uskumatu milline kari ükskõikseid krematooriumi "põletame nad ära" pooldajaid siin on.

äkki te maalid võtate ka "ühishaua" teenuse, kus teie tuttava tuhk ühishauda raputatakse, 150 EEK hinnakirja alusel - uskumatu et selliseid inimesi olemas on.

"põletusmatus oligi vanade eestlaste viis oma kadunuid matta, nii et pole Hitler selle mooduse leiutaja"

oli osadel viis põletada surnuid aga mitte kõigil. Oli hõime kes osa koolnuid rappa viisid ja matsid maha. ärme üldista ajaloo võhikud!

maausklikele küsiks misasi see maausk siis on? Soovitan lugeda:

Martin Helme: Maausk on ohtlik hobi
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=13148460

kõik on ju öeldud selles:

/// Maausulised (või taarausulised) on eklektiline väike ususekt, kes, nagu ususektid ikka, soovib end populariseerida ja oma mõju suurendada. On ülimalt tähtis rõhutada, et tegu on uusreligiooniga. Kuigi maausulised jätavad igal võimalikul juhul mulje, nagu taaselustaks nad mingit “esiisade usku”, tunnistavad nad oma koduleheküljelgi, et taarausku hakati looma (mitte taastama!) kahe maailmasõja vahel ja maausu liikumine pole ka kuigi eakam. Fakt on see, et meil on väga vähe teada sellest usust, mis Eesti aladel oli enne meie alade ristiusustamist. Parimal juhul on maausuliste rituaalide ja kommete näol tegemist tuletuste ja kopeerimistega Põhjamaade või germaani vanadest uskudest, omavolilise seguga sellest, mida arvatakse või soovitakse arvata Lembitu omaaegsest religioonist. ///

...ost iucundam iuventutem, post molestam senectutem nos habebit humus.. ja nii olgu. Ajuvaba on hakata tuhastama midagi, mis ca 75 % koosneb veest. Ja 2 m sügavusel maapinnas pole mingeid usse, ussid on mulla pindmistes kihtides.
P.S täiesti päri ainari arvamusega

Mina ka poolt. Kui isa suri, oli tema soov saada tuhastatud ja maetud oma vanemate juurde . Kuna ta oli välismaalane ja vanemadki teisele maale maetud, polekski teistsugust korraldust ette kujutanud. Ärasaatmine oli hoopis Pärnus, matusebüroo aitas kõike korraldada, hiljem saime urni kätte ka büroost. Ilus, mustast kivist urn, midagi kuskilt ei leki, lõhna ega pudene. Oli meiega veel kuu aega kodus, kuni ta tema kodumaale kodumulda viisime. Nii siin kui seal oli kirikuõpetaja ärasaatmist toimetamas.
Väga ilus ja täpselt õige. Mulle on raskem ette kujutada, et minu armsa inimese keha on külmas mullas vaklade pureda.
Kõige rohkem meeldis mulle eriline matmispaik Saksamaal- Friedwald (rahumets?)- suur, iidne mets, kuhu loa ostmisel saadki lähedase tuha matta.Kindla puu juurde, loodusesse. Lubatud ei ole mingid suured hauatähised, ristid jm.-ainult pisike plaadike puu peal. Tõeline rahupaik. Kahjuks meil siin selliseid veel pole.

Mina kohutavalt kartsin tuhastamist, lihtsalt ei kujutanud ette, kuidas tseremoonia välja näeb. Käisin siis Tartu krematooriumis ja mulle meeldis see rohkem, kui tavamatus. Eelkõige sellepärast, et see raske osa saab kiiremini läbi. On ainult tseremoonia ja edasi peielaud. Tavamatuse puhul tuleb veel rongkäik hauaplatsile, siis seal hüvasti jätmine (mõnikord ka kirstu uuesti avamine). Ning lõpuks näha, kuidas inimene külma, sügisel ka märga hauda pannakse.

