Mida te arvate TUHASTAMISEST?

Meie peres on seni peetud kirstumatuseid. Olude sunnil ja eelkõige lahkunu soovil siis tuli tuhastamine ette võtta. Peale surnukuuri sattusime Tallinna matusebüroosse (nad võtavad Mustamäe haiged kohe endale) oli sealne miljöö üsna räpane ja veider. Mis oli aga üllatus - surnutega seonduv on kenasti ka äriks tehtud. No selge see, et keegi peab ka seda tööd tegema.

Täna tõime urni ära Pärnamäe krematooriumist. Sinna minnes jälle ahi vuras ja nö. gaasi põlemise aur tuli korstnast. Hoonesse selline (elupuu pärgadest vms.) surnuhais.

Tuhastamise vastu on ka see krematooriumi kabel ja sellega seonduv. Surnukeha lastakse alla ja laksti ahju. Lilled kui neid omakesed ei taha need uuesti müüki.

Ära tulles visati vist mingi paks vanamees ahju, igatahes õue minnes oli järsku hoone ümber toss. Astusime paar sammu ja tagumisest korstnast tuli selline jube toss, õhurõhu pärast tuli see ka maad ligi. Suits oli hallikas ja siis pani kohe süsimusta - rasva põlemise moodi. Suitsu tuli nii palju et hoone mattus tossu sisse, meil oli oma urn kaasas ja ütlesin et naisuke hinga sügavalt veel kedagi surnud Volodjat vms. sisse, tõmba hinge ja hinga sügavalt. Veidi ajas hais ka öökima selline kirme-vastik-imal hais, vist tõesti liha põlemise hais.

Ütlesin naisele, et paneme urni kilekotti sõidu ajaks. No ei pannud, ütles kuidas sa paned, ei jms. No sõitsime siis pika maa maha ja selgus mida. Hiljem läksin autosse, selline diisli lõhn, mõtlesin et auto sõidab bensuga ja no pole katsund midagi diiselküttega jms. no kust see jube hais tuleb. Siis järsku välgatas - URN! See tuhk või tuha hais lõi välja.

Sinu kogemused ja mõtted tuhastamisele ...

tuhastamise poolt.

loomulikult poolt!

allok!

SA OLED RÕVE:


"Ära tulles visati vist mingi paks vanamees ahju, igatahes õue minnes oli järsku hoone ümber toss. Astusime paar sammu ja tagumisest korstnast tuli selline jube toss, õhurõhu pärast tuli see ka maad ligi. Suits oli hallikas ja siis pani kohe süsimusta - rasva põlemise moodi. Suitsu tuli nii palju et hoone mattus tossu sisse, meil oli oma urn kaasas ja ütlesin et naisuke hinga sügavalt veel kedagi surnud Volodjat vms. sisse, tõmba hinge ja hinga sügavalt. Veidi ajas hais ka öökima selline kirme-vastik-imal hais, vist tõesti liha põlemise hais."

ei mina küll ennast tuhastada ei luba, see ju puhas raiskamine, vaglad tahavad ka süüa.

Jube kirjeldus aga paraku tõde, enda kogemustest. Kole on sinna majja minna, kui sama majas hoones toimub surnute põletamine, loomulikult see toss seal maja ees ja taga.

Rõve on ikka selline asutus kus tõesti lastakse see rasvapõletamise ving otse külastajatele kopsudesse.

Samuti üks tuttav rääkis, et kuulis kord mingite meeste vestlust, kellel üks tuttav seal töötab ning neil vahel see tuhavärk sassi läheb, et kunagi ei tea kas saad oma vanaema või siis kellegi teise tuha.

telekas näitas kord ühte briti vanapoissi, kel oli ema elutoas laua peal. tähendab tema maised jäänused. kui reisile läks võttis ka urni kaasa. kui abiellub siis pidavat oma tulevasele ka urniga teeõhtu tegema. üliselt see inimeste põletamine tuleks ikka ära keelata, see on ju täielik hitleri värk ju, paneme tule otsa. hinnad on väga soolased ning olen näinud satika pealt saadet kus näidati et mõnda karpi satub tööpäeva lõpul kõik tuhajäänus. sa ei saa tõesti kindel olla - ma pean silmas täiesti 100% kindel kelle tuhk see on.

Laipadest vabanemine on mujal maailmas muutumas tõsiseks probleemiks. Tuhastamine on hetkel kõige kiirem, esteetilisem ja odavam.
Miljonilinnades ei oleks üldse mõeldv, et kõik surnud maha maetakse, sest siis ei jääks enam elavatele ruumi.

