Minu mees avastas ühel hetkel, et ta ei armasta mind enam. Peale 8 aastat. Õigemini, nagu välja tuli, ta arvas, et mina ei armasta teda (sellega on keerulisem lugu, miks) ning leidis omale armukese. Sain sellest teada umbes kuu peale seda kui nad tihedamad suhted olid loonud ja mõned korrad ka voodisse jõudnud. Mina armastan oma meest ilmselt niivõrd, et tema juurest ära minna ma ei suutnud, kuigi ma ei oleks seda iialgi uskunud, et ma nii käitun...Ja ka tema otsustas mind mitte maha jätta, st justnagu otsustasime oma suhted ikkagi jälle korda saada, aga samas ütles ta otse välja, et selle naisega ta päris punkti panna ei saa. Uskumatu eks...kuigi ma tean, et nad ei suhtle enam füüsilises mõttes intiimselt, kuid siiski on paar korda seltskonnas kohtunud ja ilmselt emotsionaalsel pinnal suhtlevad edasi. Ma ei tea seda kindlalt, aga kahtlus on. Ning ma tunnen, et mees ei ole ka hingega meie suhte päästmise juures...Kas sellel kõigel on mõtet? Mina loodan nii väga, et tema armastus minu vastu tuleb tagasi...ehk tulekski, aga seniks kuni see teine naine eksisteerib....Ja siiski ära minna ma lihtsalt ei suuda. Ja ma ei saa ka aru, miks ta siis minuga jäi kui hinges mujal on? Ehk võtab see aega, värske armumine on ju teadagi, milline, aga vahel tekib mul mõte, et kas ma olen täiesti lammas, et loodan....Temaga rääkimine on mõttetu, ta lihtsalt ei suuda oma mõtteid ja tundeid niivõrd analüüsida. Ilmselt ei tea ta tõesti ka ise, mida või keda ta tahab. Ja mina ootan ja loodan...Kas asjata?

Ei looda asjata. Kui ikka oli tõeline armastus, siis võivad tunded taas puhkeda.
Meestel võtab mõtlemine rohkem aega.

Mulle jälle tundub, et purunenud suhtest enam täisväärtuslikku ei saa. Kui vaas katki kukub, võib ta küll üsna ilusti kokku kleepida, kuid mõrad jäävad ikkagi alles ja näha.

mõnikord on vaja mõtlemisaega, et saada tagasi suund, et kuidas ja kellega edasi. Lihtsalt lase asjal praegu minna, mõtle asi enda jaoks selgeks ja las mees mõtleb ka. Ja siis räägite rahulikult, et kas on midagi päästa ja kuidas päästa. Aga lase asjadel natuke minna ja emotsioonidel vaibuda.

Ole temaga edasi, aga püüa olla nii iseseisev kui võimalik. Veeda aega sõbrannadega, käi trennis. See ei tee teid lähedasemaks, kui sa kogu aeg tema kannul käid. Püüa veeta nii tema kui oma tuttavatega kvaliteetaega. Sa suudad sellest välja tulla. Eestis pole võimalikki vanu tuttavaid üldse mitte enam näha, paratamatult on meil kõigil kuskil tuttavad, kes on meie jaoks olulised inimesed.

Kahjuks arvan mina, et sellest suhtest enam asja ei saa. Parem katsu eluga edasi minna.
Miks sinuga on? Seepärast et teine naine ilmselt pole enda juurde kutsunud. Kuhu tal minna oleks?

Kui naine hakkab käest libisema, siis paljud mehed püüavad teda kinni hoida ja armuvad uuesti.

Abielu käibki tõusude ja mõõnadega. Jäta ta rahule, võtke aeg maha. Kui tahab, leiab tee tagasi armastuse juurde ja see saab tugevam kui varem.

Arvan ka, et abikaasa peab ise seda tahtma mingil põhjusel, muidu ei ole vist asjal mõtet. Võibolla see uus suhe annab talle kõik puuduva ja tal on nii ok ning ei hakkagi sinu pärast punnitama.

Mida see tähendab, et nad emotsionaalsel pinnal suhtlevad edasi...?? Miks te tegelikult otsustasite kokku jääda?Harjumusest?Lapsed?Armastus?

