Niipalju on muutunud küll, et väljas käies käest enam kinni ei hoia ja hoiab distantsi.
Omaette teema on muidugi need nö minu sõbrad, kes lahkelt infot jagavad. Ma pole enamusega isegi suhelnud enam u 14 aastat. Täiesti ajuvaba minna kellegi kolmandaga oma suhteasju arutama nähtavasti lootuses midagi minevikust üles kaevata.
Küll ma olin ikka selline, arvasin ikka niimoodi ja käitusin selliselt. Lapsi polevat ma kunagi tahtnud. Tõesti ei tahtnud kahekümnendate alguses.
Tunnen end reedetuna Ja alandatuna.