Ilma igasuguse nâpuga nâitamise ja targutamiseta ütlen, et râäkida ju emale võib ja kui suhted head, siis ka rââgi, kuid vaid nähtamatu % täiskasvanutest on nõus aktsepteerima arusaamist, et "suhe on tõsisem kui pubekate armumine". Ja eks see arusaadav on- palju on näiteks 30-aastaste hulgas neid, kelle suhe sai alguse tõsisest suhtest 16-aastaselt?
See selleks- see vaid lihtsalt punkt, mida peab vestluses emaga arvestama ning selliseks vâiteks valmis olema.
Samas- olles teadlik tahkudest, mis sugueluga kaasnevad ja mida Sina tead, rahustavad maha ka ema. Suhteliselt väike tõenäosus muidugi, sest emadel on alati kalduvus arvata, et nende lapsed on vâikesed ja kaitsetud ning ei saa "suurte maailma" asjadest õigesti aru. Heh, samal ajal on nad uhked, et nende lapsed nii arenenud ja arukad on. Paradoks, kas pole?
Igal juhul ka punkt, mida emaga rääkides silmas tuleb pidada, sest ülaltoodud suhtumine lööb kindlasti vâlja.
Kokkuvõttes- raske soovitada, et kas rääkida või mitte. Rääkida on alati raskem, kuid tihtilugu on sellest vaatamata erimeelsustele ja esialgsetele kokkupõrgetele siiski abi. Seda enam, et maailm on vâike ja kõik võib ilmsiks tulla ning siis juba hoopis ebameeldivamal kujul kui teemat ise tõstatades. Ise räâkima hakates saab alati esineda vâitega (kui ema ei juhtu sugugi aru saama Sinust), et Sa räâgid ju talle seepärast, et usaldad teda. See peaks talle kui mesi meeldima. Strateegiat ei tohi kunagi unustada:)
Lõpetuseks- toimi oma sisetunde alusel, vabana hirmust. Ja kui otsustad râäkimise kasuks, siis mõtle plaan enne hoolega läbi, et mida ja kuidas ütled. Lihtsalt selleks, et tâiskasvanu Sind oma vâidetega pikali ei suudaks joosta:)