Tegin selle teema ca 2 aastat tagasi. Ükspäev tuli jälle meelde, mõtlesin, et kirjutan siia, kuidas mu elu läinud on. Äki keegi õnnetu kuskil vaevleb samasuguste uneta ööde käes ja piinab end ebakindlust kandvate mõtetega tulevikust ja vaatab, mida inimesed foorumites kirjutavad.
Tookord kirjutasin , et loodan yhel päeval ärkavat end hommikul, mil kõik tundub nii hästi, et paremini ei saakski olla.
Päris üleni nii ma end kyll veel siiani tundnud pole, aga võin kinnitada, et elu on võimalik ka lahutatuna.
Inimesena olen ikka tubli sammu kasvanud.
Tunnen, et olen väga palju julgem. Mingis osas muutunud kompromissitumaks ja konkreetsemaks. Olen õppinud end paremini kehtestama.
Olen väga mitmeid rõõmutoovaid tegevusi enese jaoks (taas)leidnud.
Millest mul on väga kahju ja mille eest mind ka mõned inimesed juba ette hoiatasid, on see, et lahutusega kaotasin mitmeid sõpru ja isegi sugulasi, kes otsekui taudi kartes eemale hakkavad hoidma. Nu mis teha, ilmselt tuleb leppida. Või noh, eks aeg anna arutust. Ehk on see siiski ajutine.
Uute suhete loomise osas olen kyll selgelt nõrk :) Aga mõtlen nii, et kui on tarvis, kyllap siis ristuvad teed selle õige inimesega.
Elu on ilus ja põnev! :)