mida vanemad. normaalne vanem saab aru, et täiskasvanud lapsel on oma elu. kui ei saa siis tuleb see korralikult selgeks teha. vanem ei ripu niiviisi oma lapse küljes. ja mis inimesed need on, kel pidevalt hädasti tarvis midagi osta, midagi parandada, ringi kõhvitseda, aga ise sellega hakkama ei saa. minul on väga harva midagi sättida ja parandada, kuigi ei ole ka enam esimeses nooruses. ei ole ammu midagi ostnud, millega ise hakkama ei saa. haruharva vajan laste abi. siis ka ei nõua, ei sunni, ei käi pinda. küsin ja nad aitavad. ning aitavad vastavalt sellele, kuidas neile endile ka sobib. dziisas, mõni ei oska mikrolaineahju osta, no tule taevas appi. leiutatakse "väga vajalikke" töid. mingi klammerdumine ja õpitud abitus, vanemad nagu imbetsillid. viige mind ära hullumajja kui ma samasuguseks peaksin muutuma kui need.

Ikkagi ei ole õige niimoodi ärrituda teema arutamise üle. Mina siin tulevikku ei näe, sest pereelu see inimene elada veel ei taha niipea kui oma pere juurest (praegu oled tema pere sina) põgenetakse igal nädalavahetusel.

Mida sa saad teha, on see, et üldse teda mitte kuskile ei kutsu kuu-kaks. Vaata, mis siis nädala sees toimuma hakkab, mida ta üldse teeb kui sina igasuguse initsiatiivi enda käest ära paned. Suure tõenäosusega ei tee te nädala sees mitte midagi huvitavat. Töö ja õhtud tv ees. Töö ja reedel peale tööd sõidab ta ära ja näed teda taas esmaspäeva õhtul.

Võid teha ka teise eksperimendi kui närvi jätkub (sest teemaks on ju ikkagi suhte jätkumine või lõpetamine). Hakkad tuimalt IGAL nädalavahetusel temaga kaasa sõitma ja pühapäevaõhtuse trenni jätad ajutiselt ära. Kuu-kaks sellist kaasasõitmist ja sa saad palju selgema pildi, mida ta seal teeb reaalselt. 4 nädalavahetust ehk viitsib teeselda, aga 8 nädalavahetust (16 päeva+8 reedeõhtut) ei viitsi ta küll näidelda ja hakkab avanema reaalne pilt. Üldse pole võimatu, et ta üldse ei tahagi sind enam kaasa mingil põhjusel.

Nii, et võid oma käitumist nii ehk naa muuta ja vaadata reageeringuid. See vajab aga püsivust ja külma närvi.

Mees ei taha tegelikult elada koos selle naisega linnas, aga kuna tööl käimiseks on igapäevane teekond vanemate juurest liiga pikk, siis tuleb see "kooselu" nädala sees ära kannatada.
Muidugi, võid proovide veel üht varianti.
Kui mees nädalavahetuseti suudab ema juures panna ära ühe liistukese ja ülejäänud aja vahib televiisorit siis on ilmselt asi selles, et vanematel on parem telekas ;) Osta see uus.
Või tegelikult siiski mitte.

On veel võimalus, et mehe vanemad ei teagi, et poeg igal nädalavahetuse "nende juures" on. Üks nädal neil ja teine naabri-Mari kodus. Näiteks :)
Aga vahet pole. On igal võimalikul viisil mehe poolt väljendatud soov olla vabal hetkel oma naisest eemal.

Parim mida sa enda jaoks teha saad, on lõpp sellele suhtele.

arvan ka
26. jaanuar 2016, kl 01.17
mida vanemad. normaalne vanem saab aru, et täiskasvanud lapsel on oma elu.

Nojah, aga kui pojal ei ole seda oma elu....
Ega siis vanemad ikka täismeest lõa otsas kohale tiri - mees ise tahab ju minna. Mitte vanemad ei ripu lapse küljes, vaid laps nende küljes. Miks??? Tähendab, et mehele meeldib vanemate juures rohkem, kui naise juures.
Aga poolearulised tibid süüdistavad ikka vanemaid! Otsige parem viga enda juurest!

Tänan veelkord...

