mõni päev tagasi tekkis meil päevakorda selline probleem, et kuna ema on vana ja varsti ilmselt ka tema aeg hakkab ümber saama. aga probleem tekkiski selline, et see kleit, mis olid tal valmis lastud õmmelda, on nüüd kitsaks jäänud.tahakski teada, et kust teie olete saanud surnule riided? kas ostnud või lasknud teha. meil tegu naisterahvaga.

külm, kalkuleeriv küsimus
ema on jah naisterahvas, päriselt ka

Küsi emalt endalt, millise riidega ta soovib, kui ta on lasknud midagi õmmelda, siis on ta ilmselt sellele teemale ka mõelnud. Ei ole külm ja kalkuleeriv, palju hullem on see, kui inimene on surnud ja omakesed ei tea kadunukese soove, kas urnimatus või kirstuga, kas kiriklik või ilmalik, keda kutsuda, kust neid kätte saada.

On jah külm ja kalkuleeriv. Kui keegi on juba surnud, siis on tal täiesti ükskõik, mis toimub ja kuidas toimub. Vanemate eluajal mõtlen ma sellele, et nende elu võimalikult nauditav oleks, mitte sellele, mis ma neile kirstus selga panen. Täiesti haige ja morbiidne mõtteviis teemaalgatajal.

Kellel on ja kellel pole ja viimastel on varakult teada antud oma viimane tahe oma matuste kohta. Elu ajal loomulikult ka tuleb inimese eest hoolt kanda ja hoolitseda, aga hiljuti olin ühe vanatädi matusel, kes tundis Raimond Valgret ja soovis, et tema matustel poleks mingeid "Ema südameid" ega muid tüüpilisi matuselaule, vaid just Valgre looming.

jah aga peale surma on mõne tuni küsimus riiete koha pealt, hiljem on jäsemed kanged ja vaevalt saad lõigatud ja traageldatud kleiti tahad selga panna/saada. tean kuidas need asjad käivad. Mõni on ostnud, teine õmmelda lasknud. Minu vanaema läks tumepunase samet kleidiga, millega pidas oma viimast juubelit ja see oli ka tema soov.

ei ole vaja lasta midagi õmmelda jne. valid kapist kõige korralikumad riided ja need siis paned.

see võib tunduda külm ja kalkuleeriv küsimus, aga kui inimene sureb, siis on see jääjatele paras tardumine mõtetes ja tegudes. Minu isa suri eelmisel suvel ja mul oli küll kergem otsustada urnimatuse kasuks, sest ma teadsin tema eelistust. Ja hinge jäi kriipima nii mõnigi asi, mida ma polnud varem selgeks mõelnud ja nüüd teeksin hoopis teisiti. Sa võiksid ju emale lihtsalt osta ühe ilusa kleidi, mõtlemata millelegi fataalsele.

seoses selle kirstu panekuga tuli meelde, kuidas ma ise olin juures, kui riidessepanija haigla surnukuuris surnut riietas. pükse ei vahetanudki, sest see olevat raske ja nagunii keegi ei pane tähele, mis jalas on, triiksärk tõmmati selja pealt lõhki ja siis topiti ääred külje alla ning nööbid eest kinni, imekombel selle uue kampsuni,mis ma ostnud surnule olin, see jäi terveks.surnuks oli meie perele väga hea tuttav, meie pidasimegi matuseid, siis olin shokis vist kõigest, aga hiljem mõtlesin, et see naine sealt surnukuurist pani riideid valikuliselt selga, rääkis mullegi, kuidas ta pesu või sokke vahel tuttavatele töötutele annab...ma oleksin tol ajal asja ikka suurema kella külge pidanud panema, aga siis olid muremõtted rohkem peas...
Teil soovitan emaga rääkida, ehk on tal mõni teine kleit ka ,mida ta tahaks. saate tema soovi järgi kleidi kasvõi kaltsukatest, seal on tegelikult vahel vanadele nii kenasid riideid.pidasin seda silmas, et minu 82-aastane ema küll on nii mõnestki kaltsuka kleidist vaimustuses(mida ma ise ei vaatakski!)
mu vanematel on kapis olemas matuseriided täies komplektis, ema ise on selle teema üles võtnud mõni aasta tagasi juba, tegelikult nad isaga suht tragid vanurid

ega keegi ei pane surnule kleiti üle pea selga. kleit lõigatakse tagant katki ja küljed selja alla, niisiis pole tähtis, et kleit pisut kitsas on.

ega keegi ei pane surnule kleiti üle pea selga. kleit lõigatakse tagant katki ja küljed selja alla, niisiis pole tähtis, et kleit pisut kitsas on.

to Triibusiim:... Kui keegi on juba surnud, siis on tal täiesti ükskõik, mis toimub ja kuidas toimub...
Ega ikka ei ole küll. Paljudel on oma kindlad soovid selle koha pealt ja oleks igati kena kui neist teadlik ollakse ja nendega arvestatakse. See on reaalsus millega tuleb ühel hetkel silm- silma vastu seista ja seda pole mõtet eirata. Muidu oled sellel kõige raskemal hetkel shokis ega tea üldse mida teha. Selline suhtumine nagu sinul näitab pigem hoolimatust et kui surnud siis auku ja muld peale, pole oluline mis seljas ja jalas.

