Ei otsi siit kaastunnet, lihtsalt tahan asja endast välja kirjutada. Ehk keegi tunneb siit ka enda loo ära?
Algus oli imeline, aga juba peagi hakaks paistma mehe tõeline pale. Halvasti ütlemised, mind maha tegev käitumine jne... olin noor, armastasin, andestasin.. Olin mures ja pingutasin ikka rohkem ja rohkem, sest arvasin tõesti, et minus on asi. Ta oli minu jaoks kõige tähtsam. Ta oskas ka tore olla ja ilmselt seepärast see niikaua kestisiki.
Olime 4 aastat koos olnud kui sündis esimene laps. Vastupidiselt ootustele ei tegelenud mees temaga eriti. Laps oli minu töö, alates öistest ärkamistest kuni mähkme vahetuseni, millega härra põhimõtteliselt tegeleda ei viitsinud. Ringi käisin ainult lapsega, sest hoida ta teda eriti ei tahtnud... õigemini kui vahel sai jäetud, et ala poodi minna, siis kihutati ikka tagant, et ruttu teeks ja eriti ei nautinudki väljaskäiku, sest koguaeg oli pinge peal millal nüüd helistatakse... Niipalju muidugi oli, et rahaliselt ta võimaldas mul lapsega kodus olla ja isegi tahtis seda.Sain pühenduda lapse kasvatamisele , mida tegelikult tahtsingi. 2 a hiljem sündis teine laps. Ühisel soovil, aga niipalju olin juba aru saanud, et ise ma pean oma lastega korda saama, mehest väga abi ei ole. Ja ma olin valmis selleks, et saan iseseisvalt kahe lapsega hakkama. Teine rasedus läks raskelt, 7 kuu pealt läksin haiglasse preeklampsiaga. Välja ei lubatud ennem kui laps sünnib. Vaatamas mind ei käidud, ainult helistati. Vaatamas käimine olevat mõtetu, aja raiskamine. Kuigi ma ootasin teda... Lisaks sellele olin rohtude all ja iga päev oli arvel, et mitte enneaegselt sünnitama hakata. Suurem laps oli algselt mehega kodus, aga üsna peagi saadeti see vanaema juurde, sest lapse kõrvalt ei saavat tema mitte midagi teha. Ja ometi vinguti minu kallal eelnevalt koguaeg, et miks see pole tehtud ja miks pole piinlikult puhas.. laps pole vabandus. Ok, laps läks vanaema juurde ja mul oli isegi hea meel, sest meil on super vanaema. Hetk kus minu jaoks hakkas midagi tõsisemalt muutuma oli see kui ta telefoni teel tõmbas üles sellise tüli, et ma siiani pole seda unustanud. Ühesõnaga elati minu peal välja oma probleeme, süüdistades mind ei tea milles.... ajal mil ma oleks pidanud olema vati sees hoitud, et mitte enneegselt sünnitada. Nuuksisin terve öö ja anti rahusteid ja loomulikult hakkasid seepeale ka kokkutõmbed.
Siiski venitasin veel nädalakese kui näidud nii hulluks läksid, et sünnitama pandi... Õnneks sündis laps tubli ja tervena, sünnitus oli küll keeruline ja laps enneaegne, kuid siiski läks kõik hästi. Selle asemel, et perepalatisse meiega koos tulla, mindi koju.
Ja nii nagu olin arvestanud, kantseldasingi oma kahte last üksi. Meest küll armastasin, aga ma ei lootnud tema peale ja miski minus oli juba murdunud. Siiski kooselu veel toimis.
Kuna mees oli töö tõttu enamuse ajast ära, siis õppisin enda aega nautima. Sain kodu ja lastega suurepäraselt hakkama. Ometi kuulsin tihti kuidas temata siin midagi ei toimiks ja kuidas naabrinaine küll paremini hakkama saab... Ometi olin mina ju see kes kasvatas üksi 2 last ja pidas üleval suut maja... ja ma tegin tõepoolest ka meeste töid, sest tema oli ju koguaeg ära. Mul ei olnud selle vastu isegi midagi. Aitasin teda igas asjas, sest selline oli minu loomus ja leidsin, et see on normaalne...
Asjad hakkasid siiski üha halvemaks muutuma... kui varemalt oli siiki mingi pisikesed hetked mulle midagi ka vastu pakutud, siis seda jäi järjest vähemaks...
Tegin mitmeid kordi juttu, et midagi peab muutuma ja tuleb rohkem koos asju ette võtta,, et on juba rutiin jne, aga see oli jutt kurtidele kõrvadele. Midagi ei sobinud, minuga aega veeta ei tahetud, olin paha ja loll pealegi. Ja see oli pikalt nii, üritasin ise päästa ja pakkuda variante, aga lõpuks ka mina väsisin. Mitte et armuke otsisin, vaid otsustasin minna tööle. Lapsed olid selleks ajaks juba 7 ja 5. Kandideerisin ja saingi tööle. Töö mulle meeldib ja seal mind hinnatakse. Minu jaoks on see puhkus, kodusest rutiinist väljumine. Aga võta n’pust, minu tööle minek ei sobinud härrale. Paratamatult ta peab vahel lapsi lasteaeda jne viima, hoidma. Küll mitte tihti, aga siiski ja tema jaoks juba liig. Mugavustsioon lõhutud. Ja ma ei tohiks tööl käia. Ometi kui olin kodune, siis olin laisk ja miks ma küll tööle ei lähe. Aga selleks ajaks ma olin juba nii palju selgroogu kasvatanud, et ma ei loobunud tööst. Ja probleemid aina süvenesid.
Olin lõpuks aru saanud mis see on- olen koos olnud nartsissistiga. Kellel on vaja võimu ja seda, et asjad tema rada pidi liiguvad. Seda olid mulle juba ammu ka tuttavad õelnud, aga ma ei näinud seda. Ühesõnaga on asjad nii kauegel, et hakkame lahku kolima. Visatakse mind välja ilma toetuseta, vaata ise kuidas hakkama saad. Kui ei saa, siis võtan lapsed ära. Kuulsin sealt enda kohta sellist sitta, et ise ka ei usu... ometi olen pühendanud 12 a kodule, mehele ja oma perele, enda huvidele mõtlemata...
Kas kellegil on olnud samuti? Vaimselt olen leppiud sellega, tundeid ei olegi, aga kogu olukord on kurb.ja lastest on kahju....
nii pidigi vist nartsissistidega minema, sest kaua üks inimene jaksab ainult anda....

