Kui paljud elavad üürikates koos väikese lapsega? Kui tihti kolima peate jne. Mure seisneb selles, et peame üürikaid vaatama hakkama, laps tulekul. Korterit osta pole võimalik kuna lisatagatis puudub ja sissemaksu raha pole. Kuidas hakkama saate üürikas. Kui suures korteris elate kolmekesi.

Kuidas te riskisite last muretseda kui pole oma kodugi?Te pole siiani suutnud sissemaksuraha koguda, miks arvate, et lapse kõrvalt materaalne elu paremuse poole läheb?
Mul vanust on ja mees ka, kuid tahame enne lapsetegemist 2-toalise vahetada suurema vastu.Lapsega perel 3-toaline miinimum.

Kolime koguaeg, elame nüüd üürikorteris.
Aga paljud elavad nii, umbes pooled eesti elanikest.
Paljud pole ka seda võimalust, et keegi aitab, enamus elabki peost suhu ja palgapäev palgapäevani.
Kõik pole rikad ega ilusad.

Suur protsent tõesti elabki nii, et palgast palgani.
Ega siis sellepärast laps tegemata ja elu elamata pea jääma.
Naised on lapsi sünnitanud ka kõige raskematel aegadel, ka siberis külmal maal.

Aga paljud, tõesti paljud elavad nii.
Eriti raskes olukorras on lahutatud naised lastega.

Aga see on Eesti riik, kui keegi veel veerib,puterdab ja ajab valimisjuttu pidupäeval ja näeb rahatähel jaaksonit.

elame kahetoalises, õnnex toad päris suured. kolisime siis kui rasedax jäin ja nüüd oleme samas korteris elanud pea kax aastat ja ei kavatse lähiaastatel kuskile kolida.
lähen tööle siis äkki saab kuidagi võtta laenu ja osta oma korter a ega seegi kindel pole...
tõesti, selline on enamuse eesti noorte elu!

"peost suhu ja palgapäev palgapäevani.
Kõik pole rikad ega ilusad"
Ei pea ka ennast rikkaks ega ilusaks aga kui palk on nii @!#$, et elatakse peost suhu, miks te lapsi teete? Katsuge kõigepealt ilma lasteta end "üles töötada", ja n.ö järje peale saada. Kas lastele on vaja virelemist ja üürikorteris kopikat veeretavaid vanemaid?

Me ka noored aga no ei sünnita lapsi enne kui materiaalselt stabiilsust pole.Igaüks on vaba oma valikutes. Ka selles, millal ja millistesse tingimustesse lapsed sünnitab.On ju rasestumisvastased vahendid ometi olemas.

no kuulge - siin ei küsitud ju millal lapsi saada, millal mitte! kõigil ei ole rikkaid papasid-mammasid, kes kõik õpingud kinni maxavad või oma firmasse tööle võtavad, et siis hea palk tagatud olex! kõiki ei kohtle elu nii helgelt!
ei tasu siin tänitada, et mis tegite lapsest, kui isegi hakkama ei saa jne. see ei aita ju kedagi!
ise elan lapse ja mehega köök-toas esialgu. õnneks on üür tohutult väike (võix öelda isegi olematu).
elame aga samamoodi peost suhu, sest mees kooondati eelmisest kohast ja nüüd üritab uuesti "üles töötada" ennast. praegu on küll koht olemas, kuid mitte eriti hea palgaga.

saime kaks last, kui mees oli autojuht ja mina veel ülikoolis.elasime üürikas ikka oma üksteist aastat.siis tuli kolmas laps ja ostsime korteri,ikka laenuga.mees sõitis välismaal ja mina rabasin eestis.olin raamatupidaja,peale tööd koristaja ja kodus sebisin veel raamatupidamist.nüüd elu korras ja pere koos.kõik õnnelikud ja rahul.vanemad lapsed hakkavad kodust juba minema ja pesamuna alustab kooliteed.raske oli, aga hakkama saime.

