aitäh vastanuile! tänan ka neid, kes "omamoodi" mulle vastasid. Jumal tänatud ja loodetavasti on teid, õelaid inimesi siin ilmas ikka vähem.
teemapüstitus läks veidi nihu küll, sest lapsed segasid ja tahtsin kohe teema üles panna. sellepärast siis to ema ja naisterahva värk tuligi.

sinu olukorras....laseksin valmis õmmelda enam-vähem Sinu ema mõõtu lihtsa lõikega kleidi, mis juba ongi tagant lahti. nii kaob selline halb tunne, et kleit lõigatakse lõhki ja mis veel.
muide, ise olen küll noor aga riided on mul endal juba seitse aastat valmis. ka samataoline variant, nagu soovitasin. beež pikk kleit, lihtsa tikandiga eest. tegelikult, kui see riideese ümber pöörata, on ta lihtsalt vestilõikeline.
kõik surevad kord ja surmale mõtlemine on tarkade pärusmaa. on hea kui mõned asjad on ära korraldatud.

Minul on küll enda emaga (71) läbi räägitud, milliste riietega matta, millised inimesed kutsuda, millist muusikat lasta, mida matusekõnes mainida ja mida mitte. Kirsturaha on tal (46 000) samuti aastatega kogutud. See on loomulik, et sellised asjad läbi arutatakse.

Olen eelmisega nõus.

Ma räägin tädiga sellistest asjadest ja just nimelt seepärast, et lähedased püüavad surmateemat vältida. Need jutuajamised mõjuvad talle nii rahustavalt, et järgmisel päeval toimetab oma krapsakal moel edasi. Ta teab, et keegi ikka on olemas, kes tema soove teab.

isegi meie teadsime täpselt millises kleidis ema tahab maetud saada, kuigi ta suri kõigest 55 aasta vanuselt. Aga ta ise ilmselt teadis oma haiguse tõsidusest rohkem kui meile rääkis.

Täpsustan veel, et olen enda mehe ja lastega rääkinud ka enda surmast (vanust 47) ja matustest.

Ma ei viitsinud neid vahepealseid lugeda.
Meie vanaema pani oma "matmisriided" valmis vahetult peale vanaisa surma, millest nüüdseks on möödas 26 aastat.
Tasub tal endal mõelda, mida ta tahab aga kui on nö klassikaline kleit siis vast saab osta ka, kuigi samas viimsele teele saata oleks ilus spetsiaalselt õmmeldud kleidis. Alati saab kleidi õmmelda lasta nt mingist stretš-kangast ja pisukese paisumise ruumiga.

Triibusiim
kui sa rohkem elu tunneks ja kui sul ehk ka mõni tuttav vanainimene juhtuks olema, siis sa nii lolli kommi ei kirjutaks.

kui see kleit nüüd ikka lootusetult kitsas pole , siis jah, tagant õmblust mööda lahtilõikamine päästab asja. aga üks väike nõks on see, et kaelus ja ka veidi enne kaeluseni jõudmist jäta lõikamata, kleit istub kenamini. see ei jää märgata kusagilt poolt, kui natuke sättida. kui aga see soovitud kleit mitte kuidagi ei lähe, no ju emal mõni sobiv kleit, pluus, seelik ikka on. vanadel inimestel on tavaliselt asjad valmis ja nad ei lähe endast välja sellistest asjadest rääkides. tee nii, nagu ema soovib. mina oma ema matsin heledas, valgel põhjal pruunikad lilled, pea läbipaistev riie. 50 aastane,vähihaige. aga see oli ta soov ja see kleit iseloomustas teda imehästi, ükski tume leinariie poleks sobinud.

Minul on näiteks tõsine mure, sest ema jäi äkitsi haigeks ja kolis teisest Eesti otsast minu juurde. Alguses küll lootusega, et väheks ajaks, aga on olnud pool aastat ja ilmselgelt ka jääb elu lõpuni. Mingeid selliseid riideid tal küll pole. Ka mitte oma kodus. On olnud elu aeg selline nooruslik ja hipi a la lillelised ja roosad asjad.

Kulla lapsed, kes te siin sõna võtate ja oma lapsemeelseid mõtteid avaldate.
Surm on meie kõikide paratamatu elu osa ja sellepärast on äärmiselt tobe arutleda, et enne surma me sellele ei mõtle. Kui saate suureks, siis taipate ise, et iga inimene soovib, et pärast tema surma ei peaks tema lähedased end liigselt muredega koormama. seepärast tahavad nad surmaks valmistuda nii hästi kui võimalik. Matjatel on hulga lihtsam, kui matteriided on valmis pandud, lahkunu soovid teada jne. Kas kirst avatakse või mitte, sellel pole tähtsust. Kes sooviks oma ema kodukitliga kirstu panna (keegi ei näe ju??)?
Aga oma vanaemal lõikasime ka kleidi tagant lahti, sest liigesed jäigastuvad ja üle pea pole praktiliselt võimalik surnule kleiti selga ajada.

Tere, küsimus, kui vanaemal olid kodus riided valmis mida ta soovis peale surma selga aga need riided on kadunud, mida siis selga panna et ta rahus puhata saaks?

Kas selleks, et riideid leida, oli tarvis 10 aasta tagune teema üles kaevata?

kas sa nagu arvad, et surnut riietatakse iga 10 aasta tagant uuesti? ju siis vaja oli, kui teema üles võeti.

Kui riided kaduma läinud(ei leia), siis

kui tead umbkaudugi millised olid(hele? tume? kraega? kleit? pluus ja seelik?) siis ostad mdagi sarnast
ja
kui seda ka ei tea
siis ostad riided mis arvad et oleks talle meeldinud.

Meil oli sama häda - ei leidnud neid kingi, mida emale kirstu jalga panna tahtnuks.

Ostsin talle paar aastat tagasi hiina kräpi poest mustad lakknahast ballerinad, sest ta ei saanud käia enam kõige väiksemagi kontsaga. Ja need meeldisid talle väga (lakk-kingad olid tema noorepõlve hitt, neid toodi välismaal-reisidelt) ja ta kandis neid uhkelt kõigil pidulikel puhkudel. Ta näitas ära kleidi, mis talle panna, ja sinna juurde käiva heegeldatud krae, ja need ma ka leidsin. Aga kingad on siiamaani kadunud. Otsisin ise kogu maja läbi ja lasin ka isal põhjalikult otsida, tema leidis isegi minu mustad kingad, mis mul ära pandud olid - ema kingi mitte. Ju ema neid siis nii heaks pidas, et nii põhjalikult ära peitis. Läkski hauda uute kenade tikanditega sussidega, mis me tema kapist leidsime.

Aga otsi veel kõigist mõeldamatutest kohtadest ja ava kõik karbid ja kotid - sa ei tea kunagi, kuhu vanainimene oma asju peita võib. Ja millises pakendis. Meiegi oleme nüüd tagantjärele leidnud kummalisi asju kummalistest kohtadest. Küllap me kunagi ka need kingad leiame, olgu siis sahvrist tühjade purkide virna alt või raamaturiiuli tagumisest nurgast Tammsaare ja Kirzbergi tagant (muud kohad said läbi otsitud).