Üks poiss kiusab mu tütart lasteaias. Lööb, lõhub meisterdusi, segab mängu. Tütrel on küll raskusi enesekehtestamisega, kuid muidu arenenud, kena ja puhas, sõbrad olemas (kes ka teda kaitsta püüavad). Poiss on oma rühmas kõige tugevam, tal on ka paar kaasajooksikut. Kasvataja näeb probleemi, aga midagi peale pahandamise ja juhataja juurde viimise teha ei saa, selle peale poiss irvitab. Käime poisi perega läbi, kodus on ta vanema venna terrori all ja kaitstav-lohutatav. Poisi isa vist igatseks ka tütart ja ~võtab mu tütart meelsasti sülle, mis võib poissi armukadedaks teha. Kodus poiss eitab kiusamist. Teades üldiselt, kui vastik võib olla üks tüdrukutekamp, ei saa ma ka 100% uskuda, et poissi kuidagi ei provotseerita (tütre sõbrannade poolt).
Olen ka ise poisile karme sõnu öelnud, ta vaatab maha ja irvitab. Mida teha, tüüp on alles 6-ne ja ma olen jõuetu! Kere peale ei saa ju teisele ka anda. Võta või laps lasteaiast ära.

Miks tütrel enesekehtestamisega raskused on? Saad(te) teda selles osas ehk aidata, märku anda kuidas tuleks erinevates olukordades enda eest seista
Kiusajal poisil on tunnustuse puudus. Saad(te) seda talle pakkuda
Ka see on talle tunnustuseks kui temaga seoses tekkinud probleeme arutate otse temaga ja heatahtlikult, mõistvalt.

Ehk aitaks mitte tõrelemine vaid jutu rääkimine. Et tuua paralleeelid tema-ja vanema venna vahel. Ja et mees on loodud naisi kaitsma, samuti poiss tüdrukut. Tegelikult peaks seda ka tema oma isa kinnitama.

Aitäh, tõenäoliselt on teie pakutu parim lahendus.
Eks mul ole endalgi enesekehtestamisega probleeme, ei oska siin tütrele midagi nii selget nõu anda. Vanem poiss on mul jälle suhtlemisgeenius, küllap see ole suures osas kaasasündinud. Kuidas teie arust 6-aastasele suhtlemistreeningut teha? Muidugi ma ütlen, et andku vastu ja tehku, nagu see teda ei häiriks, aga ma ei usu, et see tal vajalikul hetkel loomulikult välja tuleb, intravert ja õrna hingega nagu ta on

Asi pole lapsel mitte niivõrd suhtlemisoskuses kui just enesekindluses. Seda saab ta kodunt. Enesekehtestamistreeningut saab teha inimene kes enesekehtestamisega ise toime tuleb.
Kuidas ikka saaks ta teha nii nagu see teda ei häiriks? Kas Sind ei häiri häiriv...Ja vastulöök? See on ju juba sõja moodi...
Lapsele on see arusaamatu. Ja laps ei vaja niivõrd nõu kui eeskuju.

Lapsed kiusavad jah aga mida teha kui tibu ei lähe lasteaeda kasvataja pärast. Hommikul läheme suure rõõmuga lasteaeda aga niikui kasvatajat näeb on kõik, kisa lahti ja jää ise sinna kui tahad. Laps ei oska veel rääkida.

Aga räägiks teiste vanematega - kuidas nende lapsed kasvatajaga klapivad? Kui kellelgi teisel mingit problet pole, võib olla tõesti põhjus selles, et kasvataja meenutab mõnd pildi/filmi pahategelast, on tal jube tume pea või suured prillid... whatever, mis lapsel võib millegagi seostuda.
Ja kuidas ta seal päeva jooksul käitub? Nii väikese tibuga tuleks kindlasti algul ise lasteaias kaasas olla, kui ta sinna jääda ei taha. Kohe lepidki kasvataja(te) või juhatajaga kokku, oled rühmas ja vaatad tegevust pealt - või veel parem, kui teed kaasa.

Tibule meeldib lasteaias väga.Kui teine kasvataja on siis pole ka probleemi, aga ühel kasvatajal on tõesti mustad pikad juuksed (suur naine).Ta on algusest peale teda pelgand.Ega muud jäägi üle kui lihtsalt oodata, mida aeg toob.Minuteada teised lapsed ei karda,poisid kõik.

Sirje, võibolla leiad võimaluse laps teise rühma vms panna. Ei ole hea kui laps hirmu all on, seda enam kui ta nii väike veel

to mees2: aga ongi ju võimalused sõda ja võimalikult väärikas taandumine+eemalehoidmine. Sõpruse sobitamine on nüüd küll juba kõrgem pilotaaz. (nad olid sõbrad. Narriti pruudiks ja peigmeheks)Ja enesekindlus! Mu füüsilise defektiga hüperaktiivne poeg on väga enesekindel, möönan, et ta on pidevalt rohkem tähelepanu nõudnud, püüan kodus asja tasakaalus hoida, aga väljas käib see ikka nii, kes naeratab ja tuleb juttu tegema, see saab tunnustust ja tähelepanu, kes nurgas ootab, jääbki sinna ja ta enesekindlus langeb veel. Kas see on teise lapsega paratamatus, et ta hõivab vaba nisŽi ja võtab esimesele vastandliku käitumismalli? Eeskuju võtta oleks ju küllaga, kodus pole me keegi allasurutud ja neid situatsioone, kus meie ebakindlus välja paistab, pole lapsed näinud(v.a. kiusaja noomimine)

mirjam,
Sõjas võitjaid ei ole, taandumine toob aga kaasa tagaajamise. Eemalehoidmine tuleb muidugi kõne alla aga kuivõrd see kollektiivis võimalik on. Niiet jääb pilotaaþ...kas just sõpruse sobitamiseks aga rahu tagamiseks küll.
Kas poeg on kodunt väljas olles sama enesekindel kui kodus? Kas mitte just liigne kodune tähelepanu vaatamata tema füüsilisele defektile ei põhjusta toimetulematust väljaspool kodu?