Endale meeldiks, kui minu tuhk laiali puistataks. Filmis "Wikmani poisid" on üks ilus tuha laiali puistamise stseen. Samas meeldib mulle käia vanaisa haual. Tekib selline eriline läheduse tunne.

olen tuhastamise vastu juba väga mitmel põhjusel. Kõigepealt koorivad võhivõõrad su paljaks. Riided ei lähe tulle. Kunagi pole kindel kelle tuha omaksed saavad. Kirst korduvkasutusel, üks võetakse välja, teine kohe sisse. Tules tõmbuvad lihased kokku ja surnu tõuseb istuma, liigutab, jube. Pärast põletamist lähevad kondid veskisse ja siis sõelutakse veel kõik läbi, eemaldatakse igasugused tükid, milleks mulle sellist mõnitamist vaja. Olen viibinud hauakaevamise juures, kus tuli nähtavale 50a. tagasi maetu jäänused. No polnud teda küll ussid söönud, oli täitsa inimene ja veel samasugune, nagu piltidelt olin näinud. Kauaks küll seda vaatepilti polnud, õhuga kokku puutudes muutus tuhaks.

mina tahaks viimase une saada oma maal oma haritud mullas, nagu vanasti tehti. paraku kõigil seda maad ei ole ja see vist ka seadusega keelatud. aga väga tahaks:)

olen tuhastamise poolt. Ning samuti olen elundidoonor. Ei näe absoluutselt mingit mõtet oma võib-olla vägagi toimivaid doonoreid kusagile mädanema saatmises, kui endal neid enam nagunii vaja ei lähe. See eeldab muidugi mingi ajusurmas olemist, vmt. Kui mind nad enam teenida ei saa, siis on palju neid, kellele neid vägagi vaja on.
Ja kuna tänapäeval on inimeste kered igasuguseid säilitusaineid täis topitud (tänu toiduainetele, mida tarbime), siis keha nagunii enne vb 100-t aastat ei lagunegi. Neid aga kuhjub ja kuhjub ja nii kannatab emake loodus. Milleks kõik see?

No ma olen hoolitsend selle eest, et viimne kui mu pereliige ja lähem sõber teaks, et ainult tuhastamine minu puhul kõne alla tulebki. Ja las need krematooriumi töötajad siis võtavad mu riided ja muu kola, vaja mul neid ju endal enam poleks ning ma arvan, et mu pere ka neid va matusekingi ja rõivaid tagasi ei sooviks.

muidugi POOLT!

mina ka tuhastamise poolt puhtpraktilistel kaalutlustel - lapsed ilmas laiali. pole kedagi, kes hauaplatsigi käiks riisumas. tuha võivad ka tuulde lasta. või aianurka matta, mul suva. kaminanurgale küll konutama jääda ei tahaks :)

läbi ajaloo on mõnedes kultuurides põletatud: mõrvareid, vägistajaid, vargaid, matse, kaabakaid, joodikuid, pedofiile jms.

ma tõesti ei taha, et mu lähedaste maistele jäänustele sama saatus peaks osaks saama, et nad tules kärrsavad ja põlevad - tulevase igavese hukatuse sümbol

muide ega maa all kirstus ja tules on vaid elutu keha. sina lahkud oma kehast oma igaviku asupaiga poole ja elad eja eksisteerid edasi.

vaid naiivsed ateismi jüngrid usuvad, et elu peale surma ei ole.

Meie olime lihtsalt sunnitud leppima tuhastamisega:vanaema suri ühel talvel täiesti ootamatult ja kui isa asju ajama läks,selgus,et pole neid hauaplatse enam nagu võtta.
Saimegi neljakohalise urniplatsi.
Mutt läks ahju ja suvel saime ilusti omavahel olles ka kolm peotäit mulda urnile järgi visata.
Järgmisel aastal oli kord isa käes:ilus peaaegu tund aega kestnud tseremoonia ja siis viidi kirst ära,lõikelilled võisime kaasa viia ja oma urniplatsile laotada(jutlustaja ise soovitas,ta väitis,et alati on kahju ilusatest lilledest mis pärast purustajasse saadetakse).
Nädala pärast matsime ka urni.

Jah-me oleme teadlikud,et suure tõenäosusega saame ka võõraste tuhka,kuid mis siis?!
Kui märksa kallemaid hauaplatse ikka enam võtta pole,no pole midagi parata-inimene ei saa ometi maa peale vedelema jääda.
Ja isa surm mõjus nii rängalt,et mul oli isegi hea meel,et teda kirstus ei maeta:oleksin hakkanud veel tema mädanemist ja moondumist ette kujutama.

