Kes läbi teinud lahutuse pika kooselu järel, öelge, kaua kulub aega, et see kõik enam haiget ei tee ja igal tegutsemisvabal hetkel meelde ei tule?
Mõistusega saan aru, et kõik hakkas kiiva kiskuma juba mõnda aega tagasi ja lahkuminek oligi parim variant kõigile. Rutiin ruineeris mõlemaid ning mees leidis väljapääsutee kõrvalsuhte näol. Kui lugu välja tuli, palusin tal ära minna. Koliski noore naise manu ja mina jäin meie teismeliste lastega. Poolteist kuud on möödas..ja no ikka liiga tihti tuleb enesehaletsus ja mõte ketrab,et kas ja kuidas oleks ehk ikka saanud koos edasi minna. Läheb ikka mingil ajal see üle?

Poolteist kuud!!!???
Mul võttis neli aastat.
Reegel olevat see, et pool koosoldud ajast.

Läheb küll üle. Kellel kiiremini, kellel aeglasemalt, aga aega võtab enam kui mõned kuud. Praegu mõtled, et äkki oleks ikka võinud... mõne aasta pärast tänad taevast, et nii läks.
Kui oled asja sisimas läbi põdenud ja tekib taas huvi maailma asjade vastu, siis soovitan hakata tegelema asjadega, millest siiani vaid mõtlesid, et võiks või kunagi teen. Ja siis ühel hetkel avastadki, et elu on ikka ilus ja vabadus on mõnus. Hiljem võid mõne silmarõõmu ka vaadata, kui oled iseseisvust juba nautima hakanud.

mis pool ajast. oleneb tunnete tugevusest.
minu lahutusevalu pole senini veel üle läinud ja lahutusest juba 18 aastat möödas. kergemaks pisut küll, aga üle mitte.

Hm..sellist vastust ma kartsin. Oeh...pool koosoldud ajast: 10 aastat siis... Mnjaa. Kuidas kiiremini saaks?

Mina olin koos 17 aastat, põdesin 5 kuud, aasta peale lahutust olin eluga uuesti rahul. Nagu soovitasin, pöe intensiivselt ja siis hakka elama, ära vinduma jää. Kui tahad ikka eluga edasi minna. Osad inimesed vist ei tahagi ja siis põevadki elu aeg ja elavad mälestustes. Minu arust on rumal jääda taga nutma midagi, mida tagasi ei saa ja kui tahta, saab kõigest üle. ikkagi su enda elu ja heaolu on mängus.
Ehk et:
vaata alati päikese poole, siis jäävad varjud selja taha!

Aitäh, Kogemus! Mõistusega saan aru, et nii ongi: tuleb teha toredaid asju ja oma hinge ja tube tuulutada. Aga siis tuleb see kõikemattev kurbus ja ahastus..ja iga kord ei jaksa selle eest sõna otseses mõttes ka ära joosta (praegu olen jalutama/jooksma läinud, kui klomp kurku tuleb ja enesehaletsus maad võtab)

Aga ära jookse siis selle kubruse ja enesehaletsuse eest ära!
See tuleb lihtsalt läbi põdeda. Eest ära jooksmisega vaid pikendad agooniat. Kui tuleb haletsus peale, siis haletsegi ennast täiega ja klombi kurgus hoidmise asemel lohista südamest nutta. Koos pisaratega voolab ka valu südamest välja. Mida isukamalt oma kurbuses hulbid, seda kiiremini saad sellest üle.

kõigepealt tuleb mõista mis tegelikult toimus ja mis nüüd toimub. palusid tal ära minna ja ta läkski. oma tegemiste (ka tegemata jätmiste) eest tuleb vastutada. kui mõte ketrab,et kas ja kuidas oleks ehk ikka saanud koos edasi minna, siis on see tegelikult enese süüdistamine, mis nüüd juba täiesti mõttetu/kasutu, sellest tuleks veenda end loobuma. niisiis, see hakkab üle minema momendist kui hakkad juhtunusse suhtuma nii nagu eelpool kirjeldasin. kui kiiresti, see oleneb sust endast

Nu see oleks minu jaoks uus oskus. Ju ongi tagumine aeg pikem pisaravalamine ja pisaramärja padja tagumine selgeks õppida. püüan.