Suri üks tuttav ja kallis inimene. Peeti suur matus kirstuga Pärnamäel, oli väga kena. Pärast lasti kirst lihtsalt alla krematooriumisse ja toodi uus asemele ja tehti uus matus. Ainuke nõme asi oligi see konveier, mismoodi matuseid tehti, aga mis teha - see pidavat olema ainuke koht Tallinnas, kus sellist asja saab korraldada.

Kremeeritud tuttava urn viidi kodutallu ja maeti maha, hauakivi peale.

aga see on juba ammu teada, et neid laipu põletatakse koos seal, ühe laariga.
see tuhk, mis teile antakse on suvaline ja vaid sümboolne.

Konveier süsteem on lausa õudne.Seisime seal kabelis mälestusteenistusel kui juba järgmine sats ukse taga häälitses ja isegi sisse piiluti.Meie osa lõppes, surnu vajus läbi põranda koos kirstuga ning otse ahju.Sama kirst aga kohe uue surnu jaoks,mis paari tunni pärast ka matuseteenistust ootas.Elu nagu Leiburi saiakeste liinil.




Aga kui talu maha müüakse? See on selle suva kohta matmise nõrk koht, või kuidas.

kui jube, kas mu tädi tuhk onu korteris kapi otsas siis on mingi suvalise surnud inimese tuhk, näiteks mõni surnud vangi
ma ei julge enam onu juurde küllagi minna, seal ööbimisest rääkimata

ei lähe kohe ahju minu teada. lähevad ladustamisele ja pärast põletatakse korraga ära.
ega see põletaja ei viitsi seal iga kord oodata, kui matus läbi saab. ikka korraga tehaks kõike.

põhimõtteliselt olen poolt, korraldamine on hoopis teine asi.

kindlasti poolt. ja - ehkki see on eesti seadustega vastuolus - tuha laialiviskamine. küllalt nähtud seda lõputut vaidlust teemal - kelle kord on surnuaial haudu koristamas käia. ja need mahajäetud hauad on samuti nukrad.

Mina olen ka tuhastamise poolt raudselt. Aga see tuha laialipildumine... ma ei tea. Mul on küll hea tunne, kui ma vanaemale ja isale surnuaeda lilli viin ja küünla põlema panen. Mu meelest on see armastus, lugupidamine ja austus. See on märk, et nad on endiselt mulle tähtsad ja olulised, et ma mäletan ja meenutan. Aga see ei ole märk võõrastele, see on kuidagi mulle ja isale-vanaemale korraga, see on mingi side, mis ei kao, kuni seal käin. Ma ei oska seda seletada ja ma tunnen seda tunnet ka alles sestsaati, kui vanaema ja isa surnud on. Ma pole teinud surnuaial käimisest kohustust nagu see mu vanaemal oli, et igal pühapäeval peab minema. ma lähen siis, kui tunnen, et tahan minna. Ja tahan üsna sageli. See natuke aega seal surnuaias annab miskitviisi võimaluse korraks tunda, et kõik on nii nagu enne oli, lapsepõlves, siis, kui kõik omad veel alles ja terved ja rõõmsad olid.

on olnud 2 lähedase tuhastamist Pärnamäel ja väga positiivsed muljed.mingit tuhahaisu küll ei olnud.ja ei pidanud õues külmetama nagu kirstumatuse puhul tavaline.
esivanemate hauaplatsile ei oleks kirstumatus mahtunud.

Poolt!

Põletusmatus oli tegelikult eesti rahvale laialdaselt omane, enne kui kristlus selle ära keelas.
Kaasajal on põletusmatuse toetamiseks veel üks vägagi proosaline põhjus - suguvõsad on jäänud nii väikeseks, et lihtsalt pole jõulisi mehi kirstu kandma. Olen viimasel ajal olnud mitme väikelinnas toiminud vanainimese matusel tunnistajaks, kus tuleb tasu eest küla pealt kandjaid palgata. Seega - igati poolt.

mina olen poolt! ei taha mina maa alla olla ussidele söögiks- väkk. enn põletagu- igaljuhul poolt!!

Ei ole mina nii rohelise mõtteviisiga, et vaklade kõhutäite eest hoolitseda. Pigem tekitavad nad minus vastikust. Tuha võib ju esivanemate juurde platsile panna, aga võib ka mitte. Kui ma ükskord surnud olen, siis on mul ju ükspuha, las lapsed teevad nii, kuidas nende arust neile hea on.

Poolt.
Ja mitte vaklade pärast. Igaüks peab oma kõhutäie eest ise hoolt kandma,vaevalt nad nälga jäävad.

