Rääkimise ja vitsa andmise vahele jääb ju palju muid kasvatus- ja karistusmeetodeid ka. Karistada saab ju ka pahandamisega, nurka panemisega (või nagu seal lastetaltsutaja saates oli, paha lapse toolile saatmisega), taskuraha ära võtmisega, ühiskondlikult kasuliku tööga ehk mingite majapidamistööde andmisega, arvutikasutamise või koolipeaole minemise keeluga jne, eks iga vanem teab ise, mis tema lapsele mõjuv on.
Ma vaatan, et paljud siin annavad vitsa, kui laps räägib vanematele vastu. Aga kuidas teie lapsed peaksid õppima ennast kehtestama? Nad õpivad ainult ühe mooduse - vastasele pasunasse ja valmis. Armsad vanemad, õppige ennast sõnadega kehtestama, lugege vastavaid raamatuid või käige kursustel vms. Lapsed ju siia sünnivadki selleks, et oma vanemaid arendada...
Ja mida väiksem laps, seda tõenäolisemalt on pahateo taga peidus hoopis mingi muu probleem.
Pealegi minu meelest suht mõttetu kasvatus, kui inimene selle käigus sisemiselt ei muutu, vaid lihtsalt vitsahirmus jätab oma tõelise pale avaldamata või suleb oma probleemid endasse.
Meie peres vitsa ei kasutatud, sest meie suguvõsas alates vanavanematest pole vitsa kasutatud. See aga tähendab vaid üht, jätrelikult vanavanemad on osanud panna lapsi sõna kuulama ka muul moel ja andud selle oskuse kaasa oma lastele ja nemad omakorda oma lastele.
Ma loodan, et ka vitsa-peredes suudetakse see ahel kunagi murda ja mingist põlvkonnast alates saab hakkama vitsavabalt.