Sain vitsa kui olin 8. (mitte peks vaid üks sahmakas) Olin selle ära teeninud ja seda oli vaja, muidu oleks vist vangis juba.

Ei viitsinud kõike lugeda, aga on paar praktlilist küsimust.

Et kuidas see vitsa andmine reaalis välja näeb? Ütlete lapsele, et mine too kapiotsast vits, laps tuleb sellega, võtab siis püksid maha (või mitte?) upitab tagumiku üles ja siis muudkui annate või?

Uskumatu.

omg

Arusaadavalt on enne vitsa andmist arukal vanemal muud meetodid ära proovitud.
Inglismaal erakoolides on füüsiline karistus täiesti lubatud. Ja sinna saadavad oma lapsi ju rikkamad ja asjalikumad inimesed. Ju nad on veendunud, et see on õige - last tulebki füüsiliselt karistada, kui muud vahendid ei aita. Need vanemad nimelt on huvitatud, et nende lapsest ei kasvaks loru.
Meie paljud vanemad aga jahuvad aina lapse õigusest ja valikuvabadusest, kuni ei endal ega ka teistel jõud kraagatsist üle ei käi. Laps tajub täielikku karistamatust, laseb jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ja rõõmustab, et ei pea ühtegi reeglit täitma. Aga täiskasvanuna enam keegi ei hellita - seadusi peab täitma. Lapsuke aga ei oska seda kohe mitte, sest emme pole suutnud korda majja saada. Ainus lahendus ongi siis vangimaja.

Lahmijad (või lapsed?) aga lugegu enne postitused läbi, kui lahmima hakkavad. Mitte keegi ei propageeri metsikut peksmist. Siin jutt ikka vitsanähvakust, mis ei sandista kedagi ega peksa neere segi.

Kui laps provotseerib, katsetab piire ja nimelt, tahtlikult, sihilikult hakkab vanemale vastu, siis ei jää mõnikord tõesti muud üle, kui vitsa.

Jah, selge see, et kunagi varem on oldud liiga pehme ja järeleandlik, seetõttu lapsel respekt läinud. Lapsed vajavad ju kehtivaid piire, mitte nii täna tohib, homme mitte, aga ülehomme äkki jälle. Lapsevanem peab olema järjekindel ja sealjuures lapsele ka selgitama olukorda.

Minu laps on saanud vitsa 1 korra elus, oli siis 3 aastane. Provotseeris, täiega, karjus näkku. Oi, teadis väga hästi, mida tegi.

Sellest vitsakorrast täiesti piisas. Siiani! Nüüd on 14 aastane. Jah, me ikka sõdime aeg-ajalt ja katsetame piire, aga olulistes küsimustes ma järgi ei anna ja pärast mõtlemisaega on laps andeks palunud oma rumala käitumise pärast! :)

Aga, jah, tuleb tunnistada, et andeks palumise eeskuju olen talle ikka ise näidanud. Kui olen ise tema suhtes ebaõiglaselt käitunud ja hiljem sellest aru saanud. Jah, olen julgenud tema käest andeks paluda ja olen selgitanud oma olukorda.

Ma ise olen vitsa saanud. Arvan, et miski 4-5 korral. Igatahes on meeles, et nendel kordadel asja eest sain. Rohkem kordi ei mäleta. Valetamise eest sain. Ema andis mulle mitu korda ausalt tüe rääkimise võimaluse (valetasin reegli rikkumise varjamiseks), et siis pääsen karistuseta. Aga ma olin kange ja uhke, mõtlesin, et kui alustasin valega, siis lähen ka valega lõpuni. Aga karistada sain vitsaga. Ja õige ka! Selle suhtumise nuhtles ema minust välja :)

