Mu peagi kolmeseks saav poeg ei maga enam öösiti üldse. Kui rääkisin sellest perearstile, rahustas mind arst, et eks see tuleb sellest, et laps lasteaias hakkas käima ja küll varsti möödub. Laps aga ärkab ikka ja jälle öösel nuttes ülesse. Vahel ei tee ta silmigi lahti ja lihtsalt karjub. Ja viimasel ajal on ka päeviti probleeme. Ta kardab kohutavalt üksi jääda.Keegi ei ole teda üksi jätnud ja ta magab meiega ühes toas. Oleme mehega arvamusel, et peaks pöörduma lastepsühholoogi juurde. Kas kellelgi on kogemusi ja oskab soovitada head arsti? Või on see kõik tõesti möödub ja tuleneb lasteaias käima hakkamisest?

Mõistan täiesti sinu muret, aga lahendus oli lihtne. Mõtle järgi, mida sa ütled oma lapsele kui ta näiteks jonnib või ei pane välja minnes nii kiiresti riidesse kui sina seda tahaksid. kas sa ei hoiata või hirmuata teda, et kui sa kohe jonnimist ei jäta siis lähen ära, või et pane kiiresti riidesse, muidu lähen ära? Minul oli oma lapsega sama probleem, et tõusis öösel üles ja nuttis haledalt ja väitis et kartis et ma läksin ära. Rääkisin samuti perearstiga ja tema palus selliste asjade peale mõelda. Ja ennast jälgides avastasin, et tõepoolest, kui tüdruk lasteaias kohe riidesse ei pannud ja tahtis veel ringi joosta, siis tegin nagu läheksin ära, mille peale ta alati kibekiiresti riide panema hakaks. Mõtle ka sina (ka abikaasa ja hoidjatädid)!

Aga võib-olla on asi siiski lasteaias - nii väikesele juntsule võib selline elukorralduse muutus olla üsna suur šokk. Ta ainult ei oska seda välja öelda.
Räägi temaga sel teemal - küsi, kas mõni kasvatajatädi on kuri, kas mõni laps on temast suurem ja teeb liiga, kas ta kardab, et emme ei tule õhtul järele...
Võimalusel võiksid teha talle lühemaid päevi ja olla temaga ise rohkem koos, kuni ta harjub.
Minul on 3 last ja seega mingi väike kogemus olemas. Olen kindlalt veendunud, et sellise käitumise taga, nagu Sa kirjeldad, on mingi probleem või hirm. Eriti kui ta enne selline ei olnud.
Jõudu Sulle ja pirisevale päkapikule!

Minu lapsel oli ka umbes samas vanuses periood, kus ta kartis paaniliselt minu sabast lahti lasta, ei saanud õieti poodi ega WC-ssegi minna. See läks küll õnneks ruttu üle. Ehk ta kardabki, et kui sa ära lähed, ei tule sa enam kunagi tagasi. Ehk on lasteaias üksi olemine päev läbi alguses tema jaoks liiga pikk aeg. Proovi harjutada teda mõttega, et kui sa ära lähed, tuled sa kindlasti varsti tagasi, et pole vaja muretseda. Ja jäta lasteaeda ainult lõunani.

Kui minu laps selles vanuses jonnis või poes karjus ja kuidagi järgi ei jätnud, siis ma ütlesin talle vahel rahulikult, et mina ei taha endale sellist jonnivat last, mille peale jorin läks paaniliseks kisaks. Alles aastate pärast selgus psühholoogi juures, et laps sai sellest niimoodi aru, et ma jätan ta sinna poodi maha või viskan tänavale. Kohutav!!! Kunagi ei tea, mismoodi lapsed mõnest asjast aru võivad saada ja mis hirme see neis tekitada võib...

minugi laps tousis pidevalt yles oosel ja vingus ja virises, aga ta oli liiga unine, et seletada, milles asi. perearst ytles, et ehk on kasvuraskused ja toesti laps vahel kurtis jalgade valu yle ja kui ma oosel tema jalgu masseerisin, siis jai laps uuesti magama.