Tere ! Kas on veel selliseid , kes vihkavad oma kasuisa . Ja millepärast ?.

ma vihkan oma kasuisa väga , Mul on vell endast noorem õde , kesd on ta enda lihanetütar ja koguaeg hulll nunnutab teda . Mina ei saaa peaaegu kunagi mingit nätsu misiganes , ja mu õde alati saab . Ja vihkan teda ka muudel põhjustel

Vana oled ja mis need "muud põhjused" on? Vbl sa ise pole ka kõige parem kasulaps?

Viha on suur ja raske emotsioon, katsu enda elu kergemaks teha.

räägi meile, milles asi? Ega näts pole ainuke põhjus ometi?

ma tean ,mida sa tunned!! vihkasin ka nii hullult, et isegi mõtlesin , kudidas teda saaks ära tappa, ilma et süüdi jääksin!see oli hull elu! aga nüüd tagantjärgi, kui ma ei pea temaga enam ühe katuse all elama , ma enam ei vihka. kui tahad, räägime sellest pikemalt!!

ma otseselt ei vihka vaid ei salli. ja sellepärast ma juba 15 kodust ära kolisingi. votnii

Mina armastan oma kasuisa ülekõige maailmas. Kuna mul pole omal mitte kunagi isa olnd ja kui kasuisa tuli mu ellu, kui olin 9 aastane, siis ka algul vihkasin. Noorem vend, tema lihane poeg, sai tol ajal kõik, mis tahtis. Ema hoidis tema poolele. Mul nagu ei olnud mitte kedagi. Nüüd 11 aastat hiljem - tunnen, et ta on parim isa! Mõni aasta hiljem, kui ta mu lapsendas, tundsin, et olen isa saanud. Ta hakkas mulle võimaldama nii palju, millest ma ilma olin jäänud. Nüüd hoiab ta mind rohkem, kui mu nooremat venda ja oma eelmisest abielust sündinud nüüdseks täiskasvanud lapsi. Helistab ja uurib, kuidas läheb. Kas raha on, kuda hakkama saan jne jne! :) Super!

Aga mina ei saa aru, miks need mehed siis võtavad lapsega naise, kui naise last ei taha.

Selles viimases loos, mille "K" kirjutas, kah kasuisa hakkas teda hoidma alles siis, kui ära lapsendas, enne seda oli tühi õhk.

Muidugi lapsele teeb valu ja viha, kui teine laps saab alati rohkem kõike kui tema. Ja eriti veel kui tundub, et emal on nüüd uus pere, uus mees ja uued lapsed ja siis see eelmise suhte laps on nagu kõrvale jäetud.

Kasuvanema teema puhul peaksid täiskasvanud ka täiskasvanulikult käituma ja arvestama, et alguses on loomulik, et laps kasuvanema vastu tõrjuv on ja mitte hakkama ise ka lapsikut mängu mängima "sina näitad mulle keelt, mina näitan sulle keelt".

Ära muretse, enamus mehi ei vaata lastega naiste poolegi. Väühemalt normaalsed mitte. Mõned aga lepivad ükskõik mis naisega, peaasi et regulaarselt keppi saaks.

ka vihkasin oma kasuisa, sest ta ajas mulle käpad külge kui olin 12, ta muidugi ei teinud mulle midagi, sest mu ema oli mind igaks juhuks targaks õpetanud.
Mul oli õde ka samuti selle kasuisa oma, aga too juhmard ei osanud oma tütart hoida.
Nüüd suurtena oleme õega väga lähedased, aga kasuisa surnud ja olgu muld talle kerge.
Räägi oma emaga sellest.

Kas lapsega naised on mingid ebardid või! Muide enamustel on lapsed ja igaüks meist võib lahku minna... Meestel on ka ju lapsed, naised ei saa lapsi üksi. Siis naised ei vaata mehi kellel on laps(ed) ja mehed ei vaata naisi kellel on laps(ed)vähemalt "normaalsed".
No sina küll normaalne pole!!!Sind ka ei vaataks üks lapsega naine!!!

ja kui neil on sellised värdjad tütred nagu teemaalgataja siis pangu põlema ennast

Mina ka ei sallinud kasuisa ning samuti kadusin kodust 15-aastasena.