Laste kõrvalt on samuti end võimalus ülesse töötada. Kui meie esimese lapse saime, polnud meil mitte kui midagi peale seljariiete. Isegi titevoodi ja nõud olid sugulastelt saadud. Aasta oli 2001. Hakkasime elama üürikorteris, mees käis tööl, mina kodus. Olime õnnelikud. Siis tulid palgatõusud, 2 aasta pärast teine laps ja oma kodu. Laenuga küll, aga ikkagi. Nüüd on kaks poissi - 5 a ja 3 a, mina käin samuti tööl, lõpetan samuti kooli varsti varsti, meest on edutatud. Elame hästi. Ülearu palju raha üle ei jää, aga vähemalt 1000 krooni suudan küll kuus kõrvale panna. Kulutusi on palju. Kusjuures, pole meil olnud mingeid lapsehoidjaid lähedalt võtta. Natuke juurikaid, moose, liha - sellega on vanemad alati võimalusel aidanud. Niisiis noored - ärge kartke. Ise pab tahtma no ja vist natuke õnne kah olema. Kerge ei ole, seda küll.

Ei näe küll vastutustundetust selles, et noored loobuvad raskest laenukoormast ja valivad pigem üürikorteri. Minu arust oleks pigem lollus kulutada kogu oma sissetulekud laenu maksmiseks. Vaat siis pole tõesti last millestki toita -katta. Kunagi 30 aasta pärast saab tõesti kodu nende omaks, aga siis enam lapsi vist siiski ei tee.
Teemaalgatajale:
Laps ei vajagi miljoneid. Ta kasvab ka üürikorteris, kui tal on armastavad vanemad ja rahulik kodu. Kui vanemad ikka tööl käivad ja ka tagasihoidlikku palka saavad, saadakse oskusliku majandamisega hakkama. Kehvem lugu on muidugi siis, kui ei õnnestu elamspinda üürida pikemaks ajaks, kolimine on muidugi tüütu.

viimasele,

Ega keegi ei tahagi kellegi üürikorteris elada ja sellega "temale" kasumit teenida. Kõik ei ole pealinnast, kui pealinna tullakse üüritakse isegi kamba peale odavam korter ja nii need maksud jaetakse kamba peale, hoitakse ikka kokku, et osta omale.
Ma ikka ei näe põhjust, et kui pappi ei ole siis ära lapsi muretse. On siis rikkapere lapsed õnnelikumad, kus emmel ja issil töö koguaeg meeles ja veel üleaisa lüükase, kus raha seal püssirohi, need kasiinod ja narkots.
Iva on ikka kui lapsi tahetakse ja neid armastatakse, miks mitte, on töö ja vanemad õnnelikud, küll siis kortergi tuleb, selleks läheb nats aega.

no on ikkagi parem olla kusagil ühikas ja käia tööl ja kasvatada last, kui jõlkuda mööda baare ja kõrtsi ja sinna rahad viia-jätta

Kui on töö ja perekond, küll sealt ühikaski ükskord välja pääseb.

õnn ei seisne ainult rahas.

meil ka väike laps ja elame 2-toalises üürikorteris. kolinud oleme siiani iga aasta.
muidugi oleks parem kui saaks oma kodu osta aga ega üürikas pole nüüd ka mingi maailma lõpp. ruumi on piisavalt, üür on ka väiksem kui enamiku inimeste pangalaen.
ja tõsi ta on et on paju hullemates tingimusteki lapsi saadud ja kasvatatud, see on loll jutt et enne peab elu täiesti paigas olema ja siis hakkame laste peale mõtlema. mina näiteks olen õnnelik et mul katus pea kohal ja toit kapis on. ülejäänu on juba luksus ju tegelikult. aga oma last ei vahetaks ma küll mingite paremate elamistingimuste vastu :)

Pangalaen ei tähenda alati KOGU raha pangale maksmist. Tõsine realist küll, peaks mainima.

Eks te peate ALATI arvestama sellega, et omanik on "jumal" ja tema näpuliigutuse peale peate iga hetk olema valmis välja kolima. Muud muret ei peaks olema kui üürileandja on normaalne. Kui vähegi võimalik, ma ei soovitaks üürniku elu kellelegi. Veel vähem lastega. Üksi (või koos mehega) kannatad ehk neend kolimised ära, aga laste solgutamine ühest kohast teise (ka lasteaedade ja koolide vahetused võimalikud) on halb.

