kui minu eks mu pikalt saatis, siis ytles ta tegelikult väga targa lohutuse. elu läheb edasi. Esialgu paistis see mõnitamisena, et kellel läheb ja kellel mitte, eksole. Aga tal oli õigus, esialgu läheb kyll õige nukralt ja vesiselt, toit maitseb nagu hambaarsti näpud ja tort on umbes nagu märg raamat suus, aga tasapisi, tagasilöökidega hakkab ikka minema kyll:)

kui palju tagasilööke easimenku nimel sul siis on olnu?
lapsi ka, palju sul lapsi on,Alu?

esialgu jäänud mulje, et sulö mingi alaealine plix kuskil, aga sul ju neid veel?

isikukoodi ja aadressi ei mõelnud uurima hakata?

All happy families resemble one another, each unhappy family is unhappy in its own way.

Avalause Anna Karenina by Leo Tolstoy.

Seega, mitte keegi ei saa sulle nou anda. Ainult sina ja sinu abikaasa on teadlikud sellest, mis teie abielus valesti laks, miks te lahku laksite ja kuna kellelgi teisel ei ole selget ylevaadet teie elust, siis ei oska keegi oelda, kaua sul votab lahtusest ylesaamine.

Minu soovitus on lugeda haid raamatuid, kuulata head muusikat, ja kuna sa kirjutad, et kaid jooksmas nagunii, siis midagi muud ei oskagi oelda. Las aeg teeb oma too, elu laheb ikka edasi.

olid alguses sellised ; ennast üls puua, ära mürgitada, jne... Aeg on läinud edasi, siiani elus, nüüd tahaks leida enda kõvale inimest, kellega koos edasi minna, rahulikult, tasapisi....

Tubli oled,et jaksasid selle sammu astuda,mina pole seda suutnud tänaseni teha.Kardan üksi jäämist ,mitte toimetulekut jne.Mees paneb rõõmsalt armukese vahet,lõputud tülid,unetud ööd,pidev okas hinges,kuid lahutuseni ka ei suuda minna,annan ju sellega teisele naisele loobumise võidu,milleks???

Ive, aga miks Sa piinad ennast? Sina oled ju see, kes kannatab: unetud ööd, pidevalt okas hinges, tylid jne.
Milline on see osa elust, millega Sa ise toime ei tule?
Kas üksi olla ja mitte kedagi oodata on halvem kui lõputult kurvastada, muretseda ja tylitseda.
Sellest "loobumise võidu" asjast ei saa ma kyll kuidagi aru. Ma sellesse kui miskisse võistlussporti kyll ei oska suhtuda.

Oleme koos olnud üle 30aasta,juunis täitub 31,lapsed suured,lapselapsed jne.Enamus neist aastatest on mehel olnud kõrvalsuhe,10 aastat tagasi oli tal plaan isegi uue 10a.noorema naisega uut elu alustada,tegin tookord kõik selleks,et meest tagasi võita,see õnnestus.Lootsin,et oli viimane "lehviksaba",kuid kahjuks mitte:(Möödus vaid mõni kuu ja taas lõi lõkkele uus armulugu,mis kestab teadaolevalt tänaseni.Meil on ühine korter,maakodu,firma.Tean,et lahutades saan sellest poole,kuid kas suudan hingeliselt üksi edasi minna,aastatega on tekkinud sõltuvussuhe.Tundub,et ega mees lahutust vara tõttu ei soovi,tahab vaid lõputult petta ja mulle hingepiinu tekitada!

30 aastat on muidugi pikk aeg.
Mina kyll mõlen, et ma ise ikka nii ei tahaks elada. Kui ikka mees mitme naise vahet muudkui sõelub, ei ole ju iial kindel, millal tal (või siis mõnel tema dominantsemal sõbranjel) tekib plaan yheskoos nö uut elu alustada.
Ma ise mõtlen kyll, et nii noor nagu täna, ei ole ma enam iial. Hiljem on ehk veel keerulisem omaenda elu uuesti yles ehitada.