Emotsionaalsel pinnal tähendab ilmselt ilusaid e-maile, telefonikõnesid ja sms-sse. Täpselt ma nüüd tegelikult ei tea, nii tubli nuhk ma ei ole, aga mulle tundub, et see asi ei ole päris lõppenud kohe kindlasti mitte. Kohtunud nad minu meelest tükk aega nüüd ei ole, vähemalt mitte intiimselt, selleks ei ole lihtsalt võimalust ega aega olnud.
Kokku jäime ilmselt kuna mina suutsin talle selgeks teha, kui väga ma teda armastan ja tema oma sõnade järgi hoolib minust. Ja meil on laps tulemas, mis on tegelikut lausa kohutav, sellises olukorras. Ja ma ei tea, kas ta äkki jäi minuga lihtsalt kohusetundest...Kuid hetkel ma ütleks, et asi seegi, sest üksi ma seda last saada ei suudaks. Ja ausaltöelda on meil koos mõnus, me saame hästi läbi, meie ühine elu on paigas ja me sobime. Kuigi hetkel ma näen ikkagi, et tema poolt mingit erilist armastust ei ole...Aga loodan siiski, et ta leiab selle uuesti, loodan, et ta saab aru, et pikaajaline suhe ongi teistsugune, loevad teised asjad, mitte kirg ja liblikad kõhus. Ma saan tegelikult aru, et sellist värsket ja kuuma suhet ei olegi lihtne lõpetada...aga samas olen ma ka vihane, just selle naise peale, ta teab ka lapse saamisest, kuid siiski tirib MINU meest enda poole. Mehed on ju nõrgad ja kui naine ikka ennast kaela viskab pidevalt....Tahaksin tal näo täis sõimata ja küsida, kas on hea tunne olla ühe perekonna lõhkuja ja lapse tuleviku rikkuja, aga ma ei tee seda, see oleks madal. Las ta elab oma mullis ja ma loodan väga, et mehel tuleb mõistus pähe ja ta lõpetab selle suhte ära. Aga kui ei...mul on tuleviku suhtes kohutavalt mustad mõtted ja ma ei kujuta ette, et SEE naine kunagi hakkaks MINU lapsega tegelema. See oleks lihtsalt kohutav....Ühesõnaga probleeme on hetkel rohkem kui küll...., sest asi ei ole lihtlabases petmises, vaid konkreetses perelõhkumises.
Püüan mõelda sellele, et ehk toob lapse sünd meie suhtesse uue nurga ja mees saab aru, et pere on tähtsam kui armumine...Aga ma ei tea seda, ma ei saa enam üldse aru, mida ta mõtleb.

Kirjutad nagu maha minu elust ainult selle vahega, et mina sain mehe petmistest teada peale oma lapse sündi. Samuti ütles, et armastab teist aga minuga on ka hea...Meie peres pole laps midagi muutnud, ikka suhtleb ta teisega ja ei tahagi lõpetada. Mul on kohutavalt raske ja tunnen, kuidas see mõjub mu tervisele. Ma ei tea, kui kaua ma veel nii jätkan. Ja ka mina ei saa oma mehest aru, mis ta hinges toimub, ei räägi ka midagi, samas ei kahetse olnut, pigem on õnnelik, et seda naist sai tundma. Olen siit foorumist lugenud, et ainus võimalus teada saada, keda ta valib, on siis, kui ma ta silmapiirilt siiski kaoks oma lapsega. Kahjuks.

Meie puhul on väike lootus see, et nende suhe on nii lühike, kõigest paar kuud pikk. Et äkki mees taipab ühel hetkel, et see on kõigest armumine, mis aitas ennast hästi tunda sel ajal kui meie abielus olid raskemad ajad ja et pikka toimivat suhet ei tasu sellepärast lõhkuda....Aga samas kardan, et see uus ajab pea nii sassi, et lõpetada ta ka ei suuda, tundub ju selline veel ilma kohustusteta romantiline suhe ilmselt parem kui vana ja rutiinne. Ja samuti nagu sina, kiiks, ütlesid - ma ei tea kui kaua ma niimoodi jätkata suudan. Kuigi ära minna ma ka ei taha ja kõige hullem mõte ongi nüüd see, et kui mina minema jalutan ja mees oma suhet jätkab, siis see naine tegeleks minu lapsega....Ma lihtsalt ei kujuta seda ette. Ühesõnaga kõik on hetkel nii tagurpidi ja katki kui veel olla saab. Praegu elan vaid selle lootuse najal, et mehel tuleb mõistus koju ja ta saab aru, et armumine on üks, aga pikk kooselu on natuke teine. Sest meil on koos tõesti mõnus ja me sobime. Aga kas ka tema seda väärtustab? Kuid siiski on mul nii raske keskenduda rasedusele ja mõelda tulevikule, teha plaane, mida lapsele osta jne. kui minu jaoks ei ole tulevikus mitte midagi kindlat ega ilusat.

Kui sa niisama istud ja ootad ja loodad, siis on kahjuks prognoos väga halb. Kas tüdib mees lõpuks kahe naise vahet jooksmisest või tüdid sa ise olukorrast.

Ma soovitan tegutseda ja see kõrvalsuhe hävitada, alles siis on su mees võimeline mõistlikke otsuseid tegema. Praegune olukord sobib talle ju ideaalselt, kes ei tahaks kahte naist, kes mõlemad tema pärast arust ära on?