Näen sageli, kuidas tuttavad ja sõbrannad oma lastega suheldes kasutavad karjuvat kõneviisi, sakutavad, raputavad ja annavad laksu.
Minule on see arusaamatu ja vastuvõetamatu. Usun, et probleeme saab alati lahendada mõistusega ehk siis rääkides, isiklikku eeskuju näidates. Oluline on järjekindlus ja üksmeel lapsevanemate vahel. Kindlasti on ümberkasvatamise faasis vaja ka last mingil moel karistada aga seda saab teha ka muul moel kui pekstes.
Iga algus on raske ja seda eriti juhul, kui lapse kasvatamisel on palju aastaid vanema isiklikust rumalusest, saamatusest või kannatamatusest palju vigu tehtud. Ümberkasvatada on raske kuid mitte võimatu. Tõsi ta on, et tuleb teha palju tööd ja näha hulka vaeva. Aga uskuge - Teie vaev tasub end tulevikus kuhjaga ära.

Olen ise 28a ja ei mäleta oma lapsepõlves endast vanemate mõnitamist, sain ka vitsa ja tagantjärele mõeldes ikka asja eest(ema abielusõrmuse kaevu viskamine jonni pärast).Elan korrusmajas, kus neid "vabakasvandikke" puntides ümber maja luusib, nii 10- 14 a vanad.Oma silmaga nägin, kuidas üks vanatädi neile ütles, et lõpetagu tema akna kruusakividega loopimine(ilusasti rääkis kusjuures) ja tund pärast seda lendas tellis memme aknasse.
Olen näinud kuidas nad oma vanematele vastu röögivad, kui neid tuppa kutsutakse ja kuidas emme siis pehme naeratusega tuppa tagasi pöördub, selja taha jäävad sõnad: "keri p...si mutt".

ma usun, et ainult mõne eriti valusa füüsilise rünnaku pärast, mida lapsed teevad mu vastu, võin kasutada füüsilist vasturünnakut.

kui laps piinab looma, siis piinan last samamoodi, et saaks maitse suhu, mida see tegevus toodab.

asjade lõhkumine vms tegevus ei suuda minus eal kasvatada tahtmist last lüüa.
see oleks barbaarne ja rumal.
jälestan vanemaid, kes peksavad (uih, äkki vaid natuke löövad;) oma lapsi.

seega tahan väita, et ainult LAPSE füüsiline rünnak paneb mind talle vastu töötama.

mingi sõrmus kaevu või vaas katki, või muu materiaalne kahju, see on naeruväärne jama. kui selle eest last peksta, siis oled ise süüdi, et kasvatad oma kodus sarimõrvarit vms värdvägistajat

AINULT lapsepoolne vägivald tuleb elimineerida samasuguse laksuga.
muud midagi.

sahmakas vitsaga mingi väga paha teo eest ei ole võrdväärne peksmisega.

Kuule n33, antud näites viskas laps sõrmuse kaevu JONNI pärast. On ikka vaks vahet, kas see juhtub kogemata, tahtmatult (nagu ka vaasi lõhkumine) või nimelt ja sihilikult, provokatiivselt ja jonni pärast. Karistada saab laps mitte niivõrd sõrmuse tõttu, kuivõrd just selle tema suhtumise pärast. Sest see on vale.

Mina sain peksa valetamise pärast. Valetasin, kuna ei pidanud reeglitest lugu ja ema keelust hoolimata käisin kodust kaugel. Kuigi ema oli pikalt-laialt seletanud ja selgitanud, miks ei või minna (suuresti mu enda ohutuse pärast), läksin ikkagi. Ei pidanud ka ema muretsemist oluliseks. Jäin vahele, aga ma ise ei teadnud seda, et mind on nähtud. Ema küsis, kas ja kus käisin, ma valetasin selle kohta, varjasin keelust üleastumist. Ema andis korduvalt võimaluse mulle tõtt rääkida ja lubas, et ma ei saa siis karistada, kui tõtt räägin. Aga ma jätkasin valetamist. Nii et peksa sain asja eest - valetamise eest. See õppetund on siiani meeles: "kui julged teha, siis julge ka üles tunnistada". Ma ausalt ei kujuta ette, kuidas teisiti oleks olnud võimalik see olukord lahendada, kui vitsaga.