Sa lõpetad niimoodi hullumajas.

abielu, mis kestis 15 a. Olen ja ei ole üle saanud. Olen üle saanud ses mõttes, et enam igapäevaselt ei masetse, antidepressante kah enam kaks aastat ei võta. Aga ei ole üle saanud - ega vist saagi - selles mõttes, et ükski teine mees mind ei huvita. Alguses arvasin, et aega läheb pisut, küll hakkavad huvitama. Aga ainus mees, kelle suhtes ma suudan tõmmet tunda, on eksmees. Kes on vahepeal uuesti abiellunud, lapse saanud, seejärel lahutanud. Uue naise leidnud ja selle vist ka maha jätnud. Mees kui loeteriivõit, kas pole? Ma ise tahaks, et oleks teisiti. Olen haritud, sportlik, näen oma east noorem välja (nii vähemalt öeldakse) - aga olen kõik need aastad sisuliselt tsölibaadis elanud. Teisalt olen sellega ka leppinud, õhtuti patja ei nuta. Tegelen lastega (kes küll järjest iseseisvuvad), teen rõõmuga erialast tööd, käin trennis. Muud elu polegi.

üks ja esimene abielu oli, kestis 20 aastat, algul mõtlesin, et saan sellest üle aga siiani ei ole saanud, kurb ennast kõrvalt vaadata, joon ennast magama, et aju unustustehõlma vajuks, vahest tahaks siit ilmast lahkuda, aga seni ei ole suutnud seda teha ja enam ei taha ka... Kellegi teise inimese tegude pärast ennast tappa tundub lollusena. Armastan frikadelli suppi ja koduseid kotlette, mida ise varem tegin, aga enam ei suuda teha, söön nn. rämpstoitu. Sellise eluni võib viia üks korralik psühhotrauma.
Kui keegi oskab ja tahab emotsionaalselt aidata, siis suhtleksin meeleldi, olen M 50 ja elan Tartumaal. Tänan

Sa Ive peaksid laskma ka endale kedagi tuti juurde, noh nii tasakaalu mõttes.

ja leiad selle, vahel on vaja olla üksinda, ei pea kellegi meelejärgi olema, õpi nautima üksi olekut.
Kui aga oled seltskonnainimene, küll siis leiad seltskonna endale, kui väga tahad, edu sulle :)

Aitäh. Jah, seda tunnet, et olen ise, yksi, ja ei pea kellegi meele järgi olema: olen rahulolevalt nagu olen, ma juba vahel tunnen. Ja see tunne on hea:) Kui seda tunnet aint salvestada saaks, et ebakindlatel hetkedel kohe võtta oleks.

Tegin selle teema ca 2 aastat tagasi. Ükspäev tuli jälle meelde, mõtlesin, et kirjutan siia, kuidas mu elu läinud on. Äki keegi õnnetu kuskil vaevleb samasuguste uneta ööde käes ja piinab end ebakindlust kandvate mõtetega tulevikust ja vaatab, mida inimesed foorumites kirjutavad.

Tookord kirjutasin , et loodan yhel päeval ärkavat end hommikul, mil kõik tundub nii hästi, et paremini ei saakski olla.
Päris üleni nii ma end kyll veel siiani tundnud pole, aga võin kinnitada, et elu on võimalik ka lahutatuna.
Inimesena olen ikka tubli sammu kasvanud.
Tunnen, et olen väga palju julgem. Mingis osas muutunud kompromissitumaks ja konkreetsemaks. Olen õppinud end paremini kehtestama.
Olen väga mitmeid rõõmutoovaid tegevusi enese jaoks (taas)leidnud.
Millest mul on väga kahju ja mille eest mind ka mõned inimesed juba ette hoiatasid, on see, et lahutusega kaotasin mitmeid sõpru ja isegi sugulasi, kes otsekui taudi kartes eemale hakkavad hoidma. Nu mis teha, ilmselt tuleb leppida. Või noh, eks aeg anna arutust. Ehk on see siiski ajutine.
Uute suhete loomise osas olen kyll selgelt nõrk :) Aga mõtlen nii, et kui on tarvis, kyllap siis ristuvad teed selle õige inimesega.
Elu on ilus ja põnev! :)

