Uskumatu, milliseid keskaegseid pinnapealseid ja silmaklappidega puritaane veel ilmas leidub - kord abielus olnud lapsega naist kohe l*tsiks nimetama... :(
Aga probleem selle nimega on täitsa olemas, kusjuures mõlemal, nii mehel kui naisel on omamoodi õigus. Mõistetav, et naine ei taha, et tema laps nö. autsaideriks jääks, kui ta ise Sinu nime võtab. Teisalt, kui plaanite ühist last, siis kumma perekonnanime tema saaks, kas Sinu (siis oleks naine ikka lapsest erineva nimega) või saab laps ema perekonnanime (mis on ju tegelikultr hoopis teise mehe nimi)? Liitnimi on veel eriline totrus (et nagu kõikide meeste nimed, kellega abielus olnud, pannakse sidekriipsudega ritta - tore "ajalugu" küll!)
Mulle tundub, et praeguses olukorras oleks kõige mõistlikum, et naine abielludes Sinu nime võtab ja tema laps jääba oma isa (see pole üldse tähtsusetu asjaolu!) nime kandma. Nii alustab naine justkui puhtalt lehelt. Tean mitmeid teist korda abiellunud naisi, kes nimemuutuse tõttu on lastest erineva perekonnanimega ja see ei ole mingi probleem!
Lapsed ju kasvavad, täisealisel (18a) lapsel on täiesti suva, kas tal on emaga sama nimi või mitte, küll aga ei ole suva, et paaril, kes on plaaninud surmani koos elada (30-40 aastat) oleks sama perekonnanimi.
See peakski põhiline argument olema! Tuleb vaadata otse ette, tuleviku poole, mitte jääda kinni minevikku. Elu läheb ju edasi, mitte tagasi.