See on minu jaoks väga diskreetne teema. Pean oma suvel 7 aastaseks saava poja sügisel kooli saatma, kuid on hirm, et laps ei ole selleks veel küps. 6 aastane peaks juba olema nii asjalik, et teab mõisteid nagu homme, eile; ei aja aastaaegu segi jne. Tegelen temaga, seletan, kuid teda nagu ei huvitakski- laseb kõrvust mööda. Vanem laps oli selles vanuses tunduvalt asjalikum. Tütar tegi koolikatsed edukalt. Tahan poissi ka samasse kooli panna, kuid kardan, et ta ei saaks hakkama. Ta viibib rohkem oma fantaasiamaailmas ja reaalne elu-olu on tema jaoks kõrvalise tähtsusega. Kaalun praegu, kas paluda koolipikendust või mitte. Kuhu peaks sellisel puhul pöörduma? olen kuulnud et see toiming on keeruline- erinevad kontrollid, testid. Tõenäoliselt on ka psühiaater see kes siin hinnangu annab. Saan aru, et kõik see on vajalik, kuid samas ei taha oma lapsele lasta vaimse alaarengu märki külge panna.

Koolipikenduse saamine ei ole nii hirmkeeruline ja absoluutselt mingil juhul ei jäta ega pane see lapsele vaimse alaarengu märki!Mõni laps lihtsalt tõepoolest saab natuke hiljem koolivalmis ja alaarenguga pole siin miskit pistmist! Koolipikendust annavad igas maakonnas nn.nõustamiskomisjonid, kuhu kuuluvad psühholoogid, logopeedid, eripedagoogid, laastekaitse jne. Kuulun ise ühe maakonna sellisesse komisjoni ja igal aastal on ikka mitmeid lapsi (eriti just poisid kipuvad hilisema "valmissaamisega "olema), kes on igati vahvad ja arenenud lapsed, aga kooli minnna on veel varavõitu, Just seepärast, et ei huvita see tegevus veel, ei suuda veel kuulata ja paigal püsida jne. Ja igal juhul (oma mätta otsast kõneldes nüüd - olen psühholoog) on targem jätta see laps veel aastaks koju ja lasteaeda "küpsema", kui siiski kooli saata.Siis on koolis pahandused ja raskused kiired tulema ja koolis käimise isu kaob ruttu.Ja elu on näidanud, et laps, kes pole veel koolivalmis, jääb üsna sageli esimest klassi kordama.Selle kooliküpsuse kindlaks tegemiseks on oma kindel ja suht usaldusväärne metoodika, ei midagi piinavat ega kaelamurdvat laosele.Pöördu esmalt vist oma elukohajärgsesse haridusosakonda, need komsjonid on just HO juures!:)

Lapsed pole vennad, kui parafraseerida tuntud ütlemist aastate kohta.
Mul oli sama mure. Poiss liiati veel septembris sündinud. Selline kõhnake, hajameelne ja omaette nokitseja tüüp. Viimasel lasteaiaaastal käisid kasvatajad mulle korduvalt rääkimas, et mingil juhul ei tohiks teda veel kooli panna. Laps käis ka 0-klassis ja sealne õpetaja pani mulle südamele sedasama "teeksite oma lapsele suure teene". Nagu mina teda vägisi sinna kooli topiks. Aga meie tublid ametnikutädid haridusministeeriumis on ju teinud seaduse, et kes 1. okt 7 täis saab, marss kooli! Ja et seda praktikas ellu viia, saadeti lasteaedadele karm kiri, et kooliealisi lapsi lasteaeda edasi jätta EI TOHI!
Helistasin siis oma linnaosavalitsusse haridusametnikule, et kuidas koolipikendust saab. Tema ütles tuimalt, et pange laps siis Ristiku tn kooli. Tahtmata solvata küll kedagi, kelle lapsed seal käivad, aga minu teada on see kool kergemate arenguhäiretega lastele, nagu düsleksikud, kõnehäired, vist ka vaimsed puuded. Ühesõnaga, soovitati lapse tulevik ära rikkuda.
Olin see aasta enne lapse kooliminekut ikka suures mures. Poiss kevadel lasteaeda lõpetades veel lugeda ei osanud, tähti ikka tundis. Arvutada ka ei osanud. Laps lihtsalt koju jätta, kuna lasteaed enam ei võta - seal jääks tal ju areng hoopis seisu. Arutasime igasuguseid variante kuni selleni, et läheb maal oma vanaema kooli ja järgmisel aastal linnas uuesti esimesse klassi.
Asi lahenes lõpuks nii, et vanaema õpetas ta suvel enne kooli siiski lugema ja natuke arvutama ka. Algul oli klassis kehvake, hiljem võttis järele. Praegu on klassis õppeedukuselt keskmiste seas, aga kasvult ja jõult ikkagi viimane.
Kui oleks saanud, oleksin pooldanud ta siiski aasta hiljem kooli saata. Oleks andnud poisile pisut enesekindlust. Ja teine asi: meie elukohajärgne kool on kallakuga. Neljast paralleelist kolm on eriklassid ja üks tavaline. Loomulikult, kui kevadel olid koolikatsed, ma poisi arengutaset arvestades eriklassi ei pretendeerinudki. Aga nüüd sinna üle minna on vist enam-vähem võimatu. Samas kardan, et kui ta sinna tavaklassi jääbki, siis on tal tulevikus väga raske korralikku haridust saada. Seal koolis eriklasside klassijuhatajad ütlevad oma lastele isegi vahetunnis kõva häälega, et ärge nende "lollakatega" koos mängige. Lollakad on siis tavalise klassi omad, minu laps sealhulgas.