Eks su põhimure on see, et sa lootsid, et vaatamata sinu soovile, et ta läheks lootsid, et ta jääb. Ehtsalt ja suurelt naiselik. Nüüd on nii, et läks ja läinud ta ongi. Mis aitab? Tead, mitte midagi... täiesti tavaline argipäev on see, mis on parim ravi. Ei peagi kogu aeg nutma... täitsa ok on hoopis mitte haletseda vaid argielu elada.

mõtle ja tunne nii, et nüüd algab minu uus elu, algab täiesti uus aeg. ja oota põnevusega , mida see toob.
toob ta aga kohe kindlasti. sina aga, lihtsalt ela. elu krt on nii lühike ja seda maha nutta on eriti narr.
mu kadund vanaema ütles ikka, et seni, kuni veel liigud ja hingad, ole elule valla, siis alles näed, kui põnev see on. edasi, ikka edasi...elas mu vanaema 91 aastaseks ja enne surma ütles, et pole midagi, puhkan veidi ja siis panen täiega edasi...naeratas ja läks.

Oh sind tobukest! See armumine oleks varem või hiljem mööda läinud või oleks see noor armuke hakanud rohkem aega enda jaoks nõudma, mida su mees pole saanud sulle pakkuda, ja varem või hiljem oleks mees armukesega tülli läinud. Tean, millest räägin! Just selles osas, et nooruses olin ise tihti armukese rollis, ja nii kui väheke rohkem nõudmisi või soove hakkasin esitama, nii oli mees kodus naise juures.
Kõige targem on teha nägu, et mitte midagi pole juhtunud, meil on kõik endine, sa oled minu mees, need on meie lapsed, nii on ja seda ei muuda mitte ükski teine naine. Rumalasti tegid. Nüüd oled elu lõpuni üksik õnnetu kibestunud mutt, praegu kasvatad lapsi, varsti on nad suured, ja sa oled igavesti üksi.

Mis mõttes sa nutad taga mingit petist?

kui sa teda armastad siis ole õnnelik sest tema ju on õnnelik ja lase ta vabaks!

aataid tagasi jäin ka üksinda 3 lapsega ja neljandat oodates, ma isegi ei saanud seda talle öelda ja tulevikus oli see fakt minu kaitseks, sest ta arvas, et ka mul keegi teine oli ja laps pole temalt

Ei tohi lahku minna, ei tohi! Tunnen perekonda, mees-naine, 40+ mõlemad, 2 last, +-20. Paar aastat tagasi läksid mees ja naine lahku, ning lapsed on kogu see aeg ema süüdistanud, et ema ei osanud isa hoida, tülitses ja õiendas isa kallal, aasta aastalt läks ema ja laste vaheline vaen ja tüli hullemaks, mida vanemaks lapsed said, seda rohkem ema süüdistasid, et isa kannatanud neid tülisid enam välja, ja praeguseks on olukord selline, et ema oli sunnitud kodunt välja kolima, läks täitsa kuskile talusse ka ühe lahutatud sõbranna juurde elama. Naine on üle 40, mees leidis lõpuks endale uue naise (ei jäänud ju muud üle), lapsed pöörasid emast ära ja virelebki elu lõpuni üksinda, sest perekonnast pole enam mitte midagi järel.
EMA on see, kes hoiab peret koos!!!!

Keskmine lahutusest või pikaajalisest kooselust ülesaamise aeg on kuskil 2-5 aasta kanti. Pooleteise kuuga hakkad üldse aru saama, et sa elad nüüd ilma kaaslaseta. Kurvad mõtted tuleb endast läbi lasta, seda ei saa kõrvale lükata või proovida mööda hiilida. Mida kauem tõrjud mõtteid, et kõik on läbi, seda kauem aega läheb lõplikuks ülesaamiseks.

Kui oled enam-vähem hakanud aru saama, et see periood elust on nüüd läbi saanud, siis tuleb mõtlema hakata ka elu korraldamise peale üksikvanemana, s.h. sellele, et kuidas lahendate lastega tegelemise ja elatise küsimuse.

