Ma elasin lapsena korteris, praegu elavad seal minu vanemad. Mees aga on terve elu elanud majas. Mind teeb väga kurvaks tema suhtumine, kui me minu vanematel külas käime või tegelikult käisime. Kuna talle korteris ei meeldi (olevat liiga ahistavad), siis tema nendes hea meelega ei viibi. Seepärast pole ta ka minu vanematel mitu aastat enam külas käinud, käin lastega üksi vanavanemaid vaatamas. Meile külla on nad aga mehe poolt oodatud ja ka viisakalt vastu võetud. Minevikust on jäänud häirima seik, kui olime teel mu vanemate juurde, enne seda viisime ta tuttava ära ning teel kurtis mees oma tuttavale, et tema peab sinna korterisse minema ja seal olema.
Kuidas sellesse suhtuda või kuidas sellest kurbusest/solvumisest lahti saada, lastele ka kummaline selgitada, miks isa külla kaasa ei tule, temapoolsetel sugulastel käime koos külas.

Vat nii ütlegi lastele, et küsige isa käest, miks ta kaasa ei tule, kui meie läheme

Miks pagan te elate siis meestega, kelle peale käite kogu maailmale kaebamas?

Mees on tore ja hea. Kuid kui oma lastele õpetan elementaarset viisakust, siis meest kahjuks ümber ei õpeta.

Aga objektiivse pilguga vaadates, kas on põhjust end seal korteris ahistatuna tunda? Sina oled seal üles kasvanud ja harjunud ning lapsed on ükskõiksed, aga puhta lehena üle ukse astudes? Näiteks mul äi ja ämm elasid ka korteris, kuhu kõik 40 aastat kogutud inventar oli alles jäetud (äkki läheb vaja), mis sõi väga suure ruumi korterist. Lisaks ei tohtinud pooli asju korteris puutuda, kuna ainult äi "teadis" kuidas mingi asi töötab ja kõik teised lõhuvad ainult jne.

Kui mehel on selline foobia ka teiste korterite suhtes siis nii ongi. Milline korter välja näeb? kitsas koridos wc, vannituba? see on selline fobia mida su mees tnneb lihtsalt.
Räägi mehega arutage ka teiste korterite suhtes seda tunnet, mida mees tunneb. Tänapäevased, avatud ja avaramad korterid, kas neis ka sama tunne tekib?

Meil on endal aga selline juhtum, et ämm ei tule üle silla. Naljakas on see, et elame väikelinnas ja meie kodude asuvad teineteisest ca 300 meetri kaugusel ja vahel on vaid jõgi ja kaldapealen. Suvel käib ämm kenasti läbi madala jõe ja ei ol eprobleeme, talvel tuleb üle jõejää, aga vot vahepealsel aja sõidab taksoga . Sillast üle ta jalgsi ei tule. lihtsalt satub paanikase.

Abi võiks mehele olla psühhiaatrist kui probleem väga häirima hakkab.
Samas kuidas tunneb mees end sis kui olete sinu vanemate juures aga mitte majas sees?

Minu meelest pole asi korteri-foobias kui sellises, vaid selles, et ta ei taha sinu vanematega aega veeta. Peab seda tüütuks, igavaks, aja raiskamiseks või talle lihtsalt ei meeldi sinu lähisugulased. Võib-olla ta tunneb, et tal pole seal mitte midagi teha ja meenutab piinapingil istumist ja kügelemist, millal see jama lõpuks ometi läbi saab ja minema saab. Nii ta siis enda jaoks otsustas, et tema heaolu on perekonnatundest tähtsam. Üldiselt näitab see empaatiatunde puudumist ja egoismi. Lõpuks ei saa oma elu elada nii, et kunagi ühtegi korterisse ei satu ja kellelgi kunagi külas ei käi. Kortereid on majadest ikka oluliselt rohkem.

Aga tõesti on elamisi, kus ei ole istuda ega kusagil astuda, külalised surutakse kitsukesele diivanile nagu silgud pütis, siis proovi veel nii pidulaua ääres süüa :), käsivarred tihedalt üksteise vastas ja lihtsam on seal külakost võtmata jätta, kui einestada nagu robot, kel küünaravarred liiguvad ainult üles ja alla. Tihti hakatakse sellises kohas alles külaliste saabumisel istekohti ostima, siis on äkki suur üllatus, et nagu polegi kõigi kutsutute jaoks kohta. Ja tõesti näen, et mu mees tunneb ennast sellistes kohtades halvast ja ei sunni oma meest sinna minema. Ja sina ka ära ole solvunud, külla peaks minema ikka rõõmuga ja kui mees tunneb ennast seal ebamugavalt, siis kutsu oma vanemad lihtsalt tihedamini endale külla.