Olen kasvanud koos kahe vennaga peres, kus vitsa ei tunnistatud. KUidagi kasvatati meid ilma vitsata. Ma ei kuulnud kunagi vanemaid meie kuuldes tülitsemas. Kasvatusküsimustes valitses üksmeel. Nõudmised olid alati samad ja üsna ranged. Mis oli keelatud oli keelatud alati. Mis oli lubatud see oli lubatud. Oli ka väikesed loksuruumid ja läbirääkimise võimalused. Põhiliseks kasvatajaks oli ema ja isa tuli mängu alles siis, kui asi oli tõsisem. Sellisel puhul olid vestlused isaga alati individuaalsed ja tõsised ja panid mõtlema. Kui asi lahendatud, siis sinnapaika see jäigi...rohkem teemat ei puudutatud, tagantjärgi ei näägutatud. Nii olen ka oma kolm poega täisealiseks kavatanud, selle vahega, et pidin enamuse ajast kõigega üksi hakkama saama. Mees lihtsalt leidis uue kodu ja kaotas igasuguse huvi laste vastu. Mida aga tahaks kindlasti südamele panna...puberteedieas on hilja last kasvatama hakata. Kiitke oma lapsi, kui neil kolmeaastasena hakkab enesekehtestamise aeg, iga pisemagi hästi tehtud teo eest. Kasvõi selle eest, et ta ei jonnidud, kui te miskit teha palusite. Laps ootab kiitust. Ennetage just kiitmisega jonnihoogusid. Lapsed tahavad tunnustust ja jonn ongi sageli tingitud tähelepanuvajadusest. Laske lapsel juba varakult mõne pisikese asja eest vastutada ja kui karistate, siis tehke seda täiesti tõsiselt ja järjekindlalt, aga mitte vihaga. Ärge häbenege lapse ees vabandamist, kui ise eksite ja järjekindlus viib sihile. Ma ei tea mis on puberteet, meie peres seda lihtsalt polnudki. Mingil ajal lihtsalt poisid mehistusid, hakkasid emast eemalduma, sõbrad muutusid tähtsamaks. Mul jäi ainult seda kõrvalt jälgida ja vahel harva pisut suunata. Poiste sõpru teadsin juba põnnist saati, sest meie koduuks oli alati sõpradele avatud. See oli kyll vahel tyytu, aga andis võimaluse näha kellega lapsed suhtlevad ja vahel ka nende sõpru suunata. Ja nii lihtne see oligi:) Edu ja järjekindlust kõigile ja rääkige, rääkige ja kuulake oma last just siis kui ta on valmis rääkima. Lasete hetke mööda ja ta ei räägi teile enam midagi:)

Egas vitsa antagi enam teismeeas. See esimene vits tuleb kõne alla 3-4 aastaselt, kui laps tõest provotseerib ja näitab kogu olemusega, et ta ei kavatsegi reeglitele alluda. Ning naudib täiega seda, et lapsevanem ei saagi midagi olukorra muutmiseks ette võtta - ta lihtsalt ei käitu nõutavalt ja kõik.
On tore, kui perre sünnib mõistlik ja arusaaja laps, aga kahjuks alati mitte. Ka need, kes "sõnast õppust ei võta" tuleb ju ometi kasvatada selliseks, kes reegleid austab.

Peksmine on lapsevanema saamatus normaalselt last kasvatada.Kui laps jonnib,siis kas mitte ema ise oma pahameelega ei anna selleks põhjust.Peksta on alati lihtsam,kui lapsega teleda.

to Autor: njah
Aeg: 01-12-10 10:43

mul 4,5a tütar ja kasvatan teda pea samade meetoditega nagu sina oma lapsi, räägin palju ja kiidan palju, kui vaja siis ka riidlen, kuid oleme lapsega väga lähedased ja ta on oma ea kohta väga iseseisev niiet probleeme ja riidlemist temaga eriti palju pole.