Lohutuseks on see, et ühel hetkel saab see nukrus läbi ja päike tuleb taas välja.

ema võib olla perehing, aga ei hakka lapsed tühja koha pealt ema süüdistama midagi. järelikult sel isal polnud ainsatki head sõna ema tunnustuseks. ema ehk küll kakles isaga, aga kui ta seejuures suutis ikka isast ka hästi rääkida ja lapsi isa jaoks olemas olla hoida, siis mu arust on see isa üks paras töll olnud naise suhtes, kes talle lapsed kinkis.
mehed peaks üleüldse olema tänulikud naisele, kes neile lapsed kingib. laps on ülim kingitus, mida armastav naine mehele kinkida saab. miks seda asja sellest aspektist ei hinnata ega vaadata.
aint üks naiste tänitamine ja häda.
need lapsed, kes emast ära pöörasid, nad peavad aru saama, et nende ema kinkis nende isale nemad, armastusest....ilmselt isa ei hinnanud seda, ilmselt ei armastanudki ema, ilmselt elas lihtsalt naise hoolitsusest.

kui mees laste ees ema tunnustab, hindab ja näitab välja häid tundeid, ei pööra ükski laps emast ära, kui see ema just viimane kaltsakas pole.
just kõürvalseisjad tihti rikuvad laste ja ema vahelisi suhteid, kahjuks pöördumatult.
lapsed TAHAVAD uskuda, et nende ema on eriline ja hea. tarvitseb neil kuulda ema kohta halvustusi, ja muud vastikut, hakkabki nende pilt viltu kiskuma.
nad on lihtsalt segaduses.
kurb, aga neid endid võib kunagi tabada sama, või veelgi saatanlikum olukord...ja kas nad siis tahavad süüdlased olla.

ahh, abielu, kooselu, see on kokkumäng, mõlema poole ühisprojekt. kui üks ei toeta, teine ei toeta, vahitakse vaid ennast, siis ükski "firma" ei saagi toimida.

Mõlemad lapsed on tüdrukud ja neil oli isaga sünnist saati tohutult hea läbisaamine. Isa oli alati laste jaoks olemas, isa käis lastega rohkem igal pool ja nii edasi, ühesõnaga: seal peres oli isa sõnal rohkem kaalu, laste jaoks. Lapsed olid väga kurvad, kui ema-isa tülitsesid, ning isa ei jaksanud neid mõnitusi ja alandusi taluda, mis naine talle põhjustas, ja läks minema, kaua sa kannatad, kui omaenda naine ei taha sind enam silmaotsaski näha. Mees leidis uue naise, aga lastes viha aina kasvas ja kasvas ja kasvas ema vastu, ja jõudis sinnani, et ema ja tütred ei saanud enam koos elada.

jah, seal võis olla nii, aga ikkagi, ja eriti, kui tütardel on isaga soe ja eriline suhe, siis oleneb väga palju sellest, kuidas isa ema kohta räägib ainuüksi. miks see ema seal siis rahul polnud? ju oli isa-ema suhtes mingi asi viltu, mida lapsed ei tea tänapäevani. isa ei rääkinud ka, sest ta mõnules oma tütarde poolehoius.
loomulik ongi, et tütarde esimene mees, kellest hoolitakse ja keda armastatakse, on nende isa. ses suhtes oli ok.
aga seesama isa, temast olenes ju suhtumine emasse.
ei ole nii, et ema üksi on paha ja vingub ja kakleb, aga teine pole millegagi seda põhjustanud. kindlasti oli isal samavõrra sellega tegu.
isal jah oli kena pillid kotti panna ja minna ja mängida kannatajat ja suuremeelset lisaks veel.
kui seal peres oleks olnud poisid, siis oleks asjad risti vastupidi, sest ema oleks olnud nende poiste esimene naine, keda austada, keda armastada...ja mis oleks tänaseks suhe isaga? läks ju tema ära ja jättis ema?
oleksi vastupidi kõik.

niiet, ikka, kooselu ei olene vaid ühest poolest. kui üks jätab oma osa täitmata või kallutab seda enda kasuks, siis ongi tulemus vihkamine. ja täiesti ebaõiglaselt on kannatajaks, kes iganes sellest liidust.