Üks tema põhjendusi ongi see, et ta ei lähe ju niisama ära, vaid läheb ju midagi tegema. Ütlesin, et kas talle ei meeldi minuga koos aega veeta, et ära läheb. Siis ta ütleski, et ei ole ju nii, et on kaks võrdset valikut ja valib vanemad. Tema sõnul asi konkreetselt selles, et sinna on tal ASJA ning olukord ei peegelda kuidagi seda, et kus talle otseselt rohkem meeldib.

Selles tööde hulgas ei teki meil kuidagi ühist arusaama. Minu arvates teeb ta seal reaalselt väga vähe. Sageli on need tegevused lihtsalt hajutatud üle mitme päeva. Mõtlesin, et kui tõesti oleks nii kiire ja vajalik mingi asi, siis saaks selle juba reede õhtul või laupäeva hommikul valmis ja siis tagasi tulla. Ta ei tee seal kaks päeva hommikust õhtuni tööd. Selle peale ütleb muidugi, et kui juba on sõidetud, siis miks kohe tagasi sõita - see on tõsi, et sõit on pikk ja tüütu aga eks juurprobleem on see, et ta üldse sinna läheb iga väikse asja pärast. Kui on kohale sõidetud, siis muidugi hea öelda, et halloo, ma ei sõida 3,5h et olla kohapeal üks öö ja siis tagasi kohe 3,5h.. :(

Ah, saan ise ka aru, kui tobe olukord.. tegelikult ma lausa anun teda, et ta minuga oleks. Kuigi ma ei ole seda otseselt teinud, et nuttes palun või midagi, aga kogu see olukord ja pidev rääkimine sellest ongi nagu mingi anumine.

Eile ei võtnud ma enam teemat üles ja ta oli terve õhtu vaikne, hommikul käitus nagu midagi poleks juhtunud.. ega siit midagi ei tule vist. Mind ajab kõige rohkem segadusse see, et ta ei saboteeri minu arvates meelega suhet. Ma eilegi mitu korda ütlesin, et ma ei kujuta oma elu niimoodi pikalt ette jne. Ta ei anna ühtegi vihjet, et võiks lahku minna või midagi. Loogiliselt mõeldes jah, kaks varianti, kas ta lihtsalt ei usu, et ma ta eal maha jätan ja loodab niimoodi igavesti jätkata või teine variant, et siiski mõtleb lahkuminekule, aga kuna pole veel konkreetset lahendust olemas elukoha ja muu osas, on tal riskantne seda välja pakkuda. Korteri omanikud oleme 50/50 ja ma ei tea kas kardab, et tõstan ta suure vihaga välja või. Sest tal on vaja linnas tööl käia ja tal ei ole ka reaalselt teist elukohta siin.

Ahh, ja teate, kõige vähem meeldivad mulle need mõttemängud. Suhe võiks olla selline, kus ollakse üksteisega ausad ja saaks avatult asjade üle arutada. Eilsest hommikust saati tundub mulle, nagu tegu oleks mingi võõraga, kellel ei ole asja mulle midagi seletada ega ausalt öelda.. lihtsalt eksisteerib mu korteris ja mina pean nuputama, et mis ta on või mida ta mõtleb.

Lisaks olen ise ka selle teemaga justkui varjusurmast ärganud. Nimelt ei olnud ma tükk aega seda enam üles toonud ega niimoodi pahaselt rääkinud. Seetõttu selle lahkuminekule viitava jutu peale tegi küll viite, et "no mis jutt see on" ja "mis sul nüüd hakkas". Tavaliselt viib vist lahkuminekuni mingi pikem kriis. Minul ongi see mure pikalt olnud, aga pole seda vist konstantselt piisavalt jaganud (kuigi umbes pool aastat tagasi olin sama aktiivne, aga kuna andsin alla, siis ta vist arvas, et kõik ok). Seetõttu on tal hetkel mind võimalik naeruvääristada selle "mis nüüd üleöö tahad hakata lahku minema või" küsimusega. Umbes nagu oleks parem olnud, kui ma viimased 6 kuud ka iga päev tänitanud oleks.. :(.

Korterist on kahju, kuna see mulle väga meeldib, valisime ja sisutasime seda ikka hoolega.. eks mul olekski siis esialgu üürikorterisse tagasi minemine ja võib-olla nii hubases ja päris enda kohas ei saa veel mitu aastat uuesti elada (üks asi, et kas praeguse korteri müügisummast tagasisaadud rahaga saab midagi lubada.. sest enne maksime mõlemad - teine asi, et kas üldse leiab midagi, mida osta).. Õnneks otsest majanduslikku probleemi mul pole, saaksin lubada ka üksinda korteri üürimist. Ohjah :(. Hakkan siis vaikselt mõtlema ja tegutsema sel suunal.

