Vot loen mina neid naisteajakirju, kus alatihti soovitatakse, et kui teineteisest tüdimus peal või tunned, et armastus otsas, siis mitte kohe suhe lõpetada, vaid vaeva näha selle kallal. Mismoodi? Meest ju enamasti suhtenõustaja juurde ei tiri egaju. Mis nõu nad suudavad anda, mis erineks neist ajakirjades olevatest? Mis teraapia? Mina räägin, sina räägid. Eesti inimene ju enamasti kinnine ja ei tunne end mugavalt võõra ees avameelitsedes, eriti mehed.
Aga minu lugu lühidalt - kaheaastane laps, viieaastane kooselu kogemus. Peale lapse sündi aga kadusid kõik tunded mehe vastu. Või kui ei kadunud, siis ei leia üles. Laps muidugi muudab elus palju, aga.... Suguelu korras, kui ainult endal tahtmine peal oleks. Komplimente pole enam ammu kuulnud (oma mehe käest), romantikaseis nullis, koos väljas käinud pole ka juba ammu. Hea küll, üks kord hiljuti käisime, aga mitte kuigi edukalt. Loomulikult ei hau ma lahkumineku mõtteid, kuid teinekord vaatan, kuidas tuttavad paarikesed on nii õnnes koos ning pisuke kadedus poeb hinge. Aga mil moel siis suhet päästa? Mees ütleb, et mina pean muutuma ka. Sellega tegelen, kuid vaevalt mõlema muutudes asjad kohe paika lähevad.

inimesed on erinevad.üks suhe läheb paika tagasi peale kriisi, teine mitte. arvan et mingit universaalset nippi siin kõigi jaoks olla ei saa. aga mõlemapoolset tahet ja koostööd on kindlasti selleks vaja. muidu jookseb üks nagu vastutuult ja kasu ei miskit. tihtipeale on lahkumineku põhjuseks ka see et üks pool lihtsalt ei viitsi enam pingutada ja kõik. aga fakt on see et iseenesest ei püsi midagi, ka mitte kõige sügavam armastus kui pole tehtud mõlemapoolselt otsust et TAHETAKSE seda suhet hoida, maksku mis maksab, ja selle nimel vaeva näha. hoopis teine lugu on kui on petetud ja haiget hingele tehtud. üks saab üle, teine mitte...

no aga oled sa reaalselt ka oma meest püüdnud suhtenõustaja juurde kutsuda??? see, et "meest ju enamasti...", on mõttetu üldistus. kõik mehed ei ole ühesugused.

Lugesin Cassandra kommentaari ja see peab minu melest täiesti paika. Nii ongi - kui mõlemal on soov suhet parandada, siis õnnestub. Loomulikult vaja mõlemil muutuda, millestki ehk loomuda, kompromisse teha jne. Aga kui üks pool ei viitsi või viskab iga pisimagi probleemikese korral näkku "lahutame!", siis ei aita mitte miski. Mitte miski peale lahutuse...

Abielu ei olegi mingi randumise paik. Sealt läheb laev alles randa. Meri, lained ja võitlus. Abielus sõltub palju sellest kuidas naine suudab olla naine suure algustähega ja sel juhul tunneb meeski end tõeliselt mehena. Meesteloomuses on jaht. Kui suuta oma mehele olla jahitav, siis tal säilib instinkt olla jahtija. Muidu mitte. Igavaks muutunud seksuaalelu saadab mehed tavapäraselt mujalt fiilingut otsima. Kahjuks võib see labane tunduda aga mees vajab seksuaalset laengut veidi enam kui naine ja seda tuleb talle ka pakkuda. Ihaldatava naise juurest igaüks ära ei kipu. Loomulikult on alatasa ringisebivaid mehi kuid räägime tagasihoidlikumast abielumehest. Ta vajab mõelda erutavale kodusele armsakesele, et päev oleks hingeliselt nauditavam ja koduootus kripeldaks. Pingeid maandada on üks asi kuid tõeliselt nautida saab naist, kes tahab pakkuda mehele enamat kui: teeme ära.
Abivahendeid on tänapäeval küllaga ja fantaasiat peaks ka piisama. Mehelt romantikat ja ilusaid sõnu on asjatu oodata kui sa teda ise ei viitsi ahvatleda. Mehed ütlevad tavaliselt midagi alles siis kui see tuleb tõeliselt südamest.
Mõtle, kulla teemaalgataja, kuidas muuta elu-olu magamistoas. Muidu ta lihtsalt läheb....