Sama hea oleks teha igasugu muid spekulatsioone, et naised ja mehed on ja pole, kui hakata teiste pealt arvutama enda hingepiinu. Tegureid on liiga palju, nagu kes keda maha jättis ja kuipalju armastas, et yhest vastust anda. Endal võttis 10a kooselust yle saamiseks 3a. Mehena siis.

lahutanud ei ole, abielus 20+ aastat, aga lihtsalt teoreetiliselt, et eks sellega on nagu leinaga, et alguses eitad, siis nutad, siis oled tuim mõnda aega ja siis hakkab tasapisi üle minema, Kindlasti ei tohi ühtegi etappi vahele jätta ja teha nägu, et ohh, ongi parem ja kõik on nii ilus. Nuta ja kaeble, küllap on mõni hea sõbranna, kelle õlal nutta ja siis katsu tavaellu tagasi tulla, kui sellega hakkama saab, siis tasub juba ringi vaatama hakata, kui on huvi teise sugupoole vastu säilinud.
Kaua see kõik aega võtab, ei tea, eks see oleneb paljudest teguritest.
Jõudu!

oli ka lahutus, kolm aastat tagasi, naise algatusel, pikk suhe, 24 a, ei ole üle saanud, et normaalselt edasi elada, käisin psühhiaatri vastuvõtul...
Oma ala proff, ütles, et see on väga individuaalne kogemus ja iga inimene reageerib erinevalt sellisele kogemusele, sõltuvalt kui tugev side oli abikaasaga ja lastega. Mina katkestasin kõik sidemed ja suhted eksiga ja ei suuda ka lastega endisel moel suhelda.
Naistega on suhted sassis, kedagi endale ligi ei lase, kuigi südamest tahaks. Kurb...

lahutus on nagu surm ja sellele järgneb lein.
lein aga muudab inimest alatiseks, eriti, kui tegemist väga lähedase inimesega.

Lahutus ei ole nagu surm. Aga elu ja suhteid ta rikub. Alates lastest kuni uute suhete loomiseni. Mingi aeg kindlasti mõtled, et milleks uued suhted, kui kõik ja kõigil lõppeb kord niivõinaa. Nii on moes ja paratamatult ka. Lapsed aga jäävad, kui muidugi ise neid oma peast välja ei kammi. Või eks nende peast isa. Igast napakaid on olemas ja seadused õigustavad neid.

on küll nagu surm. inimene su kõrvalt kaob, teda enam ei ole ja see on võrdne selle inimese surmaga.
järgneb lein.
lähedase kaotus muudab sind alatiseks. esmalt võtab see sult visiooni, mida koos nägite. kaob mõte...
loomulikult tasapisi toibud, aga endine sa nagunii enam olla ei saa. iga kaotus muudab sind. võid küll rõõmus näida, aga kogunenud kurbus ei kao kuhugi.
seepärast vanad inimesed tunduvadki kibestunud, nagu noored väidavad, et miks ta sihuke ja sihuke on, et ei või siis armsalt lahke ja naeratav olla..
aga kui sa ei jaksa seda olla, vaatamata kogu pingutusele, lihtsalt ei suuda ja ei näe põhjustki.. oled sa siis kuidagi vähem inimene või kuidagi süüdi milleski? nagu keegi arvas, et vanad peaksid aina vabandama vigade pärast.
milliste vigade?
kas need on vead, kui su kõrvalt nopitakse järjest sulle kallid ja olulised ja aeg kihutab armutult ikka samasse suunda. on see viga, mida vabandama peaks?!

mis jama jutt! lahutus on rikkis suhete tulemus, mitte vastupidi nagu Alu siin väidab. uued suhted lõpevad samamoodi kui oma suhtlemist ja suhtumist ei parandata. pole siin midagi paratamatut

ei olnud piisavalt armastust, et kokku jääda..

Rikkis suhte tulemus on lahutus. Ok. Ei hakkaks yksikute ja vähetuntud suhete põhjal spekuleerima, et neid ei lahutata. aja kysimus ainult. Ja mida hiljem ta rikki läheb seda hullem on. Siingi näiteid kyllaga.
Kui keegi tahab uskuda, et tal peale rikki läinud suhet õnnestub tekitada selline, mis ei lähe enam kunagi rikki, siis see juba kõlab veidi totakalt.

Aitäh, nii paljud on võtnud vaevaks midagi arvata. Olen saanud mitu head mõtet, mis mind aidata võiks. Leinaga võrdlemine ja kõikide selle etappide läbi tegemise vajalikkus tundub loogiline.
Tapisi edasi...püüda leida väikesi rõõme igas päevas. Maailm kulgeb omasoodu, tuleb kannul püsida.
Küllap on yhel päeval selline hommik, mil teen silmad lahti ja mõtlen, et kõik on niiiii hästi, et paremini ei saakski olla.