Ma ei ole feminist, kaugel sellest. Kuid füüsilist vägivalda ei poolda: ei vitsa, ei tutistamist, ei käega löömist. Olen seda ise omal nahal tundnud ja ei suuda seda emale siiani andeks anda, sest see on mulle hilisemas elus palju probleeme tekitanud (olen 42).
Hakkan sellest tasapisi üle saama oma hea mehe abil ja toetusel.
Minu ema ei osanud ei situatsioone analüüsida ega asju arutada. Kui mina lapsena käitusin tema jaoks valesti, siis kõigepealt tutistas või lõi. See ju kõige lihtsam variant last nurka suruda ja oma võim peale jätta. Tihti ei saanud lapsena aru,miks ema nii teeb, kuid küsimusele "miks" tutistati veel kord. Ema oli üsna noor, kui mina sündisin, seega ei olnud tal endal mingeid kasvatus kogemusi, analüüsi võime siiani nõrk. Üsna varakult lihtsalt ignoreerisin ema, ei rääkinud talle eriti midagi, kasvasin väga kinniseks inimeseks, end avada ja lihtsalt inimestega rääkida on siiani raske. Emaga suhted üldiselt külmad sest kuni tänaseni proovib oma tahtmisi peale suruda. Ma lihtsalt ei tee neist välja.

Kui lapsega piisavalt tegeleda ja normaalselt suhelda, siis ei tee ta jonni pärast midagi. Vanemad peaksid iseendid peksma, kui lapsed on ülekäte läinud.

Huvitav, kas need vanemad, kes lapsele vitsa annavad suhtlevad omavahel ka samamoodi. A´la üks pooltest nt mees eksib, siis naine võtab vitsa ja annab nitaka? Kõlab naljakalt? Aga lapse puhul on normaalne?

Meie poeg on 13-aastane. Vitsa ei ole saanud ja tulemuseks: vastutustundlik ja normaalne laps.

Triini ütleb, "Ma ei ole feminist, kaugel sellest. Kuid füüsilist vägivalda ei poolda..."

Ohjahh. Ära ole jah feminist, Triini, polegi naistele vaja võrdseid õigusi ega valikuvabadust. Mis see vägivalda puutub?

Unustasin enne ühe asja mainida. Ehk on sellest kellelegi abi. Kui poisid hakkasid puberteediikka jõudma, siis ma selgitasin neile puberteediea iseärasusi. Miks nad hakkavad tundma just nii nagu tunnevad, hormoonidest jne. See võimaldas neil puberteediga paremini kohaneda ja sellega toime tulla. Sageli noor inimene ei saa arugi, miks ta hakkab järsku pahasti käituma, miks vanemad tunduvad kõige nõmedate inimestena. Organismi ümberkorraldustega on niigi raske kohaneda, andke siis vähemalt teadmised sellega hakkamasaamiseks. Uurisin kõigepealt ise raamatutest...seega sain ka ise targemaks. Me ju kasvamegi koos oma lastega:) Päikest ja edu.

Olen nõus, et lapsega on vaja tegeleda, talle olukorda ja käitumisreegleid selgitada. Samas olen nõus ka nendega, et osad lapsed on lihtsalt jõulisemad tüübid (mis iseenesest on ju hea omadus) ja kipuvad oma võimu näitama vahendeid valimata. Nende jaoks tuleb kehtivad piirid paika panna, vahest ka vitsa abil, kui muu ei aita. Usun, et vitsavastastele tundub see vale ja arusaamatuna, aga järelikult ei ole nad seesuguste lastega kokku puutunud ja kogemus puudub. Aga ka vitsa järel tuleb ikka selgitada ja selgitada.