Ja ma ei süüdistagi vanemad, sest tõesti, tal oleks endal võimalik olukorda paremini analüüsida ja töid kas või kokku konsolideerida. Näiteks et see mikrolaineahju ostmine ühendada ülejärgmise nädalavahetuse tööga. Ma ei tea, olgu siis kas või 2 nädalat mikrolaineahjuta, meil endal pole seda üldse. Saab ajutiselt panni peal või ahjus ka toidu soojaks ju.
Muidugi, ega ta vanemad tal ka kindlasti ei ole soovitanud seal vähem käia. Pakun ise, et nad ei teagi, et see mingi probleem on. Nendele ma pole sellest rääkinud ja ei räägi ka. Aga olgu. Olen päris kindla otsuse teinud. Kõige raskem oleks see, kui ta satub paanikasse ja lubab muutuda ja siis paari kuu pärast sama asi.

Kui olete võrdsed kaasomanikud, siis teist välja tõsta ei saa. Kui jagate ka pangalaenu, siis lahkumineku korral võtab üks kogu laenu üle ja saab üksinda omanikuks. Või kui teine pool vaidleb ja pole nõus, otsustab asja kohus (üldjuhul asi pannakse sundmüüki, saadud raha jagatakse pooleks).

On veel üks võimalus. Võid rääkida/arutleda selle teema üle, et ta ostab/te ostate koos suvila. Vaata, mis selle peale ütleb. Suvila olemasolu korral ei saa ta ka parima tahtmise juures igal nädalavahetusel oma vanemate juures teises Eesti otsas käia, sest suvila ja krundi eest on vaja hoolt kanda. Iseasi, kas teil muidugi selliseks väljaminekuks rahalisi võimalusi on (aga kui iga nädalavahetus autoga 3,5 h edasi ja 3,5 h tagasi on raha sõiduks, siis peaks nagu suvila ostuks ka olema). Aga mõttega võib ikka mängida. Saad vähemasti tema reaktsiooni näha, et kuidas ta üldse sellesse suhtuks kui tal/teil oleks oma maakoht, kus liiste panna või muru niita. Samuti saad näha reaktsiooni, kas ta üldse oleks huvitatud veel millegi koos ostmisest.

Mina küll hoiduksin sellest, et selle tüübiga koos veel teine rahaline kohustus kahepeale võtta. Tundub, et korterigagi tuleb jama.
Üldse tundub, et tüüp kasutab naist ära. Otseselt vastumeelne ta ilmselt pole, ja kuna linnas on elamispinda vaja, siis... Ja karta on, et mees oleks valmis samas vaimus aastakümneid edasi laskma. Mehed on ju mugavad ja ei hakka naljalt midagi muutma.
Miks ta seal maal käib - on tõesti mitu võimalust. Esiteks võib olla teine naine (st käib korra maalt ka läbi, ülejäänud aja on teisega koos).
Teiseks võibolla vedeleb tõesti lihtsalt vanemate juures - on ju tore ja mugav, ema ilmselt vaaritab toite ja hoolitseb igati, ilmselt on seal ka vaikne ja rahulik - äkki on sedasorti tüüp, kes vajab lihtsalt palju rahu, ja teema autor jälle tundub selline natuke agressiivsevõitu (või vähemalt väga jutukas) naine olema. Ära pahanda. Aga mehed tihtipeale lihtsalt ei viitsi kuulata naiste juttu, eriti kui suur osa sellest on lihtsalt kurtmine.

Mis iganes põhjuseks ka on, selline mehe käitumine on teie suhtele sülitamine, ja mina teeks samamoodi, vaataks kõrvalt, mismoodi asi edasi sujub, samal ajal elaks oma elu (eeldusel, et sul ikka mingi oma elu on???), käiks väljas, kutsuks äkki ise sõbrannad külla (nädalavahetusel on ju pleiss vaba!) ja ausaltöelda hakkaks natuke ka uute noormeestega tutvusi sobitama...

