasi, eks kolmandaks voodis, sina viies ratas vankri all. Tunned end edaspidigi põrandakaltsuna, aga ära enam virise, ise olid nõus!
Aga see variant ei sobi - siis pane end maksma.
Et üks naine korraga.
Ja kui ta sellest kinni pidada ei suuda (tihti tuleb tunnistada, et toida hunti palju tahad, hunt vahib ikka metsa poole), siis tuleb leida keegi, kellega päriselt suhe luua. Noh, selline suhe, kuhu eksid end vahele suruma ei pääse.
Lihtsalt tuleb tunnistada, et see mees polnud ikkagi päris kõlbulik - olid küll suures osas samad mõtted ja tunded, aga tema eksi kohapealt mitte.