Üürikorteris elamine on lapsele piin ...
Vaata kui huvitav, ma seni ei teadnudki, et lapsukesed on nii teadlikud, vaevavad oma pead selliste asjadega ja oskavad nende pärast põdeda. Pole veel kohanud last, kes arutaks korteri üürimise ja laenuvõtmise teemadel, :))) Need, kes sünnitavad siis, kui oma eluaset pole - kas kohe esimesed sõnad selgeks õppinuna hakkab titt emale ette heitma, et vaata, kuhu sa mu sünnitusmajast tõid, mingisse ÜÜRIkorterisse, ma ei taha vaesuri kombel elada, mu lapsepõlv on hukas üäääääää või? Kolimise kohta - olen ka lapsepõlves kolinud (ühe linna piires) ja küll ei oska ennast õnnetuks inimeseks pidada sellepärast, pigem on huvitav meenutada, sest mälestusi on nii siit kui sealt. Tragöödia oleks olnud, kui vanemad oleksid mu hüljanud või midagi sellist, või isegi, kui oleks ära visatud mu lemmikmänguasjad (seda ei tehtud), elukoha vahetus seda nüüd küll ei olnud.
Saan aru, et te tahate kinnisvara mitteomavaid noori inimesi ikka hästi s. tasti ja alaväärselt tundma panna, neil pole teie meelest õigust isegi õnnele isiklikus elus- pere luua ja ema/isa õnne tunda- nii, jah? Väga madalad olete!