Mina ka poolt, ei meeldi need surnute näitamised kirstus ja hilisemad ettekujutamised, kuidas ta seal mädaneb. Lisaks pole võimalust ka hauaplatse korrastamas käia, inimesed elavad igal pool laiali, oma vanaema haual olen vaid 1 kord saanud käia kuigi sellest üle 10 aasta möödas (elan teises riigis ja vanaema pole vanemate elukohta maetud). Tänapäeval on tuhastamine pigem ainuvõimalik. Pigem ei saa aru sellistest inimestest, kellele lahtiriietamine enne tuhastamist probleeme tekitab või mõningane muu tuhk, mis seal seguneda võib, mis tähtsust sel on. Tähtis on ikka see, mida inimene endast vaimses plaanis maisesse ellu järele jättis, kõik muu on vormitäide.

Mina ka poolt, ei meeldi need surnute näitamised kirstus ja hilisemad ettekujutamised, kuidas ta seal mädaneb. Lisaks pole võimalust ka hauaplatse korrastamas käia, inimesed elavad igal pool laiali, oma vanaema haual olen vaid 1 kord saanud käia kuigi sellest üle 10 aasta möödas (elan teises riigis ja vanaema pole vanemate elukohta maetud). Tänapäeval on tuhastamine pigem ainuvõimalik. Pigem ei saa aru sellistest inimestest, kellele lahtiriietamine enne tuhastamist probleeme tekitab või mõningane muu tuhk, mis seal seguneda võib, mis tähtsust sel on. Tähtis on ikka see, mida inimene endast vaimses plaanis maisesse ellu järele jättis, kõik muu on vormitäide.

raamatukoi
mõtle oma peaga, mis sa helmet tsiteerid. mis on praegustel nn maausulistel tegemist eesti traditsioonide ja ajalooga?
loe eesti rahvaluulet, muinasjutte, ütlemisi ja saadki aru, mis on meie kultuur ja filosoofia.

pooldaks põletusmatust siis, kui teaks, et seal on minule kalli lahkunu tuhk. ja urni mataks surnuaiale. mingi mälestus peaks inimesest siiski jääma.
kui asi käib nii, nagu teemaalgataja kirjeldas, siis on see rõve. sellist asja ei poolda.

jah
elan samuti kolme lennusõidu tunni kaugusel eestist, kuid suguvõsa hauaplatsid olen suuteline korras hoidma. asi on suhtumises.

Põletusmatuse vastu, eespool on esitatud palju kaalukaid argumente selle mõtteviisi poolt, lisan veel ühe. Olen vestelnud õigeusuprestriga, kes keeldus osalemast ühe meie perekonnatuttava põletusmatusel. Preester rääkis, et hing on ihuga lähedalt seotud ka pärast surma vähemasti 40 päeva ja kui ihu põletatatkse, peab hing taluma uskumatuid piinu. Tal olid oma kogemused selle kohta ja ta keeldus.

ja pealegi, eestlastel olid põletusmatused pühas hiies tuleriidal või siis merele lükatud paadis, mitte jubedas grematooriumiahjus, koos tundmatute jumal teab kellega...
olen seda telekast näinud. on küll jube.

asi on muidugi praktiline, kuid sellegipoolest õõvastav.

Poolt. Ja kui mõni mu omastest vastu hakkab ja mu maha matab, siis luban, et hakkan teda kummitamas käima. Minu viimane soov tuleb täita ja mind peale surma kõigi nelja tuule poole vabaks lasta. Igasugune hingedemula ja muu seesugune mulle korda ei lähe.

No mina ei ela "samuti" kolme lennutunni kaugusel, vaid tunduvalt kaugemal. Kuigi tõsi ta on, et ma pole haudadel käija inimene ja üldse sellise loomuga, kes aastaid peale kellegi surma halab, et oleksin pidanud ikka sellest ja sellest rääkima... suhtlen elavatega ja parema meelega põletan omaette küünalt ja mõtlen läinud inimesele, kui selleks sisemine tunne. Ei meeldi mulle surnuaiad. Ja mis hingedesse puutub, siis eks inimesed võivad kõiksuguseid asju uskuda.