to mirjam: lapsed ei peagi su ebakindlust nägema,nad tunnevad seda! kysimus on vähe totakas ,e kas teine laps ja paratamatu niss'..,aga kui on rohkem lapsi mis koht neile osax saab? no näed,võimalusi veelgi! fakt on see,et vajad abi aga see jäi arusaamatux kuidas see poiss kiusab,on ta agressiivne või pyyab tähelepanu? kui agressiivsust pole,suudab laps ise oma suhte lahendada.on see yldse lapse või sinu probleem? aga kui on agressiivsus on asi teine.6-aastane on juba piisavalt suur ja see näitab,et viga on tehtud varakult.analyysi!

Jah, poiss on agressiivne, teeb haiget igal võimalikul viisil. On lapse probleem, kes kardab lasteaias kasvataja nina eest kaugemale minna, mis segab ka juba normaalset suhtlemist-mängimist teiste lastega.
Mu vanem poeg on päikesepoiss nii kodus kui koolis, armastatud ja hinnatud suhtekorraldajana, rohkem tähelepanu saab ta oma hüperaktiivsuse tõttu, milles ma end süüdi ei tunne.
Ka ei ole minu süü, et kõik inimesed ei sünni sangviinikutena ja kui teil on retsepti, kuidas neid selliseks kasvatada, siis oleksin väga huvitatud.

No varsti lähevad mõlemad kooli ja see probleem saab mööda. Aga enesekindlust peaks tõstma ohjeldamatu kiitmine ja tegelemine huvialadega, kus oled edukas:)

mirjam,
Retsepti loe oma eilse kirjutise teisest lausest. Vihjasin sellele juba oma eelmises kommentaaris. Annan Sulle vihje - kodus oled Sina talle ema, lasteaias aga kasvataja...

Olen isegi hädas kasvatajaga, nimelt mida teha kui lapse kasvataja lasteaias on täiesti ebameeldiv sulle enesele, kuidas saata last sellise inimese hoole alla? Vahetaks lasteaeda aga lasteaiakohtadega on nagu on...

Pikem analüütiline jutt kiusamisest ja teedest sellega toimetulekuks on veebruarikuu "Pere ja Kodu" numbris - ma ei hakka seda siin refereerima: keda huvitab, see leiab, loeb ja teeb järeldusi ise.
Kas on kuidagi võimalik teada anda selle poisi vanematele, Sinu sõpradele, et nende pojal on mure? Just nimelt mure, mitte probleem. Näen siin sellist võimalikku lugu, et poiss tunneb end üksi. (Vanema venna kiusamine kodus, tunnustuse puudumine, oli varem Sinu tütre sõber - nüüd on teised oma narrimisega temalt selle võtnud ja laps tasub alateadlikult selle eest oma sõptuse objektile.) See irvitamine on ju puhas enesekaitse - ma ei lase endale ligi, ma ei kuulegi, mis mulle öeldakse. Sõnaga - see laps vajaks psühholoogi abi. Kas teie lasteaias on äkki psühholoog?
Oma lapse enesekehtestamise pärast ära muretse: vaid väga üksikud temavanused on head enesekehtestajad - see on oskus, mida omandatakse terve elu!

MIrjam: ei taha midagi Sin utütre koht aöelda...aga pidavat minugi poeg lasteaias ühte tüdrukut kiusama...esilgu lugesin sõn upeale alates "mees ei puuduta naist ja poiss tõdrukut" kuni "ära puuud sitta, hakkad haisema" kuin iavanes võimalus selle rühma tegevst jälgida. Ja mida ma näen...ja mõttes kiitsin poissi tema kannatlikuse pärast...kas just lööma aga vägivad oleks vast tõesti ainuke asi old, mis selle tõdruku vastu oleks mõjunud. Küllsee piiga teginii ja tegi naa, peaasi, et poissi natukenegi kõigutada. KUtt pöörab ära ja räägib piigaga rahulikult et mingu ära ja e ei taha temaga mängida...ei piiga kohe norib tüli edasi....ja eks sii skutil oligi natuke kops üle maksa läind....ja kodus tegi piiga emmele-issile selgeks, et poiss kiusab ja on paha.....Kog´he kurb näha, kuidas mõni naine juba varajasest noorusest on kohe nii ussisugu et kole kohe:))

to Õnnelik:
tänan, mulle tundub asi umbes samuti.
Oleme poisi vanematega arutanud, aga nõu pole leidnud. Poisi isa ütleb, et ta kannatas ka väiksena vanema venna all, aga näe kui tore mees temast siiski tuli..., et eluraskused pidada tugevaks tegema. Kardan, et minu laps küll ei suuda sellest olukorrast midagi eluks kasulikku õppida.
to Feliks:
tean väga hästi selliseid tüdrukuid, ja on neid ka mu lapse sõbrannade hulgas, aga minu oma kohe tõesti ei ole seda tüüpi, väheke bravuuri ja ettevõtlikkust kuluks talle hädasti ära.

mirjam: kui tütart usud ja oled kindel, et ta ei valeta, võiks mees näiteks poisi isale kolakat anda. iga päev. kuni poiss on viisakas. rahu majas.