Huvitav, et neid üürikaid ikka nii vähe veel on, ehitatakse ju meeletult ja inimesi jääb vähemaks.
Muide EL elab ainult Eestis ja Hispaanias enamus inimesi "oma" eluasemepinnal, mujal ikka üüritakse rohkem.
Isiklikult mulle on küll meeldinud pikaajalised üürnikud, kellega pole muret ja saab üksteist usaldada. Selle 500 krooni pärast, mille pärast arvatavasti eelmisi üürnikke välja visatakse, sest uus maksab rohkem, ma küll nii ei väärtusta.
Muide, ka korteriomanik ei tohi lambist teie juurde sisse astuda, vaid peab teiega enne kokku leppima. Tehke ametlikud lepingud või pange see omavahelisse lepingusse sisse. Kui virisema hakkavad, on teil seljatagune olemas.

/Ei näe küll vastutustundetust selles, et noored loobuvad raskest laenukoormast ja valivad pigem üürikorteri. Minu arust oleks pigem lollus kulutada kogu oma sissetulekud laenu maksmiseks/
Täitsa rumal! Pank annab eluasemelaenu, mille igakuine laenumakse on 30-50% palgast max.Üürikorteri puhul tambib noor iga kuu võõrale kasumit 4000-5000.Aaastate pärast sa seda korterit endale aga ei saa.Tõenäoliselt pead vahepeal kolima mitu korda, sõltud omaniku suvast jne. Pangale iga kuu 4000 makstes saad notaris korteri OMANIKUKS ja niikaua kuni pangale igakuiseid makseid teed, ei sõltu kellestki ega pea iial kolima.

Üürikorterit ja iga mõne aasta tagant kolimist ei saa kuidagi nimetada rahulikuks koduks ja turvaliseks lapsepõlveks.Kui endaga hakkama ei saa, säästke lapsi sellest piinast.

Mina küll ei tahaks eluaeg närutada, selleks et kunagi vanana tunnistada: näe, hakkama saime.

Sama siin. Elame vaid üks kord.
Ei tahaks nooruse parimad aastad veeta lapse(laste) pärast kopikat veeretades, kus ei saa omale mitte midagi head lubada (reisimisi, hobidele kulutamist,ilusat kodu, autot jne)...oled 50-ne, siis saad alles "järje peale"-no mida sa nii vanana enam elu naudid? Lapsed ehk suureks kasvatatud aga oma isikliku elu mugavaste nautimine tahaplaanile jäänud.

Inimesed saavad hakkama igas olukorras, kui aga tahtmist on. Kui laps juba tulemas on, siis ei ole mõtet enam hurjutada. Kõige olulisem on, et sünniks terve laps ning, et peres on üksmeel ja hoolimine.
Ise soovitaks 2-toalist korterit. Kui laps väike pole rohkem tube tarvis. Ning mida väiksem korter, seda väiksem üür.

Autor: Laps
Aeg: 02-28-07 09:19
Üürikorterit ja iga mõne aasta tagant kolimist ei saa kuidagi nimetada rahulikuks koduks ja turvaliseks lapsepõlveks.Kui endaga hakkama ei saa, säästke lapsi sellest piinast.

Et mis see valikuvõimalus siis on? Abort? Eks surm on jah ju parem võimalus, kui elu ema-isaga koos kolimist ette näeb.

Täitsa haige jutt!

Mina sain oma esimese lapse ülikooliajal. Üürisime korteri ja elasime seal kuni laps kuueseks sai. Siis ostsime oma. Tõsi, sõbrants kolis mul oma lapsega küll nelja aasta jooksul kuus korda, aga ma pole tema lapse juures küll mingeid märke turvatundeta ja traagilise lapsepõlve tagajärgedest näinud.
Tol ajal oli üürikortergi defitsiit, mis praegu viga - mõnel on hulk kortereid väljsüürimiseks mõeldudki, ela kogu elu, kui tahad. Ma küll ei saa aru, miks oma korteri puudumine peaks lapsesaamise võimatuks muutma.
Mõni inimene ei tahagi oma kinnisvara, elab kogu elu üüripinnal - kas siis ei tohiks üldse lapsi soetada?