Radikaalsest vitsavastasusest tahaks siiski veel kirjutada.
Tean perekonda, kus lapsi füüsiliselt ei karistada, kuna nii ema kui isa on lastena "kohutavalt pekstud". Raske uskuda, et ainsat, ärahellitatud last hirmsasti peksti päevast päeva. Peale selle kardavad mõlemad paaniliselt kõvemat häält, kuna "kodus oli tohutult palju röögitud". Aga olgu. Seega selles peres on raudne põhimõte - vitsa mitte anda.
Olukord järgmine: 1. klassi poiss, keda pole tegelikult juba pisikesest saati ohjeldatud, sattus jonnihoogu, kuna ei saanud oma tahtmist läbi suruda. Kättemaksuks virutas oma kalli mobiiltelefoni vastu seina puruks. Loomulikult leidis ta olema piisava põhjuse nõuda endale uut telefoni. Vanemad keeldusid. Kahuks ei suutnud kumbki ennast lapse silmis kehtestada, laps esiteks nägi vanemate võimetust, isegi pisaraid ja kuulis vanemate jõuetut ähvardust, et kui ta oma käitumist ei paranda, peavad vanemad ta erikooli saatma.
Mnjaa...
Tegelikult piisanuks selles olukorras laps karmihäälselt paika panemisest, äärmuslikul juhul ka vitsa andmisest vanematega lugupidamatu käitumise eest.
Ma mõistan, et need täiskasvanud said lapseeas trauma osaliseks, kuna nende endi vanemad ei osanud olukorda selgitada. Aga need vanemad ise, selle asemel, et nüüd täiesti teises äärmuses tegutseda, võiksid ka endid harida. Analüüsida lapsena toimunut, üle saada tekkinud traumast, õppida oma vanemate vigadest.

Nii et selline raudne kuulutamine "mina oma lastele vitsa ei anna, kuna mind ennast peksti lapsena" kõlab minu jaoks hoopis "ma pole üle saanud lapsepõlvetraumast ja nüüd kasvatan oma last teises äärmuses, aga teen samuti oma teadmatusest valesti".

Kes jonni eest vitsa annavad.. jonn on umbes 3aastaste laste puhul tavaline ja vajalik nähtus. Nii-öelda esimene puberteet, kus laps avastab oma mina ja katsetab piire. Kui jonni õigesti käsitleda, siis jonnituurid kaovad, kus laps kasvab suuremaks. Aga kui jonniga valesti käituda, nii et laps märkab, et selle abil on võimalik midagi saavutada (näiteks kasvõi intensiivset positiivset või negatiivset tähelepanu), siis jonnituurid ei lõppe ja need jäävad esinema isegi koolieas, nii nagu üks postitaja eespool kirjeldas.

Jonni kohta olen kuulanud-näinud huvitavaid tele- ja raadiosaateid, kus lapsevanemad ise jagavad kogemusi, kuidas hakkama saada. Ja on ka häid raamatuid, mis õpetavad, kuidas jonniga käituda.

Isegi kui jonn on üle käte lastud, nii et ka 4aastasel või vanemal lapsel esineb jonnituure, siis on siiski võimalik sellest üle saada ilma vitsa andmata, tuleb lihtsalt nende jonnituuridega käituda nii nagu kolmeaastasegi puhul. Siin ei ole vaja mitte last peksta, vaid vanemad ise peavad oma käitumist muutma. Jonn jääb ära, kui vanemad ei lase sellega end enam manipuleerida.

Eelmise postitaja näide, kus laps visaks mobla vastu seina - aga miks peaks lapsele vitsa andma? Siin tuleks anda vitsa vanematele, kes oma järjekindlusetuse ja järeleandlikkusega on lapse ära rikkunud. Ja ka antud juhul, nagu ma aru sain, ei selgitatud lapsele tema viga ega jäetud uut mobla ostmata.

Imelik, et kui on vitsa-teema, siis räägitakse ainult kahest variandist, kas vitsa andmisest või siis äärmisest järeleandlikkusest. Kas tõesti ma olen siin ainus, kes on kasvanud vitsata, kuid siiski saanud vajadusel ka karistatud?

Ja tõesti, miks vitsa-pooldajad seda oma abikaasa peal ei rakenda? Ma usun, et üks nähvakas piki tagumikku mõjuks täiskasvanule samamoodi kui lapsele. Jätab mees mustad sokid järjepidevalt vedelema - nähvakas kirja ja järgmine kord sokid rändavad ilusti ettenähtud kohta. Naisel käivad jonnituurid peal - vitsaga nähvakas kirja ja järgmine kord enam ei jonni.