Aitäh, et vastasite. Ei osanud nii kiiret vastukaja oodatagi. Hea, kui saab mõtteid vahetada kogemustega inimestega.:)
Jätsin mainimata asjaolu, et laps vajab ka logopeedilist abi. Käib logopeedilises rühmas, kuna ei öelnud R- tähte ja S on nö "vale". Tütar hakkas alles 5 aastaselt R-i ütlema, käisime 2 korda nädalas logopeedi juures ja tegime kodus harjutusi. Poisiga on asi keerulisem- R hakkab nüüd tulema, kuid on nn "kurgu R". (Tõenäoliselt on see päritav, sest isa hakkas ka alles 5-lt R-i ütlema).
Räägime logopeediga lapse arengust tihti. Ta on väga optimistlik ja väidab, et poiss pole üldises arengus sugugi nõrgem, kui tavalises rühmas käivad lapsed. Ma ei ole veel oma koolipikenduse mõtet lasteaias välja käinud. Lootsin, et ehk laps jõuab veel "valmis saada" - aega pisut on. Kuid nüüd ma kahtlen selles järjest rohkem. Kooli, kuhu samuti ka poega tahan panna on konkurents. Esmajärjekorras võetakse vastu oma piirkonna lapsed, seejärel katsete korras valitakse ülejäänud. On kuulda, et tahetakse klassides õpilaste arv piirata 20-e õpilaseni. See on hea, sest siis jätkub õpetaja tähelepanu ja aega laste jaoks rohkem. Praegu on ligi 30 -sed klassid ja see ei võimalda õpetajatel iga lapseni jõuda. Kehtiv nõue koolidele, et klassis ei tohi olla alla 30 õpilase on täiesti mõtlematu.

Minul oli ka sama progleem. Lasteaed ei jätnud teda edasi ja kooli küps ta ka ei olnud(testide põhjal ja minu arvamus ka)Panin ta aastaks Nõmme Erakooli ja sügisel panin uuesti tava kooli esimesse klassi.Olen igati rahul. Lasteaias oli sega rühm ja mingit arenemist ei toimunud, poiss ise ei tahtnud ka seal olla.

Mina-le.

Su laps ei saagi olla kooliks valmis, kui ema on kirjaoskamatu ja ei püüagi seda viga parandada. Vaata nüüd oma tekst üle " progleem", "kooli küps", "tava kool", "sega rühm".

Palun ära tee seda oma lapsele, et oma kirjaoskamatusega talle eluteele nigelad oskused kaasa annad.

Loen ja nii tuttav tunne tuleb ette. Minu laps ajas jutu sees veel ehk üheksa aastaseltki need eile/täna/homme segamini, ja ma arvan, et ta siiani ei oska kellaaega täpselt määrata... Ja siis? Kooli läks ja siiani käib. Juba kolmas aasta. Ei ole kuskil "lollide klassis". (Üldse vihastama ajab selline klassitamine mõndades koolides). Hinded on siiani neljad-viied. Vahel sekka mõni kolm muidugi kah. Ja mis sellest, kui laps on pisut rohkem omaette, rahulikum ja hea fantaasiaga? On need mingid puudused?
Alguses on kõik need pabistamised ja muretsemised täiesti normaalsed. Kuni sinnani välja, et kas ta ikka oma riided õigetpidi selga saab peale kehalise tundi. :)
Ja siis seisad üllatusest suu ammuli, et saabki ise hakkama!
Hea oleks vaid see, kui tal oleks mõni läheduses elav sõber, kes samasse klassi minemas. Siis ei teki tal ka endal väga suurt hirmu võõrasse kohta minekul.
Edu teile!

Tead, tegelikult ei ole vist nii hull. Mina olin ka tõsises paanikas oma nooremat last sel sügisel kooli pannes - võrreldes mu esimese lapsega samavanuselt on ta täielik tumbajumba. Luges trükitähtedega suure vaevaga ja kõik need täna-homme-ülehomme-paremal -vasakul-aastaajad-kellaajad olid tal segi ja r-i ei ütle ta siiamaani ja teinekord tekkib oma grammatika ("emme, kas ma loesin õieti?"). Aga läks teine kooli, vanem laps käib mul eriklassis, tema panin tavaklassi, klassijuhataja on nagu kanaema ja suhtubki neisse nagu beebidesse ja pole tal häda midagi. Vaatasin hoopis, et olen oma last alahinnanud, mõnede asjadega saab ta lõpptulemusena palju paremini hakkama, kui ma ootasin. Ja polegi need teised lapsed kõik temast arengus kaks aastat ees, nagu ma kartsin. Nii et hakkama saame ja saab ilmselt sinu oma ka lõpuks hakkama, rohkem optimismi ja usku oma lapsesse! Muuseas, teiste lapsed paistavadki vist kõrvalt targemad ja tublimad - neid näed sa ainult korraks, enda oma aga koguaeg, nii et jõuad kõik ta väikesed vead üles leida.

Oh oleks see vaid nii lihtne! Ise võib ju optimistlik olla aga kui laps ikka kooli katsetel ära ei jaga mis temalt soocvitakse, siis ei ole teha midagi...