elukogenu, vaidlen Sulle siiski vastu. abielu ei püsi koos vaid naisepoolsest pingutusest. kui on ühine otsus ja ühine eesmärk ja tahtmine, siis aitab kord mees naist, teinekord jälle naine meest. ka naised tahavad vaheldust ju ja ega ikka voodis hea kaasa tuimale mehele olla ei jaksa küll. ja see jahtimise jutt on väga mugav meestele, kes vajavad kodust minekuks mingit põhjendust. nii et jätame selle.
teemaalgataja probleem on ju sootuks miski muu. ta ju kirjutab, et peale lapse sündi kadusid tunded ja "Suguelu korras, kui ainult endal tahtmine peal oleks". tunded võivad paraku kaduda mitmel põhjusel, ka suure väsimuse tõttu. peale sünnitust polegi see "tahtmise kadumine" niiväga harv nähtus, aga 2 aasta peale võiks olla tagasi. seega võiks naine kodus üle vaadata, kas ehk liiga palju tema õlule pole jäänud. pole paha ka mehega rääkida vajakajäävatest tunnetest (soov kuulda komplimente ehk siis tunnustust jne). ja kui ise ei saa asjast jagu, siis ikkagi kontsulteerida perenõustajatega. mulle jääb küll mulje, et naise tahtmine on kadunud, sest aina rabele ja kantselda last ja seda võetakse kui iseenesestmõistetavust, mille eest ei pea ei kiitust jagama ega tunnustust avaldama. last ometi kiidame isegi potile mineku eest või esimese naeratuse eest. miks aga täiskasvanud naist ja lapse ema ei võiks tunnustada, kui laps puhas ja rõõmsameelne on? seda pole sugugi vähe, väikeseks tähelepanuavalduseks just parasjagu.

mis siin ikka pikalt heietada...!

ilmselge ju, et autor, läbi omasõnade ju väljendas, et tal pärast lapse sündi tunded kadusid. seega..., autor peaks kõigepealt endas kindlalt selgusele jõudma, et mis teda selle mehega seob (ka peale lapse) või ei, on tal need tunded olemas üldse või ei. ja alles siis hakaku meest "tarima" nõustajate vahet!!!
kui inimene ise juba tunnistab, et tal tunded kadusid..., on ju siis ilmne, et ilma tunneteta ei "pingutata" samaväärselt, kui sis kui tunded on.
kui tahad lapse nimel , et see kooselu teil eksisteerib, siis pead oma mehega selged piirid seadma ja peaksite olema teineteisele headkaaslased. ja seda vaid siis, kui see on te mõlema soov ja sellele järgneb ka selge püüd.
kas sa mitte ise ei peaks alagatuseks nõustaja juurde mine!!!!
teeksid ehk "julge" alguse oma suhte remondile.
endal tunded puuduvad aga süüdi on ikka "teine"...???
ole enesekriitiline!

minu jaoks on uusi sihte seadvateks punktideks suhtes olnud südamest südamesse jutuajamised. väga avameelsed. kõigest. halvast, heast. masendavalt ausalt. sel hetkel tunnetad tõeliselt oma partnerit kui inimest enda kõrval. sealt on lihtsam hakata edasi minema, sest siis tead päriselt, kus kohas sa hetkel üldse seisad oma partneriga.
kui selline päris kontakt on loodud, siis tuleb jälgida, et see jälle ei kaoks. üksteise uuesti avastamine ongi värskus suhtes.