Täiskasvanule räägitakse, et löömine on alandav ja vastuvõetamatu, sa pead kohe lahkuma suhtest, kus sind lüüakse.
Lapsele aga õpetavad mõned vanemad, et sa pead armastama kätt, mis sind lööb. Sa pead paluma vabandust lööja käest, et sa põhjustasid enda löömise. Sa oledki selline, keda peab lööma. Sina oled süüdi selles, et ma ei osanud teisiti kui sind lüües.

sest lapse ja vanema vahel on alluvussuhe, aga mehe ja naise vahel pole. vanem vastutab lapse käitumise eest.

"Eelmise postitaja näide, kus laps visaks mobla vastu seina - aga miks peaks lapsele vitsa andma? Siin tuleks anda vitsa vanematele, kes oma järjekindlusetuse ja järeleandlikkusega on lapse ära rikkunud. Ja ka antud juhul, nagu ma aru sain, ei selgitatud lapsele tema viga ega jäetud uut mobla ostmata."

1. vanemad said juba lastena ülearu palju vitsa. Miks Sa vitsavastasena seda siis vanemate puhul soovitad, kui laste puhul taunid?! Arusaamatu.

2. jah, järeleandlikkusega ongi lapse ära rikkunud, kuna on miskipärast veendunud, et lapsi saab kasvatata ainult heaga. Paraku on see vale arvamus, kuna hea ja halb on mõlemad elu osad, nagu medali kaks poolt, tasakaaluks mõlemad vajalikud. Jah, tõesti, lapsele on vaja selgitada olukorda.

3. lapsele jäeti uus mobla ostmata. Aga vanemad näitasid lapsele oma nõrkust (tunnistasid ise lapsele, et ei saa temaga hakkama, kui rääkisid erikooli saatmisest), millega nullisid viimsedki lugupidamise jäänused.

Lapse ja vanema vahel on tõesti sootuks teine suhe, kui mehe ja naise vahel, selles ei kahtle ilmselt keegi. Lapsevanem VASTUTAB lapse eest ja vastutab ka lapse õpetamise ja suunamise eest. Täiskasvanu vastutab ise enda eest ainuisikuliselt. See ongi see vahe.

Hoidku jumal selle eest, et lapsevanem pärast vitsa andmist hakkab last süüdistama! Appi! Selgitama peab, miks selline olukord tekkis, mitte etteheiteid tegema ja süüdistama. Vahest on laps nii hõivatud oma jonnimisega, et ta ei kuula, mida talle räägitakse või eirab kuuldut. Siis aitab (tõesti väga väga äärmuslikul juhul) vits ta uuesti maa peale tagasi tuua ja siis ta kuulab.

Ma olen oma 14 aastasele vaid korra elus vitsa andnud, kui ta oli 2,5 aastane umbes. Rohkem ei ole tõesti vaja olnud, sellest korrast piisas täiesti. Aga temas on loomupärast sihikindlust, mille eest on ka kiita saanud, kuid olen selgitanud, et seda omadust on mõistlik kasutada õigete eesmärkide nimel. Ja eks see õige/vale tunnetamise õpetamine lapsele ongi vanema kohus.

Mobiil tuleks osta, kuna selle mitteostmine pole karistus lapsele, vaid vanemale, sest laps pole enam kättesaadav, ta ei saa oma käimistest teatada, vajadusel varem järele kutsuda. Aga mobiili ostuks kuluv raha tuleb võtta kas lapse taskurahast või eelarve sellelt realt, mis kätkeb ühiseid väljaskäimisi. Lapsele tuleb selgitada, mis tema käitumises oli vastuvõetamatu ning miks selline karistus määrati ja karistada tuleb, aga karistus ei võrdu automaatselt vitsaga.
Lapse kasvatamine ei olegi lihtne, kui seda südamega ja vastutustundega pidevalt tehakse.