Tere, ma ei julgeks jah suvilat osta, see on päris suur vaev ja väljaminek, et lihtsalt näha, mis saama hakkab..
Olen muidu jutukas küll, aga kuigi tundub uskumatu, siis ma niieöelda ei latra pidevalt kodus seosetut juttu.
Eks nüüd saab paar nädalat vaikne olema, sest ma ei taha ise ka lahkuminekut enne ette võtta, kui kindel plaan olemas on. Näiteks kokkulepe mingi korteri üürimiseks. Seda ka raske ajastada, sest need lähevad ju nii kiiresti ära, ei tea, kas keegi on nõus selle mulle broneerima nädalaks, et saaks vajadusel võtta ja vajadusel jätta selle. Aga okei, hakkan tegutsema.

mina küsiks, mida sa selle mehega siis KOOS nii hirmsasti teha tahad?
mõnikord on täiesti hea üksi ka olla. ja omi asju ajada: vedeleda vannis, teha iluhooldusi, lugeda, kirjutada, käsitöö, shoppingud jt naiste asjad ja tegemised..Väike puhkus suhtlemisest.
Ma pigem muretseks, et kallis see sõitmine ja raha läheb.. aga kui teil eraldi rahad nagunii, siis pole ka midagi jagada ju.
Mulle isiklikult sobiks, sest suvilatöid ma kah ei taha teha.

Kui sind kõnetab selline teema nagu perekonstellatsioonid, siis soovitan enne lahkumineku otsust just seda proovida. Vahel on meie päritoluperede mustrid lihtsalt nii sassis, et inimesed suunavad alateadlikult oma energia mujale. Ja ükski paarisuhe ei saagi toimima, kui vanemad andmise asemel võtavad.

"mina küsiks, mida sa selle mehega siis KOOS nii hirmsasti teha tahad?"

no see on küll jabur küsimus ju. miks siis üldse suhtes olla, kui midagi koos ei tee? mulle ka ei sobiks nii, et enamuse oma vabast ajast peaks ise ja sõbrannadega sisustama, sest "elukaaslasel" on oma elu ja tegemised. jabur ju. täiesti mõttetu samal pinnal eksisteerimine. osad inimesed tahavad justnimelt KAASLAST, mitte toanaabrit.

Sa voiksid valja uurida, kus see meesterahvas sul tegelikult kaib ja mida teeb. Seda juttu, et igal (!) nadalavahetusel kaiakse vanemate juures reede ohtust esmaspaeva hommikuni ei saa kyll puhta kullana votta.

eriti kui vanemad elavad nii kaugel. 3,5 tundi sõitu edadi-tagasi iga nädalavahetus milline aeg, milline kulu. seda ei teeks ei armastav poeg ning mammapojal lööks ka juba ammu kopa ette see jant, saadaks mammi juba ammu ... kuhugi.

kui teie kodu ja vanemate kodu vahel on nii pikk vahemaa ja ta käib või peab käima seal igal nädalavahetusel, siis kas tema vanemad pole teda kordagi keelanud- teeolud on nii halvad, lubatakse tuisku ja lörtsi jne- ära hakka selle hullu ilmaga üldse sõitmagi. Kas vanemad võtavad oma südametunnistusele õnnetuse, mis juhtub nende juurde või sealt ärasõitmise teel liikluses. Kas mingi liistuke või muu ebavajalik kodumasin on seda ohvrit väärt.
Minu ema manitseb mind ikka- ära hakka tulema,otseselt ju vaja pole ja teed on hullud... ja sõita tuleks ka minul ühest Eesti otsast teise

See liistuke ja üksik kodumasin tunduvad olevat suitsukate oma naisele näitamiseks, eriti kui naise kaasasõites oli kogu nädalavahetus molutamine teleka ees - siis PIDI ju vanemate juures aega veetma. Kui mees üksi käib iga jumala nädalavahetus teises Eesti otsas hoolimata millestki, kahtlustaksin kohe hoopis õrnemaid tundeid kui pojaarmastus. Võibolla on seal kaugel hoopis nädalalõpu-silmarõõm ja suur töö vanemate juures puhas häma.

Aga sa küsi nädala sees mehelt, et kas sa sellel nädalavahetusel ka maale lähed(kuigi vastus on teada). Kui ta küsib, miks see sind huvitab, siis ütle midagi ebamäärast. Kui ei küsi, siis ütle, et ahhaa,siis ma tean sellega arvestada, et sind pole. Kas tüüp muutub vähekenegi armukadedaks?

Mina teeks enne põhjalike otsuste tegemist väikese testi ning läheksin temaga kolm või isegi neli nädalavahetust maale kaas. Kannataks ära need nädalavahetused ja vaataks, mida ta seal siis täpselt teeb. Mõnus ju kui ei pea ise süüa tegema ja võtaks seda kui puhkust käiks jalutamas ja loeks raamatuid.

