Tänan veelkord...
Üks tema põhjendusi ongi see, et ta ei lähe ju niisama ära, vaid läheb ju midagi tegema. Ütlesin, et kas talle ei meeldi minuga koos aega veeta, et ära läheb. Siis ta ütleski, et ei ole ju nii, et on kaks võrdset valikut ja valib vanemad. Tema sõnul asi konkreetselt selles, et sinna on tal ASJA ning olukord ei peegelda kuidagi seda, et kus talle otseselt rohkem meeldib.
Selles tööde hulgas ei teki meil kuidagi ühist arusaama. Minu arvates teeb ta seal reaalselt väga vähe. Sageli on need tegevused lihtsalt hajutatud üle mitme päeva. Mõtlesin, et kui tõesti oleks nii kiire ja vajalik mingi asi, siis saaks selle juba reede õhtul või laupäeva hommikul valmis ja siis tagasi tulla. Ta ei tee seal kaks päeva hommikust õhtuni tööd. Selle peale ütleb muidugi, et kui juba on sõidetud, siis miks kohe tagasi sõita - see on tõsi, et sõit on pikk ja tüütu aga eks juurprobleem on see, et ta üldse sinna läheb iga väikse asja pärast. Kui on kohale sõidetud, siis muidugi hea öelda, et halloo, ma ei sõida 3,5h et olla kohapeal üks öö ja siis tagasi kohe 3,5h.. :(
Ah, saan ise ka aru, kui tobe olukord.. tegelikult ma lausa anun teda, et ta minuga oleks. Kuigi ma ei ole seda otseselt teinud, et nuttes palun või midagi, aga kogu see olukord ja pidev rääkimine sellest ongi nagu mingi anumine.
Eile ei võtnud ma enam teemat üles ja ta oli terve õhtu vaikne, hommikul käitus nagu midagi poleks juhtunud.. ega siit midagi ei tule vist. Mind ajab kõige rohkem segadusse see, et ta ei saboteeri minu arvates meelega suhet. Ma eilegi mitu korda ütlesin, et ma ei kujuta oma elu niimoodi pikalt ette jne. Ta ei anna ühtegi vihjet, et võiks lahku minna või midagi. Loogiliselt mõeldes jah, kaks varianti, kas ta lihtsalt ei usu, et ma ta eal maha jätan ja loodab niimoodi igavesti jätkata või teine variant, et siiski mõtleb lahkuminekule, aga kuna pole veel konkreetset lahendust olemas elukoha ja muu osas, on tal riskantne seda välja pakkuda. Korteri omanikud oleme 50/50 ja ma ei tea kas kardab, et tõstan ta suure vihaga välja või. Sest tal on vaja linnas tööl käia ja tal ei ole ka reaalselt teist elukohta siin.
Ahh, ja teate, kõige vähem meeldivad mulle need mõttemängud. Suhe võiks olla selline, kus ollakse üksteisega ausad ja saaks avatult asjade üle arutada. Eilsest hommikust saati tundub mulle, nagu tegu oleks mingi võõraga, kellel ei ole asja mulle midagi seletada ega ausalt öelda.. lihtsalt eksisteerib mu korteris ja mina pean nuputama, et mis ta on või mida ta mõtleb.
Lisaks olen ise ka selle teemaga justkui varjusurmast ärganud. Nimelt ei olnud ma tükk aega seda enam üles toonud ega niimoodi pahaselt rääkinud. Seetõttu selle lahkuminekule viitava jutu peale tegi küll viite, et "no mis jutt see on" ja "mis sul nüüd hakkas". Tavaliselt viib vist lahkuminekuni mingi pikem kriis. Minul ongi see mure pikalt olnud, aga pole seda vist konstantselt piisavalt jaganud (kuigi umbes pool aastat tagasi olin sama aktiivne, aga kuna andsin alla, siis ta vist arvas, et kõik ok). Seetõttu on tal hetkel mind võimalik naeruvääristada selle "mis nüüd üleöö tahad hakata lahku minema või" küsimusega. Umbes nagu oleks parem olnud, kui ma viimased 6 kuud ka iga päev tänitanud oleks.. :(.
Korterist on kahju, kuna see mulle väga meeldib, valisime ja sisutasime seda ikka hoolega.. eks mul olekski siis esialgu üürikorterisse tagasi minemine ja võib-olla nii hubases ja päris enda kohas ei saa veel mitu aastat uuesti elada (üks asi, et kas praeguse korteri müügisummast tagasisaadud rahaga saab midagi lubada.. sest enne maksime mõlemad - teine asi, et kas üldse leiab midagi, mida osta).. Õnneks otsest majanduslikku probleemi mul pole, saaksin lubada ka üksinda korteri üürimist. Ohjah :(. Hakkan siis vaikselt mõtlema ja tegutsema sel suunal.