mingi küünlaga vanniskäimine ja reisimine ei anna ikka seda efekti, kui muidu jääb kontakt saavutamata.

nagu minu tütarlaps oleks kirjutanud... ka tema ei soovinud lihtsalt vaeva näha, ütles kui on siis on, kui pole siis ei sa ise ka midagi teha ja nii see suhe laguneski. eksimisi oli mõlemal pool, aga minu vigu ei antud mulle andeks... pole mul enam peret ega kodu. oma tibu näen kord nädalas, kui sedagi, elan töö juures ja polegi enam endal ka tahtmist millegi nimel pingutada...

olen juba 40,seega tean mida räägin ja mida ma siis tean?kui füüsiline pool ei klapi,siis pinguta või lõhki ennast,kuid tulemusi pole.see kümneid kordi tõestatud.
on seks hea,on kõik korras-mees sebib ümber,teeb komplimente ja toob lilli,ühesõnaga,külvab tähelepanuga üle :)
on jah ebaõiglane,et mehed tavaliselt ei pinguta suhte nimel esimesena,kuid tark naine oskab õigetele nuppudele vajutada.anna ühel hetkel endast kõik ja usu,see saab meeldivalt tagasi tehtud
juhul kui sul mehe vastu

vot see väljend "tark naine" teab, kuhu nupule vajutada...
olen proovinud ja jäigi mulje, et sina sebi ja süga meest nagu koera kõhu alt ja ta ei vaevugi rohkemaks.

Lõpuks ometi üks arvamus mis ka tõesti täkkesse läheb, 10 punkti sulle! Mina mehena olen 100% su arvamusega nõus. Suhte püsimise võti on just NAISE käes ja kui naine seda ei mõista, siis suhe ka ei püsi! Miks? Tuleb endalt küsida: miks on loodus andnud naisele ilu ja ilusa vormi; kas see on antud naisele naise enesepärast või siiski mehejaoks? Kui naine seda targasti ei kasuta ja seda -, mis mehele loodusepoolt antud- mehele keelama hakkab, siis ei maksagi imestada, et suhe hääbub.
Need asjad on seotud: naine vajab, et mees temale tähelepanu ostaks; mees aga vajab selleks aktivaatorit, et olla aktiivne. Kui naine aga varjab oma naiselikupoolt ja peidab selle, mis meest aktiveerib, siis tulemus ongi, et mees varsti ei pööra tähelepanu, sest põhjus ju puudub. Tulemuseks see, et naine solvub ja hakkab omakorda seksiga pidurdama! Tulemust ei pea pikalt ootama, et siis mees kas otsib seda kõrvalt või suhe katkeb. Miks nii juhtus, seda enamus naisi kahjuks ei mõista ja süüdistavad mehi, et need käivad üppes! Ise sa kallis naine oled selle ju põhjustanud - varjates seda mis kuulub mehele, seda temale mitte pakkudes! Kallis naine, sul on ilu ja sul on vormid ja kumerused, ära kata seda kinni vaid näita seda kõike oma mehele mänguliselt ja häbita!

Autor, palun kirjuta minu meilile maxnico727@gmail.com
Trükkisin sinule valmis terve pika poeemi, mis on täis näiteid ja soovitusi aga foorum ei lase postitada. Vastaksin sinule meeleldi meiliga.

Lugupidamisega
Kogemusnõustaja

Enne igasuguseid lahkuminekuid võiks naine ikkagi püüda midagi teha. Tavaliselt lihtsalt vaikitakse või hakatakse ootamatult asju pakkima. Mehed ei ole mõtetelugejdad, nendega on vaja mõnikord väga selge jutuga rääkida. Ähvardamine ja etteheide pole vahend.