Aga miks peab üldse naine nii hirmsasti võimlema ja mõistatama ja "midagi ette võtma" ja mees elab lihtsalt nii, nagu ise tahab? Kas suhe ei peaks ikka võrdne olema. Kas eesmärk on tõesti see, et mees suure mangumise peale siis naisega kuhugi kinno või teatrisse kaasa tuleks ja seal pahura näoga oma aja ära istuks? Kas siis oleks süda rahul? Ei oleks ju! Eesmärk on ikka see, et inimesed TAHAKSID ise midagi koos teha, ja no see mees ei taha ju! Milleks teda siis sundida?! Mina naisena olen ka tavaliselt pigem passiivne ja ootan, et mees näitaks ise üles tahtmist midagi koos teha. Meil on ka maakodu, aga eraldi me seal kunagi ei käi - tõeline mõnu on ju ikka koos käies!
Ma arvan ka, et see suhe on nagunii lõpule määratud, mingeid tundeid seal ju enam mängus pole, puhas omakasu tundub. Hea, et sul materiaalses mõtteski oma iseseisvus olemas on. Otsi tõesti endale üürikas ja lepi mõttega, et see suhe sai läbi, ja ole avatud uutele väljakutsetele :)

teele Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> "mina küsiks, mida sa selle mehega siis KOOS nii h
> irmsasti teha tahad?"
>
> no see on küll jabur
> küsimus ju. miks siis üldse suhtes olla, kui midag
> i koos ei tee? mulle ka ei sobiks nii, et enamuse
> oma vabast ajast peaks ise ja sõbrannadega sisusta
> ma, sest "elukaaslasel" on oma elu ja tegemised. j
> abur ju. täiesti mõttetu samal pinnal eksisteerimi
> ne. osad inimesed tahavad justnimelt KAASLAST, mit
> te toanaabrit.
-------------
esiteks on kooselamin e odavam, teiseks ei tea ühtegi meest, kes koguaeg küljes ripuks või peal olla tahaks... isegi sex tüütab ju ära, kui vabalt ja alati saab.

no ma ei näe, kus seda tüütut koosolemist ikka nii väga on, et "kogu aeg küljesrippumisest" rääkida, esmaspäevast neljapäevani õhtuti mõni tund peale tööd? kui inimene seksist nii ära tüdineb, aga ema juures telekavaatamisest mitte, siis on küll mõni terviseprobleem kallal vist. naisel pole mõtet iialgi nädalavahetuseks teatripileteid võtta, kui just kellegi teisega ei soovi minna. no milleks selline "koos"elu?

Põhimõtteliselt on nii, et teise käitumist ei ole võimalik muuta. Kui lihtsalt rääkimisest ei aita, siis tuleb muuta enda käitumist ning seejärel on teine pool sunnitud ka oma käitumist muutma. Samas ei tea kunagi ette, kuidas või kus suunas teine pool oma käitumist muudab.
Kas te teatris, kontserdil, sünnipäeval, matkarajal vms kunagi ei käi või tõesti teete kõike seda nädala sees?
Tema elab ilmselgelt nii nagu tema tahab. Sinul on samavõrd õigus elada nii nagu sina tahad. Ja tulebki lihtsalt ja punaselt rääkida - sina tahad elada nii, mina tahan elada naa, kui me kompromissi ei leia, siis ilmselgelt ei saa koos elada. See ei ole ainult sinu probleem, see on samavõrd tema probleem. Sa ju ilmselgelt ei nõua vanematega suhtlemise lõpetamist, vaid palud üksnes kompromissi leidmist, et ka sina saaksid suhtes rahul ja õnnelik olla.

Tean mida see tähendab. Olen täpselt samas olukorras, erinevus sellest, et kodus oma maja juures on meil kõik asjad tegemata. Ema on tal väga kamandav ja kohe kiiresti on vaja pojal joosta tema asju tegema.
Mulle tundub samtuti, et aitab ainult lahku minemine.

Kui mees tõepoolest on KOGU AEG vanemate juures, siis on ju teie kooselu praktiliselt lõppenud. Mees on endale kodu valinud ja punkt. Kahjuks ei langenud valik sinu kasuks. Kui ta tahaks sinuga elada, siis oléks ta ju sinu juures. Mitte ükski "kamandav ema" ei saaks teda sundida. Või kuidas?