Miski ei mõju salasuhtele hullemini kui avalikustamine.

Olen sellest pikemalt rääkinud Sinuga sarnases olukorras olevale naisterahvale siin:

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?13,10700632,page=1

Vot sellist torkimist ma üritan hetkel siiski vältida. Kuigi kiusatus on suur, eriti kuna see naine läks oma elukaaslasest just lahku ja eks ta ilmselt loodabki, et saab minu mehe nüüd asemele. Tahaksin talle "mõistuse pähe panna", et mina oma meest lihtsalt niisama käest ei anna ja pealegi on ka mehel ikkagi motivatsiooni minuga olla (muidu ei oleks ta ju praegu siin), nii et tahaksin talle öelda, et ta oma iseseisvat elu alustaks ikka otsast peale, mitte kellegi armukesena. Aga ma tean, et see naine räägib mu mehele selle jutu edasi ja ma olen praegu seda meelt, et lasen asjal pisut ega settida, et mu mehel oleks ka aega oma mõtetes selgusele jõuda. Parem oleks, kui see oleks tema otsus, muidu jääks selline "kättesaamatu" naine kripeldama. Aga nad ju ikkagi tõmbasid oma suhte peale selle väljatulemist koomale, ma saan aru, et päris ära lõpetada seda niimoodi päeva pealt ei olegi võimalik, muidu jääb ikka miski hinge peale (st. aga äkki oleks ikka olnud hea mõte jätkata). Ma pigem püüan hetkel olla oma mehele selline hea naine, nagu enne probleemide tekkimist ja loodan, et ta näeb ka ise, et minuga on mõnusam kui uuesti nullist alustada kellegi teisega, kellega ei pruugi kooselu üldse klappidagi. Sest seda tüüpi ta ka ei ole, et aastaid kahte naist peaks, ta ei viitsikski nii palju rabeleda, sest isegi kui ma tean, et neil suhe on, ei tuleks ta sellega minu nina alla, seega peab ikkagi varjamisega vaeva nägema. Igatahes püüan käituda nii normaalselt ja vabalt kui võimalik, mitte rippuda mehel kaelas ja hüsteeritseda, see peletaks ta ainult eemale, mugavama suhte juurde, ning mõtlen positiivselt, isegi kui see on kohutavalt raske vahel.

Sinu tekstist jääb küll mulje, et mees on sul kelgunöör. Sina ei anna teda käest? Ütle oma mehele, et elagu viisakat elu, aga mitte kahe naisega ärgu ringi tõmmaku.
Teine naine on vaba, temal küll midagi südamel pole.

Aga mis siis kui su mees armastabki päriselt teist? See on ju alati võimalik. Tore, jääb sinuga lapse pärast, harjumuste pärast, kõik on ok... aga mõttes armastab kedagi teist, kogu hingest... armastab nii nagu peaks armastama tegelikult sind.Kuidas sa niimoodi elada suudaks?
Siin on pidevalt juttu perelõhkumistest, sellest teisest, tegelikult väga paljud mehed ( ka naised ) ei jaluta oma kaaslase juurest ära ja nimelt kohusetundest just. Elavad aastaid koos justkui oleks kõik ok, aga sisimas on nad mõlemad õnnetud. Ma ei tea, inimesed... igasugused haigused tulevad sealt, stress, alkoholism isegi teatud vähi liigid tekivad vaoshoitud emotsioonide tulemusel.
Keeruline olukord muidugi, aga kõike annab lahendada tegelikult, logistika ja pealehakkimes küsimus, aga armastama panna kedagi ikka ei saa ja ilma selleta....mis elu see oleks?

Ma sellepärast räägin, et mul läks mees "selle teisega" ja kuigi see oli minu elu kõige halvem ja kurvem aeg, siis nüüd aastaid hiljem ma tean, et see oli õige tegu tema poolt. Ka mina olin see "normaalne naine" suhtusin rahulikult ei hüsteeritsenud ja ei teinud stseene just lootes, et ta näeb kui normaalne ma ikka olen :)..... aga mida ei ole seda ei ole noh

Täiesti õige, hüsteeritseda pole vaja ja kaelas rippuda pole ka vaja. Ning on vaja olla nii hea naine kui võimalik.

Kuid kus kuradi kohas on öeldud, et hea naine=jalamatt????

Saa ometi aru, see, et sa ei sekku ja ei "torgi" ongi nende jaoks sõnum, et sul on tegelikult ükskõik või et sul on ok, et nad suhtlevad. Või sul ei ole vähemalt nii valus, et sul miskit suuremat häda oleks.

Absoluutselt on õige tee on anda selge sõnum, et sa lihtsalt ei lase sel teisel oma elust läbi tantsida.

