Siin on mitu probleemset kohta.
Esiteks - lapse tervis. Alates Downi sündroomist, mille tõenäosus on vana ema puhul kõrge ja ei, kõike Downi sündroomi juhtumeid ei avastata enne sünnitust, mingi protsent jääbki loote-eas avastamata. Lisaks on nüüd selgunud, et autismi esineb kõige rohkem lastel, kelle isa on vana s.t. üle keskea. Ja mu enda õel on kogemus erinevas eas sünnitamistega - ta on saanud 3 poega 10-aastaste vahedega - jah, alustas 17-aastasena. Kaks esimest on normaalse tervisega, kuid kolmas igatpidi allergiline, astma ja muude probleemidega. Kui õde arstile kurtis, et samade vanemate laps, samad rasedusaegsed tingimused, aga lapsed nii erineva tervisega - öeldi vaid, et vaadaku oma passi, ja nimelt seda oma sünniaastat. Kõik tõved ja mürgid ja probleemid kuhjuvad organismis aja jooksul, ja kui need ka kohe välja ei paista, on need ikka olemas ja mõjutavad ka uut elu.
Kui nüüd järele mõelda, siis minu tuttavate üle-35-selt emalt saadud laste hulgas on vaid kaks täiesti tervet ja normaalset, ülejäänud 80% on erinevate suuremate krooniliste terviseprobleemidega. Ja üks neist selliste probleemidega, et ise ütleb, et oh poleks mind üldse olnud, oleks parem olnud . . .
Aga siiski - kaks last on täiesti terved ja korras, nii et mingi lootus on. Oled pokkerimängija?
Teine probleem - põlvkondade vahe.
Öeldakse, et väiksed lapsed - väiksed mured, suured lapsed - suured mured. Õieti öeldakse.
Saad selle väikse lapse järgi joostud ja öösiti üleval oldud kurnatud 50-sena, aga laps, kurivaim, ei jää väikseks, vaid kasvab. Tuleta meelde, kui olid teismeline, palju su ema sinust aru sai? Aga vanaema? Kas vanaemaga said ka rääkida kõigist oma probleemidest ja ta sai aru ja pidas sinu tegevust nii mõistlikuks nagu ema? Kui sai, siis oli sul erakordne ja haruldane vanaema, aga enamusel juhtudest pole see nii. Ja nüüd siis tahad sina hakata selle lapse vanaemaks ja ta emast üldse ilma jätta. Kui praegu oled lapsesaamise ajaks umbes 50, siis lapse teisme-eaks oled umbes 65. Ma saan aru, et sa ei usu, et sina edasi vananed, aga tegelik elu on selline, et oih! vananed küll. Ja jääd jäärapäisemaks, juhmimaks ja empaatiavaesemaks nagu kõik inimesed selles vanuses. Eelmiste lastega ei pruukinud sul nende teisme-eas konflikte olla, aga lapsed ei ole ühesugused, isegi kaksikud ei pruugi olla ühesugused. Kujuta ette "rasket" teismelist - ja sina, kuumahoogude all kannatav higine vanamutt, temaga kraaklemas - sul ei jätku selleks enam energiat.
Aga mis me siin ikka jahume, tõenäoliselt oled sa endale pähe võtnud, et saad selle lapse ja kõik on ilus ja teiste arvamus sind ei loksuta. Ei loksuta ka terve mõistus ega head nõuanded. Tahtsid ainult, et me kooris kaasa kiidaksime, et kui tubli! kui tore! kui üllas! nii nunnu! Ja kui seda ei saa, siis leiad, et kõik eestlased on nii pahad ja õelad teiste eestlaste vastu; räägivad, raisad, mõistusest ja toovad asjalikke argumente ja ei hooli sinu tunnetest või õigemini kapriisidest!
Ja veel - ma ei taha küll asja ära rikkuda, aga tuletaks ka meelde, et valdav enamus naisi selles eas enam ei rasestu.