Mina teeks ka enne lahkuminekut ka mõned testid, mis see ikka maksab, või õigemini maksab pärast südamerahu...et tegid kõik. Teiseks kui teed oma sees otsuse ära, et see suhe sind ei rahulda, siis võid venitada...nädalavahetused väljas käia ja ringi vaadata, nagu oleksidki üksik inimene (mida oma sees ju tunned). Vaata kuidas tunned end nii. Hakka oma elu elama, kujutle, et eladki üksi (sealsamas kus oled). Nädala sees kutsu sõbrannad või mine kohvikusse õhtuti. Ära mässa seal mehe ja koduga...Ela sealsamas juba seda elu, mida kujutled end üürikas elavat. Ja kui mees kulmugi ei liiguta ja endine, siis oled oma otsuses veendunud. Ignoreeri teda, pea ka kedagi teist (antud juhul sõbrannasid, oma tegemisi temast tähtsamaks). Kui tal nurinat, saad öelda, et temal ju ka oma nädalavahetus tähtsam kui sina. Kui palub midagi, siis tee oma tegemisi, ütle et ei saa hetkel...ehk elagi sealsamas üksi seda üürika elu näiteks kuu või niikaua kui suudad. Ku imuutusi ei näe, saad alati üürika võtta. Elus kannatust ja närvi vaja, harjuta veidi seda kohe nüüd :) Teised mehed muidugi soovitan sellest mängust välja jätta, selliseid mänge sa vist ei mängiks ka...

..ma kahtlustaks ka maal mingeid õrnemaid tundeid, nagu keegi siin mainis, aga mina maale oma nina ei topiks. Hetkel teil asi viltu...see on selge ja lahkuminek mõttes ka ilma selle teadmiseta. Või probleem õhus, et ta ignoreerib sinu vajadusi... Vahet siis pole kas tead või ei tea...Sori telefon ka mis saad salaja ikka ka läbi (igaks juhuks). Oihh, su psühholoogiaõpikud vist seda ei luba ja teised siin ka mitte. Aga kuna minu mees seda ei oodanud (ma polnud kunagi ta telefoni ega rahakotti ega meilile vaadanud ilma tema loata), aga sain konkreetse vastuse sealt...Mina kedagi näha ei tahtnud, seega tahtsin lihtsalt mõnd sõnumit või sõna kinnituseks. Oli meie tuttav, seega raske oli leida...aga leidsin. Oi pikalt kestis ja oi valus oli. Eitea miks mees lahku minna ei taht ja sellest nii suure komejandi tegi. Ma oleks kohe ära läinud, aga siis läks nii suureks lappimiseks ja võitlemiseks, et ma jääks ja siis räägiti ikka must valgeks ja saime üle. Täna aga oleme ka lahus just pigem selliste probleemide pärast, mitte selle naiseteema pärast. Mul sai sellest suht ruttu suva (ma ei kujuta küll ette, kuidas...aga sai). Meil olid ka põhitülid, et mehel sein ees igasuguste ühiste teemade puhul, neid tekkis nii palju. Põhimõtteliselt, kui ma oleks söögi ja seksi andnud, oleks me vist elu lõpuni elanud, sest naine tal vist nendeks kaheks. Ma loobusin kraaklemisest, nõudmisest, lahendamisest, see ei viinud kuhugi, pigem läks sein aina paksemaks. Ja elasin ka oma elu...Nüüd elan üksi, olen väga rahul oma eluga, ei viitsiks maadelda. Ju ma ei olnud sobiv talle. Alguses arvasin, et naistemees, ei mina teda taha (tema tahtis ja ajas asj uja sebis, et me koos oleks), tihti muretsesin, et küll ta varsti kellegiga mu juurest minema paneb. Lõpus ei saanud kuidagi lahti,...iial poleks arvanud, et nii läheb. Lõbus meenutadagi...

...ongi erinevad ootused ja kõik, vist. Nagu näha, siis isa ka oma pereelus ei osale nii palju kui nende poeg (sinu mees)...äkki tal on samasugune eeskuju...Vaatle ja mõtle ta ema-isa suhe ka läbi, ehk saad sealt mõne vihje...äkki sinu mees ongi nende ühine projekt ja kõik...Minu mees oli suht isa koopia (naine on seksiks ja söögiks ja mõistmiseks ja milleks kõigeks veel, aga mina elan oma elu). Neil töötas, meil mitte...ongi erinevad ootused elule.