Aga surnuaiad on varsti nii suured, et asulatesse, linnadesse enam ei mahu. Ja siis tuleb Kesk - Eestisse üks suur surnuaed kõigile, kes terves tükis maetud tahavad saada.

... üliselt see inimeste põletamine tuleks ikka ära keelata, see on ju täielik hitleri värk ju, paneme tule otsa...

põletusmatus oligi vanade eestlaste viis oma kadunuid matta, nii et pole Hitler selle mooduse leiutaja. Kui eestlased sunniviisiliselt ristiusustati, juurdus ka kristlik laibamatus, sest kunagi pidi ju tulema viimnepäev, kus kõik surnud üles tõusevad ja sellepärast ei saanud ju laipa põletada.

ise olen tuhastamise poolt. Tuhastamine on paljudel juhtudel väga mugav ja ainuvõimalik lahendus. Näiteks, kui kadunuke tuleb matta kusagile väga kaugele perekonnakalmistule. Kuidas organiseerida kirstumatust ja peiesid näiteks Setumaal, kui kadunuke ja pool suguseltsi elavad Tallinnas? Lisaks on väljas talv ja -20 kraadi? Mis see maksma läheks? Paljud üldse tuleksid? Ajakulust jm. ebamugavustest rääkimata.
Väga lihtne on organiseerida kogu tseremoonia ja peied Tallinnas ja mõnedel mittetallinnlastel Tallinnasse kohale sõita.
Või kui kadunuke soovis saada maetud just oma suguvõsaplatsile, aga seal pole enam ruumi kirstumatuseks. Urn võtab väga vähe ruumi, selle ikka saab maha matta.

Tartus ei ole ma mingit haisu tundnud, kui olen pidanud krematooriumis käima (korduvalt). Ei ole mingeid ebameeldivaid mälestusi ega assotsiatsioone. Ka urn ei haisenud.

Tuhastamise osa kindlasti suureneb tulevikus, sellest pole pääsu.

Mis tuhastamine kui selline puutub kurbloolisse fakti, et teemaalgatajal hakkab igasuguste haisude ja orgaaniliste olluste peale kergesti halb? ja et ta on veel suuteline krematooriumist 3 km raadiuses kõikvõimalikud haisud endale eriti vastikuks mõtlema ja näost roheline olema....

Ja et te ikka veidi haritud saaks- põletusmatus on Eesti piirkonnas olnud alates metalliajast (eriti levinud muinasajal, meie ajaarvamise 8-10.sajandil, loomulikult enne ristiusustamist). Mitte vanem kui laibamatus, aga need on ürgajast alates koos eksisteerinud kui erinevad rituaalid. Ja rituaalide osas ei erine meie väga palju oma esivanematest.

kas see ikka on ainukene koht Tallinnas kus tuhastamisega matus on? Herne tn on ka mingi matusemaja ja mõni aasta tagasi käis mu üks tuttav seal surnu ärasaatmisel,kes pidi siis büroo poolt tuhastamisele viidama,seal ainult ärasaatmine.Seal on ju palju meeldivam atmosfäär,pole suitsu õhus hõljumas.

Olen käinud Tartu krematooriumis,väga norm ärasaatmine oli.Seal said omaksed ise aega valida kui pikkalt tseremoonia kestab,kas pool tundi või tund aega.Urni järele kutsuti täpselt nädala pärast.Urn maeti hiljem kalmistule,kus viibis ainult perekond.

Kui inimene surnud on, siis on tal ükskõik, mis põrmuga tehakse. Ei tunne ta midagi, ei taha midagi, ei hooli millestki. Sama selle tuhaga...kas tunnete ennast paremini, kui saad sugulase jne tuha...tuhk on nagunii ühte värvi ja ei oma minu arust mingit tähtsust, kelle oma. Olulised on inimesest jäänud mälestused, mitte maine kest. Sama on organidoonorlusega...kui sa oled ajusurmas, oled sa surnud. Milleks võtta hauda kaasa organeid, mida sul vaja pole? Minu arust tähtsustatakse kogu seda kehaga peale surma toimingute tegemist üle. Isegi piiblis on kirjas...las surnud matavad ise oma surnud, elavatele jäägu elavate maailm.

Kindlalt tuhastamise poolt ja tuha laiali loopimise poolt ka. Soovin, et minu tuhk leiaks omale koha meretuulte keskel. Ja mis puutub küünaldesse-lilledesse...alati võib neid asetada pildi juurde, mis kodus kindlasti olemas on. Tegelikult ma vihkan surnuaedu ja oma kalleid inimesi tahan ma päästa seal sunniviisiliselt käimisest.