Valikuvõimalus on- kasutada rasestumisvastaseid vahendeid kuniks pole "jalad alla saadud" (loe: kindel töökoht, päris oma kodu). Jumala õnn, et minu vanematel jätkus oidu enda materiaalseks kindlustamiseks enne pereloomist.

ma ei näe üürikas mingit tragöödiat. kui laps alles tulekul, siis paariks aastaks sobib ka 2toaline, paari aasta pärast kas võtate suurema (et lapsele oma tuba) või juba olete kosunud, et võtta oma kodu laen.
meie elasime oma korteris, kuni jäin lapseootele. siis hakkasime maja ehitama ning elasime 2 aastat üürikas. poleks tulnud selle pealegi, et üürikaelu probleemiks pidada.

teate hea meelega võtax pangast laenu ja ostax oma korteri ehk isegi maja!!! a vot selline jama et ei saa laenu pangast, mees teenib liiga vähe ja mina hetkel oma 1,5 aastase plikaga kodus veel.
aga teate keegi võix ju anda!! kõigil ju oma majad, korterid, firmad!? mis see miljon ära pole!?
mis arvate!?
teeme graafiku ja ajame kõik asjad korda...
kui ma jään ootama aega kui saax pangalaenu võtta kulub kindlasti veel vähemalt aasta.

ja lisax neile eelmistele, et meil siis vist tohutult vedanud. oleme elanud juba kax aastat samas üürikas ja omanik pole juttugi teinud et me minema võix kolida ja üüri maxame kah max 2600 kuus (tartus)kahetoalise eest.
aga nagu näha on tallinna ja tartu inimeste mõttemaailm totaalselt erinev:):)

No on ikka kibestunud vanamutid siin.Kui midagi küsitakse siis vastake mitte ärge ajage mõtetut möla!Teie asi pole see kuidas inimesed elavad,kui teie ei pea nii elama siis olge õnnelikud!Kas peaksin enne karjääri tegema ja siis lapsi muretsema?Lõpuks ongi nii et olete nii vanad (30)et sünnitate vigaseid ja surnuid või veel parem ei saagi neid.See oleks teiesugustele õige!Olen juba aastaid üürikorteris elanud kuna abielu läks lõhki kas oleksin pidanud lapsed toppima sinna kus nad tulid või?Teie olete siin need,kes kiidavad heaks mehest lahku minna,kui kodus pahasti aga tagajärgedele ei oska nagu midagi soovitada!MÕELGE KÕIGEPEALT MIDA TRÜKITE!

/vot selline jama et ei saa laenu pangast, mees teenib liiga vähe ja mina hetkel oma 1,5 aastase plikaga kodus veel/

Vot selline jama, et mõistust teil napib! Oli tingimata vaja seda plikat sünnitada enne kui OMA KODU osta jõuate?

Üürikorteris elamine on lapsele piin ...

Vaata kui huvitav, ma seni ei teadnudki, et lapsukesed on nii teadlikud, vaevavad oma pead selliste asjadega ja oskavad nende pärast põdeda. Pole veel kohanud last, kes arutaks korteri üürimise ja laenuvõtmise teemadel, :))) Need, kes sünnitavad siis, kui oma eluaset pole - kas kohe esimesed sõnad selgeks õppinuna hakkab titt emale ette heitma, et vaata, kuhu sa mu sünnitusmajast tõid, mingisse ÜÜRIkorterisse, ma ei taha vaesuri kombel elada, mu lapsepõlv on hukas üäääääää või? Kolimise kohta - olen ka lapsepõlves kolinud (ühe linna piires) ja küll ei oska ennast õnnetuks inimeseks pidada sellepärast, pigem on huvitav meenutada, sest mälestusi on nii siit kui sealt. Tragöödia oleks olnud, kui vanemad oleksid mu hüljanud või midagi sellist, või isegi, kui oleks ära visatud mu lemmikmänguasjad (seda ei tehtud), elukoha vahetus seda nüüd küll ei olnud.

Saan aru, et te tahate kinnisvara mitteomavaid noori inimesi ikka hästi s. tasti ja alaväärselt tundma panna, neil pole teie meelest õigust isegi õnnele isiklikus elus- pere luua ja ema/isa õnne tunda- nii, jah? Väga madalad olete!