Meie panime ka ema sellisena kirstu, kuidas ta muidu oleks olnud välja minnes . Parukas peas sätitud. Ta oli kiiritatud ja sellepärast juuksed ära. Isegi abielusõrmuse palusin tagasi sõrme panna, see ju tema oma ikkagi. See oleks olnud küll isa öelda, kuid antud hetkel nähtavasti oli minul sõnaõigus hetkeemotsiooni sunnil.
Ei poolda musti riideid ja kirstu.

Teb peaks tóepoolest sobival momendil emalt küsima. Mina ka ei poolda musta värvi riideid. Mul vanaemal oli tema "pidupäevakampsun" ja kóige uuem siidirätik, mida ta vaid kóige tähtsamatel puhkudel kandis. Üks sóbranna oli seevastu lumivalges kleidis, pradoksaalne, aga tóesti nagu pruut. Eks see symboliseeris ka noorus ja puhtust, aga noh, see oli ka lihtsalt imeilus kleit.

meil oli sarnane kogemus aastaid tagasi. see on asi mille peale tegelikult tuleks veidi mõelda sest no tõesti kogemused ütlevad et kui inimene on surnud, ei suuda enam keegi leida riideid ja sedasi oligi minu vanaema matustel. lõpuks pandi selga talle kellegi kodust leitud kleit. hele lilledega kleit oli nõuka ajast aga üpris ilus ja üks tema vana koolikaaslane isegi meenutas, et tal oli kunagi peaaegu samasugune kleit mida kandis pidulikus olukorras. nüüd mehe vanaemaga oli nii et kuna suur naine siis leiti üks kleit turupoest ja lasti seda veidi ümber teha. ta ütles ise et temal on ükskõik. maa inimene niiet kapis eriti korralike riideid ka ei olnud ja oligi vaja midagi leida.
kuigi jah see kleit ilmselt lõigatakse katki niiet kui on ainult vähe ümber siis kõlbab küll.

mina keelaks kategooriliselt lahtise kirstu ja enda vahtimise seal.
ei teeks üldse mingit kirstus lamamist. laseks end kohe tuhastada, vahet pole milles, ilmselt riieteta olekus. kohe peale surma, nii ruttu kui võimalik. ja siis urnimatuse teeks. urn võiks jah kõigile vahtimiseks siis olla ;)

...Sulle 22:11 oma soovid kellelegi lähedastest teatavaks teha. Siin ei ole tähtis, kas oled noor või vana. Ükskord läheme me kõik. Ainuke kindel asi siin maailmas. Kui omaksed teavad lahkunu soove, siis on kaotusvalu kõrval olevaid muid muresid kohe hulga vähem.
Miks me kardame rääkida surmast? Ega vaikmine surma ära ei hoia. vaadake loodust meie ümber: sünd, kasvmine, paljunemine ja SURM. Kõigil ühtemoodi. Taimed , loomad, inimene... Ainuke kes endale surma raskes on mõelnud, on inimene.
Siin mängib suurt osa inimlik egoism. Tüüpiline mõttekäik:Ta suri... MUL on nii kahju, MUL on ilma temata halb, MUL jäi palju rääkimata.
Kui keegi ütleb, et lahkunul on nüüd parem, siis vaadatakse kui hullu. See on usu küsimus, mis on aidanud leinavalu leevendada, aga on kadunud koos usuga.
Vanemal inimesel on väga hea meel, kui küsite tema soove ja lubate need ka täita pärast tema lahkumist.
See sooviavaldus oleks nagu osa testamendist, aga meil noored ei taha testamenti teha.

Meie suguvõsas on nii olnud, et oma surnud oleme ikka ise riietanud. Ei kujuta ette, et mu emale pannakse selga tagant lõhki lõigatud kleit - sest milleks siis üldse kleit? Aga nojah.

Põletamise ja urnimatuse kohta kuulsin hiljuti seda, et hing pidi põletamise ajal kannatama. Põletamine on Idamaade värk, kristlik maailm põletamist ei tunne.

Nõus viimasega 120%! Matsin just kaks nädalat tagasi oma isa ja täpselt sama mõte käis peast läbi - miks peab siiajääjatele jätma lahkunust selle kõige kurvema ja haledama mälestuspildi? Surnu pole enamasti üldse sarnane elava isikuga ning on väga harva ilus! Ja siis teda veel pildistatakse kah.
Küll oleks hea, kui endaga saaksin lasta just nii teha, et ei mingeid avalikke matuseid mu jäänustele ja siis on tõesti kama kaks, kas või mis üldse seljas on.
Urni võiks ju mõnusate meenutuste saatel kusagile tuulde tühjaks kallata....