Lugesin su pika loo läbi ja muidugi mine lahku. Kui sa siiani pole saanud sellelt mehelt tuge, siis edaspidi lähevad asjad veelgi hullemaks. Peaasi , et sul on olemas töökoht ja saad hakkama. Aga kindlasti pane peale alimendid. Kui tal korralik palk, siis saad laste jaoks ikka abi ja ära kuula tema ähvardusi, et kui hakkama ei saa, siis võtan lapsed ära. Kõige suurem lollus mis naised teevad, et küll ma saan ise. Milleks sellist karta kui ta pole nagunii lastest eriti hoolinud ja kindlasti tee seda ametlikult, sest muidu hakkab üks lahing sellega kogu aeg. Hakka kõigepealt ennast armastama, siis leiad armastust ka teistelt!

Vähe sellest, et ta psühh on, midagi olulist jätsid ju ta kohta rääkimata. Noh, polegi tähtis.
Miks te abielus pole?
Lähedaste toetus...kus see on? Oleks suguvõsaline ring ümber, toimiks see omalmoel kaitsena ja mees ei julgeks sinuga..noh....kuidas seda ilusasti öeldagi - käituda nii, nagu ta käitub.
Meesterahval polegi aega sinu ega laste jaoks, ta on oma eluringi teisipidi käima pannud ja sul pole seal kohta ei praegu ega tulevikus. Ja teisi naisi on tal ka. On kogu aeg olnud. Isased, kes teisi naisi pidi jooksevad, hoiavad alateadlikult oma lastest eemale.
Miks lastest kahju on? Lapsed võtavad elu nii, nagu see parasjagu on. Ära nende võimalikku üleelamist veel ise võimendama küll hakka.
Tervislik ongi sellest inimesest eemale saada. Kui võimalik, jää siiski suhtluses viisakaks. Solvunut ega haavunut pole mõtet mängida.
Soovin sulle ja lastele edu ja tervist.

Sul, "f", on väga arukas mõtisklus ja väga head nõuanded.

Sul "f" on väga arukas mõtisklus ja väga head nõuanded.

autor- loe nüüd oma nutulaul uuesti üle. Viu- viu- viu, küll tehakse liiga. 12 aastat on halb olla aga midagi ette ei võta????
Sinuga käitutakse nii, nagu sa endaga käituda lubad.

Lastest ongi kahju aga õnnetule kooselule õnnelossi ei raja. Ka lapsed vajavad õnnelikku ema mitte õnnetut.
Mul sama teema, 2 last (sh üks varasemast kooselust), üksi kantseldasin väiksemat, sest mees leidis tuhat põhjust, et mitte last hoida. Pealegi oli ka kogu materiaalne pool minu kanda (tasusin kodulaenu, sest elasime minu korteris, lisaks tasusin kõik kommunaalkulud ja ostsin süüa ca 2 x rohkem kui tema). Mul juba tekkis tunne, et milleks mulle seda ülalpeetavat härrat üldse vaja on, selline vimm vaid aastatega kasvas. Nüüd küll suhtel lõpp, lapsed kurvad, ise ka kurb, et lastele haiget tegin. Aga ma lihtsalt ei suutnud enam õnnelik olla ega seda ka teeselda.
Jõudu sulle, sa pole ainuke:-)

Elatakse koos mehega, kes on tropp, hambad ristis tehakse lapsed valmis ja siis kui noorus on läbi, leitakse kui halb see elu on ning vaja lahku minna. Tore ootamas üksinda kahte last kasvatamas. Ükski normaalne mees ka enam teisel ringil lastega naist ei taha.

Lapsi hambad ristis ei tehta, eks nad ikka armastusest sünnivad. Erimeelsused tekivad siis kui tekivad kohustused. On inimesi, kes täidavad omi uusi kohustusi (näiteks laste sünniga kaasnevad uued kohustused) ja on inimesi, kes püüavad neid vältida. Paraku kuuluvad viimaste alla ka Eesti mehed, kes (ei teagi mis põhjusel) peavad koristamist, kasimist ja laste kasvatamist naiste tööks.
Kas karta üksi laste kasvatamist? Ilmselt ei, sest koos olles olin ju ikka üksi, seega faktiline olukord ei muutu;-) Ka teise mehe leidmine enam teatud eas primaarne pole, pigem panustan laste ja sõpradega reisimisele.