Kuidas isa ei ole enam?? Isa oli ja on alati laste isa, kas ta seda tahab või ei taha. Minu bioloogiline isa läks ära, kui ma olin 5-ne. Ei andnud ennast näole, aga nüüd tahaks ta ikka lapselastest pilte jne. Minu jaoks on ta aga võõras, kuigi ma arvan, et me mõlemad oleksime ainult suhtlemisest võitnud, mitte kaotanud. Mul on isegi kahju, et ta polnud arukam, aga ei tunne tungi temaga suhelda, mitte üks raas, kahju.
Õnnetu oled, et üksi pidid lapsi kasvatama ja keelad teistel(oma mehe lastel) kah õnnelikum olla. Seda nimetatakse lihtsalt kadeduseks, võibolla isegi õeluseks. Kui mul oli raske, siis olgu teistel kah, kas nii või?