Tegelikult võiks ju ikkagi laste või teiste matjate elu kergemaks teha matuste korraldamiseks ja enamvähem ikkagi teda anda riietusest jne.Ka saeda,kus dokumendid või muud väärtpaberid või raha. Palju kergem matuse korraldajatel,probleeme riietega ja kõige muuga tunduvalt vähem.Ise panen küll kirja tel.kellele peaks teatama,lastel ju raske teada minu tuttavaid,sõpru,kes kindlasti tulevad viimsele teekonnale saatma. Ka riided panen valmis,miks teha tüli,kui kõike saab ise korraldada. Külmaverelisteks ei tasuks küll siin sõimlema hakata.Surm küll loomulik,kuid ikkagi tihti ootamatu ja mäletan shokisolemist kauemat aega,kui tuli matta täisealine laps.Midagi ei osanud teha ega toimetada,täiesti arust ära ja siiani tänulik abivalmis sõpradele ja lausa tuttavatele.Midagi meeles küll pole peale parima sõbra kaotust. Ka eemalseisjaid sai näha ja üldse see surmade asi meil tehtud nii ebameeldivaks toimetuseks,kuid see ju elu osa. Nüüd oskan ise aidata ,kes abitud ja kaoses.Kõik me läheme ükskord ja loomulikult ei tahaks vist keegi,et maetakse mingites kaltsudes. Ka viimane teekond peab olema ilus.

Ilusasti riietatuna. Ja isamaaliste laulude saatel.

see, et hing kannatab põletamise ajal, on küll üks kolerumal jutt ;)

Just matnud isa, võin öelda, et surnuriided on küll see kõikse väiksem osa kuludest. Pangad teevad vist varsti matuselaenu toote. No kuskohast sa hing võtad PÄEVAPEALT 20-30 tuhat??

sellejaoks peab inimene ise raha koguma, et ta maetud saaks.( võib raha isegi pangas hoida, sellejaoks peab keegi lähedane loomulikult pangakaarti ja kaardi parooli teadma, just hiljuti sõber oma isa nii mattis, elas viimane küll oma elu lõpuosa väga kokkuhoidlikult, kuid 35 tuhat suutis siiski panka koguda ) Narr kah, kui lähed nagu vallasant, keda siis healjuhul omaksed või tõesti kohalik omavalitsus oma kuludest matma peab.

Kes siin ütleb,et pole tähtis,kuidas surnuna välja nähakse-ühel hetkel enne lahkumist sa tahaksid,et jääjad teaksid su soove ja teeksid seda ärasaatmise -asja ilusasti,peenetundeliselt.Kahjuks ei saa paljud lahkujatest seda enam sõnaliselt väljendada...Kokku leppida võiks ikka eluajal usaldusisikuga,kuidas ja kellega toimetada.

Kui mu isa suri,tundus tõesti,et koos temaga jäi aeg hetkeks ka meile peatuma.Pesime ja riietasime õega koos,kiiret ei olnud.Kuid see oli VÄGA TÄHTIS meie jaoks ka,et saime hüvasti jätta ja keha õrnalt riietada(kangestust veel ei olnud ja miski ei ragisenud).Lubaduste täitmine lahkunule on väga tähtis...

Naistele musti rõivaid ja rätikuid ei soovitata,pidavat tegema raskeks siitilmast lahtilaskmise.Kadunukesele võib kaasa panna taskusse,mida ise tunned,et tahad-tüki leiba,sendi,inglikuju...sõrmuse vm.

No lase tal siis mõned kilod enne surma alla võtta ütlegi, et muidu pead laskama uue kleidi õmmelda...

...issand ta ei ole ju veel surnud ja ega sa päris kindel ka olla saa, et sul enesel ennem neid riideid vaja pole, endal proovisid seda kleiti või?
Issanda loomaed on ikka kirju...

Minu vanemad 80+ on õnneks mõlemad elus. Aga abikaasa ema suri aasta tagasi. Ja ma olin tõeliselt üllatunud, et tal olid kappi valmis pandud vajalikud riided, peieliste nimekiri ja kontaktid, n.n. kirsturaha jms. Me ei olnud temaga kunagi surmast rääkinud ja kui ta suri, siis olin mina see appikarjuja, kes ei teadnud, mida ja kuidas teha. Aga memmeke oli ise juba eelnevalt kõik paika pannud. Kohutavalt kurva asja juures väga õige tegu tegelikult. Ei asjatut rabelemist ega nuputamist, kas ja kes ja kuidas ja mismoodi.

Mina oles siinses elus olnud karsklane, aga mehel palusin pudeli šampat laastupadja alla panna.Ainus soov.

kui mu vend suri - see tuli väga ootamatult - ei teadnud algul, mida teha, ei osanud kusagilt peale hakata... aga mu 80-nene ema oli see, kes olukorraga paremini toime tuli ja oskas nõu anda, millest alustada, kuhu helistada, kuhu matta (meil 2 valikut)jne. Tänu kogemustele, sest oma pika elu jooksul palju matuseid näinud ja korraldanud. Abiks olid ka sugulased, sest selgus, et kunagi oli vennal sugulasega juhuslikult jutt olnud, kes kuhu tahab maetud saada ja eks siis muidugi täitsime venna soovi, kuigi see oli mõneti keerulisem.