Enamuses mehi ei taha võõraid lapsi, õige neid söödikuid juurde vaja, naist et mingi naine oleks, siis käib lapsega kah kuidagi...Küll parema naise saab, siis võib selle tagasi saata ja võtku oma lapsed ühes kui läheb.

Mina ka vihkasin pubekana - no et mis õigusegaq ta mulle korraldusi jagab, mis kell koju pean tulema ja miks tuba segi, ja miks noorem õde (tema laps) saab kõike ja mina saan ainult sõimata. Noorem õde oli 5aastane nunnu ja mina hull pubekas kõigi oma kapriisidega.
Nüüd olen 18, saan kasuisaga hästi läbi ja mõistan ka seda, et sel ajal, kui mina teda vihkasin, oli tal ju tegelikult õigus. oleks normaalne oma isa olnud, küllap see ka oleks keeldude ja karistustega püüdnud hullu puberteeti vaos hoida. Aga tol ajal tundus, et teeb liiga mulle.
Nii et sedasorti vihkamine läheb mööda. Iseasi, kui ingi joodik või käperdaja on - siis pole küll loota, et suhted kunagi paranevad, sest sellise värdjaga ju ei tahagi suhelda. Siis lihtsalt kaod oma elu peale niipea, kui vanud lubab. Pea vastu!
Aga kui asi hull, kui ta sulle nt liiga teeb, siis ära üksi kannatama küll jää - teata, kuhu vaja.

Sul on selle teemaga mingi isiklik probleem vä?

Ma nüüdseks juba täisdealine, aga pidin ka teda kannatama, alates ca 10a saadik.
Õnneks ta mind ei käsutanud ega kamandanud, mina olin tema jaoks tühi õhk ja tema minu jaoks ka. Õppisin elama nii, et ei suhelnud temaga üldse ja minujaoks teda kodus ei eksisteerinudki.

Minu mure oli pigem selles, et ta emale kallale läks ja ma nii mõnedki ööd oma elust magamata pidin mööda saatma. Olin valvel- et vahele joosta...
Ja peale seda kui ta juba mu ema vastu kätt tõstis, siis ma hakkasin teda vihkama.
Õnneks on ta nüüdseks meie kodust pühitud.
Uhh, küll on kergem tunne, kodu tunne , tunned et tahad kodus olla. . Aga ma parem ei taha meenutada millise hinnaga....

Minu ema paraku tegi tol ajal oma valed valikud ja minu peale ei mõelnud, olen suht kuri tegelikult sisimas siiani sellepärast. Ta nägi kuidas ma kannatasin ja mul närvid see värk P*''se keeras.

Teemaalgatajale tugevat pealehakkamist ja ma loodan, et sul on vend või õde või keegi, kellele toetuda, rääkida ühesõnaga sellest kellegagi, kellega sa hästi läbi saad.

Alati ei ole näts või mingi pisiasi üldse seda väärt, et vihata. Hullem oleks minu situatsioon, kui ta su ema lööks,.

aga võta ta ette. istu temaga ühel õhtul maha, teata talle, et vaja temaga põhjalikult rääkida ja siis teata, et nüüdsest saad vaid sina nätsu või muidu keerad tal kaela kahekorra

usu mind, ta hakkab siis sind austama ja sellest hetkest on Stimorol vaid sinu päralt. õde võib makroflexi nätsutada.

või variant 2: aja kasuisale külge ja ta hakkab ainult sulle ja ainult ülikalleid riideid ja lõhnaõlisid ostma.

mul on kasuisa alates 5eluaastast. Isegi pubekana ei tekkinud mul küsimust, miks tema keelab või mis õigusega. Ma olin laps ja see mees oli perepea, kes ütles, tegi ja otsustas. Ta kasvatas mind nagu oma last algusest peale ja nüüd ammuilma kodust äralennanuna, olen talle tänulik. Ju siis meie peres olid suhted korras?
PS- ma polnud pere ainuke laps, meil ikka sinu, minu ja meie lapsed- teema :) Seega ebaõiglust oleks võinud igast uksest, aknast tulla.