Poolt!
Urn maha matta.

kes ei mäleta möödunut - ka nö. haudade austamine - neil ei ole ka tulevikku, suguvõsad kelledel ei ole mineviku mälestust ei ole ka tulevikus perspektiivikad, täna kaob Eestis iga nädal ja kuu mitmed perekonnanimed (lakkavad olemast). mõned raputavad urni sisu merre, õhku, heinamaale jm. ning ei pane kuhugi hauakivi jms. nii need liinid ja mälestused kaovad kiirelt. see post-moderne uus ühiskond pühib jäljed, ela täna ja unusta minevik. naudi ja rüga, osta ja reisi - nii tõmmatakse tervetelt rahvustelt juured alt.

Raudselt poolt! Tartus on küll kõik ilus ja kena. Tossu pole ja ei haise ka midagi. Need vanad kabelid on hoopis õõvastavad ja külmad. Ja talvel ei kujuta küll ette, et läheksin näiteks kaugemalt sugulase matusele, kui kirstus maetakse. Urni matuse saab ka kenaks ja südantsoojentavaks teha. Olen küll noor, kuid kahjuks ka 2 matust pidanud korraldama. Ja minu hingerahu on küll igatpidi alles. Ilus ärasaatmine, peielaud hubases kohvikus väikese pere ringis. praegugi on hea tunne meenutada. Kuigi suguvõsa pole kokkuhoidev, siis sel hetkel tundus kõik ideaalne. Matsime hauaplatsile urnid ja kahjuks muidugi olen jällegi ainuke, kes seal hooldamas käib:( , kuid usun, et paremini ei oleks saanud matused toimudagi.
Ja ega mind ei häiri mõte, et no kas ikka õige tuhk jne. Ma ei saa seda nagunii kunagi teada, nii, et milleks enda pead vaevata!?
Kiidan tõesti Tartu krematooriumi asjaajamist ja kena suhtumist!!!

Jätan mahajääjate otsustada.

Ja respekteerin nende otsust nagu respekteerin neid, kes tahavad maetud saada ja neid, kes tahavad tuhastatud saada.

Ei respekteeri neid, kes arvavad, et need, kes ei taha maetud/tuhastatud saada nagu nemad õigeks peavad, võtavad endale õiguse arvata, et mitte maetud/tuhastatud on

...tulevikuta, minevikuta, liiga praktilised, tundetud, vale suhtumisega......

ja muu selline jama, mida siit kommentaaridest lugeda võis.

see liha põlemise hais on ikka jube rõve ja tõesti seal pärnamäel suitseb korsten nagu Hitleri vangilaagrites, kui tuul on allapoole tuleb meile Muuga aedlinna ja see on kohutav.

millised inimesed küll põletavad oma lahkunuid?

Kõigepealt tahaksin öelda, et peale tseremooniat ei riietata surnut lahti. Surnu läheb ahju koos riietega papp karbi sees, mis oli pandud tseremooniakirstu sisse ja osavalt ära kaunistatud.
Olen senise elu jooksul näinud vaid kiriklikke kirstu matuseid. Eile oli siis see päev kui tuhastasin oma isa. Tema soovil.
Tellisin kiirtuhastamise, mis maksis 500.- rohkem ja tehti kohe ära ilma järjekorrata. Teised surnud ootavad all järjekorras, sest on vaid 2 ahju. Kiirtuhastatav võetakse vahele. See eeldab, et tseremaaonia viidaks läbi enne 12:00. Tuha sain kätte kell 15:00. Urn oli veel soe, aga ei lõhnanud.
Lillekimbud ja seaded viisime peale tseremooniat autoga hauaplatsile surnuaeda ja homme matame urni maha. Seega jäävad lilled hauaplatsi kaunistama.
Kirikuõpetajale ei olnud tuhastamine eriti meeltmööda. Samuti ütles ta, et Õigeusu kirik näiteks keelab tuhastamise. Samas Katoliku kirik lubab tuhastada.
Meil oli siis Luterlik matus koos kirikuõpetajaga ja homme tuleb kirikuõpetaja ka surnuaiale hauda õnnistama.
Mul on selle põletusmatusega veidi imelikud assotsatsioonid. Tuli on kuidagi liiga kiire ja agressiivne. Ma pole kindel, et enda põletamiset tahaksin?
Asetasin käe kodus urnile ning tunnetasin kuumust, kärssamist ja kõrbemist.
Lugesin Shanti Devi raamatut kus ta mäletab oma eelmist elu ja eelmise elu keha põletamist Indias. Ta räägib, et talle ei tekitanud keha põletamine ebameeldivaid mälestusi. Ta viibis oma matustel.
http://www.apollo.ee/product.php/0811245
Ma ei tea mis oleks õigem, ma tõesti ei tea.....