Miks üldse peab 1. klassi lapsel olema udupeen mobiil? Rääkimiseks piisab täiesti kõige odavamast mudelist, millel norm kõlarid ja vastupidav aku.

Minu meelest teevad siinkohal vanemad vea, et ostavad ei teakuikallid telefonid sellistele mürsikutele. Mille jaoks?

Meie lapsed koosnevad kahest poolest: isa poolest ja ema poolest.
Vastavalt siis nende poolte klapitamisele kujuneb lapse geneetika. Võib olla kasutasin liiga keerulist sõna, aga on miski, mis määrab lapse iseloomu ja mõtlemise. Kas ikka laps sünnib "puhta lehena", ilma sünnipäraste eeldusteta teha seda, mida ühiskonnas temalt ei soovita.
Olen lugenud siin neid kommentaare ja kohanud ka elus inimesi, kes veendunult teatavad, et last on võimalik üles kasvatada ilma vitsata. Kas 100% juhtudest?
Nii nagu kõik inimesed ei ole sündinud kunstiandega, nii on ka täiesti erinevaid inimesi. Kõik ei ole ühe malli järgi HEAD ja probleemideta. Kuidas siis on?

No viimaks ometi üks arusaaja inimene - Paula nimelt. Seni aga lahmivad kõik, et vitsa ei tohi mitte mingil juhul kasutada.
Kas tõesti keegi ei taipa, et kõik inimesed ei ole ühtmoodi ja seega ei saa ka kõiki ühtmoodi kasvatada. Mõni laps tõepoolest kasvabki vitsata ja temast tuleb suurepärane inimene. Enamikest ilma vitsata kasvanutest aga kahjuks mitte. Ja nendega ongi kogu ühiskond hädas.

Yks ema kasvatas oma nooremat last ( poega) ta hellitas ja nunnutas teda kõige rohkem-tulemus oligi kåes( pojast kasvas tore inimene kyll... kuid päti käitumistega).
Mõistus hakkas tulema, aga siis, kui ta 28 a-lt naise võttis!

Lapsena sain korralikult vitsa ja rihma. Täiega sain iga asja eest! Olin üsna jonnipuurikas, aga vanemad harjusid füüsilise karistamisega ära, sest see pani mind paika ja vitsa või rihma kasutamine sai neile harjumuseks pikapeale. Lõpuks anti malakat isegi selle eest, et sain koolis hindeks mõne 2 algklassides. Ei mäletagi, mis vanuseni mind nüpeldati.

Nüüd olen 34 aastane meesterahvas ja minu enesekindlus on täiega kadunud. Vanemaks saades tekkis mul ebakindlus ja tugev alaväärsus. Ei suuda siiani end kehtestada ja tunnen, et ma ei ole mitte keegi siin elus.

Seda kõike tänu vanemate järjepidevale füüsilisele karistusmeetodile ja lisaks ka koolivägivallale, mida pidin üle elama 9 aastat peale kodust vitsavõlu vägivalda.

ANDKE VEEL OMA LASTELE VITSA JA RIHMA!!! VÄGA TUBLID VANEMAD OLETE!!! NII LIHTNE ON PÜKSIRIHM AASADEST VÄLJA VÕTTA JA MÖÖDA LAPSE SÄÄRI SIRAKI SELLEGA TÕMMATA JA KINDLASTI TEHKE SEDA IGAL VÕIMALUSEL SÖÖGI ALLA JA SÖÖGI PEALE!!! VÄGA TUBLID!!! JA OTSE LOOMULIKULT VÕTKE LAPSE PEPU PALJAKS ÕUES KÕIKIDE TEISTE LASTE EES JA VIRUTAGE RIHMAGA LAPSELE KÕIGI NÄHES JA ALANDAGE TEDA IKKA TÄIEGA!!! VÄGA TUBLID OLETE!!!

TÄNAN TÄHELEPANU EEST!!!