PS2!- päris isa on ludri, kellega kohtun max 2x aastas viisakuste vahetamiseks. Tema on mees keda ma võrreldes kasuisaga, ikka absoluutselt ei austa. Just nimelt seetõttu, et alati on mul tekkinud küsimused- kes ta mulle on? Miks ma pean temaga kokku saama? Ja lapsena oleksin võinud vabalt enne talvesaabaste saamiseks pöörduda naabrimehe poole kui oma pärisisa poole. Ma ei mõista vahel siiani, kes see mees mulle on? Ehk see siis seetõttu kõik, et isa oli tumba ja pärisisa kasvatas mind kui oma tütart- kui oleks pärisisa mind hirmsastu igatsenud, siis ma ka vist vihkaks kasuisa eks? :)


Igatahes, parimat kasuisa nagu minul annab leida.

nooremaid lapsi ikka nunnutatakse, suuremaid enam mitte, sest neid võetakse juba tõsiselt, mitte enam titena; neilt oodatakse täiskasvanulikumat, vastutustundlikumat, arutlevamat ellusuhtumist, mitte mingi nätsu üle soigumist.

tere . see laps , kes selle teema algatas on pannud kogemata ( vist ) minu msni . ärge siis minu peale vihased või mis iganes pahad olge . sest mina seda kirjutanud ei ole . Ma ei tea , miks ta selle meili aadressi pani, vb kogemata ajas mõne tähe sassi , aga mina selle teema alustajaks ei ole .

ettetänades sandra .

vabandust kirjutasin vale asja , kirjutasin , et ta on mu msni pannud aga tahtsin kirjutada , et minu meili aadressi on ta kirjutanud .

olen see teema algataja , olin jah kogemata vale meili aadressi pannud , mul läks 1 täht valesti . Ma ei vihka oma kasuisa niimoodi , et ei taha teda näha ega midagi sihukest , vihkan tema kuskilt sügaval südames, ma olen talle väga tänulik , et mul on isa , sest mu isa ei ole mind pea eluaeg kasvatanud . olen tänulik kõigile kes on siia kirjutanud , et on oma kasuisa üle tänulikud või vastupidi . Aga ma ei mõelnud seda vihkamist nii, et vihkan teda ja kõik . et teen talle igast jamasid ja nii . ta on olnud nii hea kasuisa kui on ka olnud vigu mis ta teinud on : loodan et mõistate mind nüüd . see teema pealkiri oli lihtsalt mu enda süü , et kirjutasin nii , et väljendus oli halb . ma ei ole värdjas tütar , kes siis kommenteerinud on . lihtsalt tahtsin seda väikest viha välja elada . mõistan teid , kui te minust ikkagi aru ei saa . aga aitäh kõigile , kes saavad minust aru .

Minu kasuisa tuli mu ellu kui olin 5. Esimesel aastal oli kõik jumala normaalne aga kui mulle ōde sündis polnud mind tema jaoks nagu olemaski, nüüd kui olen 16 mõtleb ta minust mu emale valesid välja mida mu ema enam ei usu aga ta ei tee neist välja, ta teeb minust rōvedaid nalju ja hiljuti nägin tema toas piti mis oli kääridega lõhki lõigatud, pilt oli minust ja temast kui olin 5, siis ma mõtlesin et mul oli emaga kahekesi palju parem elu ja ma vahetaks selle iga kell tagasi, lisaks mu ema ja kasuisa tülitsevad iga nädal, paar päeva tagasi tülitsesid naad selle pärast et vahetasime emaga mu toas tapeedi ära. mäletan Kui olin 12-13 siis ütles ta mulle otsenäkku et mina rikkusin tema elu ära... nüütseks sünnib neil kolmaslaps, ja mina kavatsen oma tâdi juurde kolida kuna mu tädi ei salli teda täppselt sama moodi nagu mina