Ka vastav kogemus,9 a.tagasi võtsin omale nn.kodutu kutsika,kelle naine oli välja visanud,omale uue parema variandi leidnud.Meil sujus kõik väga hästi ja ladusalt,igati hea klapp,ehitsime,remontisime,reisisime,tundsin ,et saatus on mind kokku viinud õige inimesega.Selle aasta algul naise uus suhe purunes ja ta hakkas vahendeid valimata tagasi võitlema oma endist meest,kellega mina olen koos olnud 9 aastat.Hetkel väga segane seis,mehele tagasi minekuks takistusi ei tee, kurb vaid,et need aastad oleks justkui porisse tallatud,samas on meie suhe olnud mõlemale mõnus ja rahuldust pakkuv,pole midagi kurta.Olen hetkel kõrvalt vaataja rollis,kuigi selle eksnaise närvikava tundub mehel väga kahtlane,ebastabiilne,üks päev helistab ja kurdab,kui valus ja raske tal on,järgmine lubab kõiki ära tappa.Ei hakka võitlema ja takistusi tegema,mõlgutan vaikselt mõtteid,kuidas ise sellest uuesti toibuda,sest kõik tuli kuidagi ootamatult,välgutabamusena lausa.Varasemalt suhtlesime normaalselt,eksnaine käis oma elukaaslasega meil külas jne.Võibolla saan ka ise eelnevatest soovitustest midagi kasu!

To Eha: No päris õudne jutt, oled hea naine, mitte mingi skandaalitsev bitch. Tead, ma ütlen sulle, kõik kes teevad teistele halba ja seda lausa teadlikult, saavad karistada. See on nii 100%!
Kõike ilusat, head ja armastust sulle :)

To M48:tänud mõistva suhtumise ja heade soovide eest!:)

kuna mehed tahavad koguaeg kedagi "päästa" siis see exnaine sellele kaardile ju panuse teebki. pealegi on ju tore nöörist tõmmata ikka sedasama endist meest, kellele ka põnevaid elamusi jätkuvalt kinkida..
Hädasolijad naised meestele meeldivad, on draamat ja nad tunnevad end siis elusana..
see, et sa oled "hea" naine ja rahusadam, ei huvita enam meest, kel seekord jälle "jalad põhjas ja leige supp laual."

Eelmisele:mu oma vend just taoline,hetke

aine,esim.pidevalt helistab,nutab,kurdab....mees koheplatsis,remondib autot,keskütet jne.(pole võimatu ka voodiremont!).Teine kolis koos ühise lapsega Tallinnasse,ei suhtle,ilmselt pettunud,teda vend vihkab,elatist vist maksab.Kolmas,praegune tibi teeb aegajalt nägusid,kui mees esim.exi väga palju abistamas käib,heastatakse soojamaareisi v.uue autoga,nii et pole hullu.....
Kallid naised,kes te siin kaotusvalu põete,võssa pisarad!Kiirelt hädaabikõne eksmehele,ta lausa lendab teid abistama,päästma...Kõige suurem karuteene,kui olete ülbed,eneseuhked,nutke ja halage talle,90% meestest sulavad ja heldivad momentselt,nad ju ikkagi tõelised printsid!

On ka üks niisugune hooldustöölisest tüüp, kes korraldas enda kasuks nii, et ajas ühel endisel pereisal, nüüdseks vennikeseks muudetul, pööningu järjekindla jahtimisega lootusetult segamini, nüüd hoiab teda piltlikult öeldes ketis. Algul korraldas h..r asja nii, et täiskasvanud lapsed oma ema vastu pöörduks, suunates nende isa manipuleerima st suunas vennikest eksabikaasa vastu "sõtta" astuma, nende ema üle irvitades. Võtted olid võikad. Nüüd tegutseb nii, et isa lastega ei suhtleks ja käituks ülbelt ning ninakalt. Enda täiskasvanud lapsi "serveerib" vennikesele pidevalt igapäevase suhtlemise ning "kohaliku pereeelu" näol. Kasutab vennikest oma hüti korrastamiseks igati ära ning rahakotile on juba enne enda juurde lohistamist leidnud aktiivse kasutuse. Lollike on lihtsameelne ja usub, et on suur "armastus". Ei kommenteeriks, kui mitu eesti rahva seas lugupeetud ning ausat inimest täpset infot ei oleks jaganud. Soolapuhujaid on meie ümber praegusel ajal igal sammul, kuid tõelisi nägijaid väga vähe. Viimased ei reklaami end kusagil ega kunagi. Kindlasti tunnevad ümbruskonnas elanikud ära, kellest jutt. Jõhker kuulsus on saatnud nn hooldustöölist ja "loodusterapeuti" kogu elu.