Olen ka kahel korral käinud pärnamäe krematooriumis ja ausaltöeldes ei ole see mitte meeldiv paik. Esimesel korral käisin oma tädipoja matusel ja kõik see hoone on ausaltöeldes kuidagi ehmatav. Vägagi kohatud tundusid mulle need elektroonilised tablood, mis annavad teada, kelle ärasaatmine ja mis kell algab.
teisel korral puutusin selle kohaga kokku oma isa ärasaatmist korraldades. Minnes sinna kui inimene, kes on just kaotanud oma lähedase tundus ka sealne teenindus ükskõikne konveiermeetodil lahmimine. Esmakordselt sellise asjaga kokku puutudes ei ole ju mingeid teadmisi, kuidas asjad võiksid olla ja mida peaks küsima. seal vormistas tore teenindaja meile n.ö standardpaketi ja kasseeris raha. isegi nii paljukest ei ole neil aega või tahtmist, et leinajaile kaastunnet avaldada. Oli selge, et neil on vaja meist ruttu lahti saada, kuigi ukse taga ei olnud mingit järjekorda ega midagi. Samamoodi ei huvitanud palgatud kõnemeest mitte ükski fakt rohkem,kui ainult lahkunu nimi ja perekonnaseis. ainuke asi, millega saan tõepoolest rahul olla, on see, et isa oli väga ilusti viimseks jumalagajätuks sätitud. Muus osas on see tõesti vaid vastik konveier, kus tunnete tundmiseks ja mõtete mõtlemiseks kohta ja aega ei ole.

Pole pidanud tavaliselt selle peale mõtlema,kuid kui vanaema ühel talvel ootamatult suri,siis polnud lihtsalt valiku võimalust:kas ostad pakutud ja veel saadaval oleva 4kohalise urniplatsi või jätad inimese maa peale.
Nii on vanaema kui ka isa tuhastamise teed läinud:ei mingit kujutlemist kuidas nad kirstus vaikselt mädanevad ja kõdunevad ja kui alati surnuaiale ei jõua,siis pole ka muret et plats väga rääma läheks.
Mõnes mõttes ongi tuhastamine parem:urn võtab vähe ruumi.

Mina pelgasin tuhastamist aga kui mees suri, siis lapsed olid need kes nõudsid isa viimast soovi ja tõid ka ette soovi,et nemad ei taha seista oma lastega oma isa ja vanaisa lahtise haua ees.Ja lasta isa vett täis hauda--see on meie surnuaia mure,kui auk siis kohe vett täis--öösel enne matuseid käiakse tühjendamas. Tegime nii ja olen väga rahul kõik oli väga --kohutav öelda aga ilus--ja tean et minu viimnetee mehe kõrvale saab olema ka selline.Aitähh inimestele kes Tartu grematooriumist nii kenasti kirjutasid.Neid teisi oli küll valus lugeda.Miks loopida sõnu,mis teevad haiget.

et enne ahju ajamist, lõigatakse kõõlused läbi. Selleks, et kuumuses kokku ei tõmbaks ja laip püsti ei tõuseks. Mina küll ei taha, et peale surma minu jäänuseid veel mõnitatakse. Saaks veel aru, kui läheks ahju koos korraliku kirstuga. Soomes ongi nii, kaan kinni ja koos oma viimse voodiga tulle. Miks ei võiks meil samamoodi olla?