Ma bronniks mõne pileti või ürituse nädalavahetuseks, viisakalt, kuu ette võinii (teater kontsert või mis meeldib, sõpradega koosistumine). Vuristad selle kenasti mehele kuu ette, siis ta teab arvestada.. ja nädala sees enne minekut samuti, siis näed reaktsioonist ära, kas kipub maale ikka või kui kava ees, kas siis saab jääda linna. Teed veel reede õhtuks ka plaane, kui üritus laup. et kuna linnas siis võid ju ka reedet sisustada. Ettekääne hea, mees ju harva linnas, sisustad nii ära, et on sisustatud kohe :) Nädala sees tegeled oma asjadega ja oled hõivatud ja väsinud ka ja koonerdad seksiga ka :) Ja kui linna jääb, saab ju kõike teha... Reed ewõhtu ju eriti magus, kui järgmine päev kella peale ärkama ei pea.

Ürituse valid midagi, mis talle võiks ka meeldida (kiusata pole ju vaja). Kui ikka niheleb ja rahul pole, siis on jamasti igatepidi. Kui meeldib, siis saad iga kuu midagi mõelda - omapere nädalavahetus võinii. Enne lahkuminekut proovi ikka kõik asjad läbi. Ega lahkuminekuga kiiret pole, vahet pole kas mõni kuu ees või taga (muidugi juhul kui on halvasti). Loodame, et pole siiski.

Tere. Kuna üle pika aja siia rubriiki sattusin, mõtlesin, et kirjutan uuenduse. Kuigi paljud, kes tookord mulle vastasid, ei ole võib-olla enam siin.

Elame ikka veel koos samas korteris, aga uskuge või mitte, olukord on sarnane. Selle vahega, et nüüd on mees teadlik, et see elukorraldus mulle mitte kuidagi ei sobi. Ja uskuge või mitte, ta ei mõista seda eriti.

Ta on nüüd mitmel korral jäänud linna (minu suure "palumise" peale) ja need korrad on olnud üpriski ..ebameeldivad. See, mida ma tahan, ei ole jah vist see, et ta lihtsalt siin eksisteeriks vaid et ta seda ise ka tahaks ning üritaks minuga plaane teha. Ta sõna otseses mõttes vahtis niisama, käisime jalutamas (ei hakanud muud peale suruma), see oli okei, aga kuidagi leige.

Muidugi olen nüüdseks seda teemat igal viisil googeldanud, lugenud perefoorumeid ja mida iganes, rääkinud sõbrannadega. Tundub, et ta ongi selline. Olen juba aru saanud, et mõnedel meestel ei olegi mitte midagi "vaja". Et naine "check", korter "check", ja nüüd elan kuidas tahan. Lisaks tundub see "memmepoja" värk olevat päris sage probleem. Senisest lugemisest olen järeldanud, et üks komponent taolise probleemi juures on ikka alati see ema. St. eeldus on et poja ema ei lase pojast mitte kuidagi lahti ning sellega seoses "memmepojalikumad" tüübid lähevadki asjaga kaasa. See vist on harv, et ema ise räägib, et veeda nüüd naisega aega, aga poeg ikka ema juures. Ei süüdista vaid seda ema, aga mul on vist halb combo sattunud.

Aaa, ja miks ma nii "tuimalt" kirjutan, on see, et mul on igasugused tunded ta vastu kadunud. Naljakas jah, et alles paar kuud tagasi ma halasin siin, aga nüüd on justkui ükskõik. Olen peas temast juba lahku läinud. Ta on sellest teadlik, aga tegu on vist teise nähtusega, mille kohta internetist lugesin, et tal ei pruugi see enne lahkukolimist kohale jõudagi.

Miks ma pole veel ära kolinud? Ma pole praegu jõudnud uurida, et mis selle korteriga täpselt saab. Tõenäoliselt tuleb maha müüa, aga just selle korteri pärast ei ole võimalik teha lahkuminekut stiilis "head aega, ära enam helista". Ja ma ei viitsi mingeid jamasid tekitada, mul on endal ka hulga raha siin korteri all. Proovin lähinädalatel saada pildi väga selgeks, et kuidas on õige parem toimida, kui on väike oht, et ta hakkab "käru keerama". Optimistlik eesmärk on, et kuu aja pärast elan juba üksinda (kusagil üürikorteris siis esialgu).