Suhtun koroonaga seonduvasse mõõduka ettevaatusega, st pesen sagedamini käsi, poes jätan kindad kätte ja hoidun kontaktidest. Samas valisin kodukontoris töötamise asemel igapäevase töölkäimise - seal väga vähe inimesi ja desinfitseeritakse, nagu vaja. Usun mõtlemise jõusse ja olen alati optimistlik. Vaatan igapäevaselt uudiseid, aga keskendun pigem positiivsele.
Oma arust täitsa normaalne :)
Lähedane inimene aga on esoteerikasse nii süvitsi läinud ja minu meelest sellega väga enesekeskseks saanud. Ta pole üldse toimuvaga kursis, sest uudised olevat paha-paha ja need, kes koroonasse surevad, ju on saatus. Ahjaa, peamiselt hirm tapab neid. Lisaks olevat suured numbrid propaganda ja koroona vaktsiinitootjate vandenõu. Ajakirjandus valetab. Ta elab koroonast pea puutumata maakonnas, kallistamine teeb ainult head jms.
Mina olen paanikatekitaja ja väga negatiivne, kui ütlen, et hoidku vähemalt Tallinna ühistranspordis kindad käes.
Kuna mind teatakse kui optimistlikku inimest, kes igast olukorrast oma jõuga välja on tulnud, siis panikööriks end muidugi ei pea ja see jura lihtsalt solvab nii lähedase inimese suust. Nagu kõik need surnud olevat oma mõtlemisega endale selle kaela toonud. Kõik on äkki lollimad kui tema ja need kaks, keda ta tsiteerib. Need kaks on päris asjalikud ja ma usun, et teevad pandeemiale väikse erandi ja pesevad ka käsi. Reaalsusest irdumine ei ole tugevus.
Mina pean tugevuseks seda, kui julged faktidele näkku vaadata ja analüüsid tõe ise välja, püüdes leida plusse, tema naerab teisi, sh mind välja oma roosas akvaariumis ja on seal nii tugev, et haigus külge ei hakka. Muidu poleks häda, aga saan iga kord täpselt sama loengu aabitsatõdesid ja "ei soovi kuulata" ei ole piisav argument. Vahel aitab ainult kõne kinnivajutamine. Nii kahju on, aga vihale ajab.
Kahjuks olen vist ühe väga lähedase inimese kaotanud, selleks pole koroonat vajagi.

Ja mis oli postituse mõte?

Ja mis võis olla küll elle küsimuse mõte ja ajend? :)

inimesed on väga erinevad ning sellise kriisi ajal saadki kiiremini selgusele, kellega üldse kokku ei sobi

Minu meelest pole tegu kriisiga. Jah, need, kes on kaotanud sissetuleku, võivad seda küll öelda, sest elu muutub totaalselt. Aga need, kellel on säilinud töö, on see lihtsalt teistsugune olukord. Mina töötan kodus ja vaba aega on laialdaselt, olen hakanud sporti tegema ja raamatuid lugema. Söök on nina ees, tuba on soe, tööd on. See ei ole kriis, kui teatris või kosmeetiku juures käia ei saa. Sõpradega saab suhelda neti teel.
Riigi seisukohast muidugi on see suur õnnetus, majanduslangus on märkimisväärne. Seda tuleb tunnistada. Aga üksikisiku seisukohast, kes on terve ja sissetulekuga, see küll viriseda ei tohiks. Tuleb kohaneda. Maailm on muutumises, me ei saa eeldada, et kõik jätkub vanamoodi. Kliimakatastroof on see, mis juba kõiki mõjutab. Seda kardan küll.