Eriti soovitan rääkida selle elukaaslasega, kellest väidetavalt lahku on mindud. Usu mind, sa saad alles siis teada, kui palju sulle tegelikult valetatud on.

Teine jaburus on see, et armukestel peaks jääma õigus oma suhe "korralikult" ära lõpetada - kuidas saab üldse sellist suhet korralikult ära lõpetada? Kripeldama jääb ta esialgu niikuinii nagu igasugune sõltuvus (ja afäär on sõltuvus, mitte armastus!) aga korralikult afääri lõpetamine tähendab reaalsuses seda, et seda suhet ei lõpetata tegelikult kunagi või vähemalt mitte enne, kui kõik ümbritsevad elud on hävitatud!

Kokkuvõttes väidan, et see tee, mille sa oled valinud, viib vältimatu lahutuseni.

Mul on 2 küsimust: 1. Mis tähendab olla nii hea naine kui võimalik? Oletame, et ma selgitan mehele konkreetselt, et ma ei aktsepteeri kaksik või kolmikelu aga edasi? Mul on just tunne, et kuigi tahaksin, on mul ikka väga raske teda nt. vastu kallistada või miskit ilusat öelda, sest mul on siis tunne, et ta ikkagi arvab, et ma tunnistan ta suhted õigeks, sest miks siis kohe tormatakse armukesele ilusaid sõnu ütlema? Või on Ok ka see, kui selgitan mida tunnen ja et ei suuda ta õrnusi hetkel vastu võtta, kuigi siis solvutakse? 2. Kui afäär on sõltuvus, mitte armastus(kuigi mees nt. arvab teisiti), siis miks saavad osadest afäärisõpradest lõpuks ikkagi abieluinimesed?

Ilmselt on mul siin natuke raske selgitada seda olukorda...Asi ei ole kelgunöörides ega jalamattides, vaid valikutes ja raskete otsuste tegemises. Ja raskeid otsuseid ei tehta käigu pealt, vaid võetakse aega. Eriti siis kui otsust võib mõjutada armumine, mis võib olla tõeline armastus, aga võib olla ka lihtsalt armumine, mis juhtumisi liiga kaugele viidi ja mida on nüüd raske lõpetada. Olukord on lihtsalt väga keeruline ja selleks, et asjast sotti saada, ükskõik, millisel kolmurga küljel, on vaja aega. Kindlasti ei ole ma naine, kes aktsepteeriks aastaid mehe kõrvalsuhet. Jutt ei olegi praegu aastatest, see olukord tekkis vähem kui kuu tagasi, suhe (alates tutvumisest) oli ka selleks hetkeks alles kuu-paar kestnud. Ja kõige selle teeb keeruliseks ka ühiselt planeeritud rasedus, selliseid asju ei visata lihtsalt niisama kõrvale. Ilmselt oleks mu mehel olnud tegelikult väga mugav mind kõrvale jätta ja jätkata täie rauaga oma uue suhtega. Kuid ta ei teinud seda. Sest ta mõistab, et see ei pruugi olla pikaaegne suhe, vaid tõesti armumine, mis ei lase selgelt mõelda. Aga psühholoogiliselt on seda täielikult lõpetada ka vägaväga raske. Ma ei tea, ma suudan ennast mõttes panna tema olukorda ja seetõttu ilmselt natuke mõistan. Muidugi olen vihane, et ta ei maininud, et ta tunneb, justnagu oleks meie suhtes midagi katki enne, kui selle teo tegi, aga see on tehtud ja seda muuta ei saa ning me peame hetkel selle segadusega elama.
Üks põhjus, miks ma ei taha selle naise kallal hakata näägutama, on see, et ma ikkagi ei tea hetkel, mis olekus nende suhe on, äkki ongi juba hääbumas. Ja miks sel juhul õli tulle valada? Mees on mul suhteliselt kinnine, tema jaoks on raske sellest rääkida. Ja kuna raske on tal ka selle kolmnurga tõttu nagunii, siis ei plaani ma hetkel talle lisastressi tekitada, küll ta ühel hetkel asjad paika paneb oma peas. Ja seda, et mina teda armastan ja käest ei taha lasta ja kõrvalsuhteid pikema perioodi jooksul ei salli, ta teab. Seda ei ole mul vaja talle pidevalt meenutada. Ja kui ta tõepoolest seda teist tõeliselt armastab, ega siis ei olegi midagi teha. Siis on see armastus alles ka aasta või paari pärast. Kui nii, eks me siis lähemegi lahku. Aga see ei tähenda, et me hetkel ei peaks üritama oma suhet jätkata ja parandada. Nagu ma ütlesin, ei ole mees ka ise ikkagi päris kindel, kas see on armumine või tõeline armastus. Ja see ei tähenda ka, et armukese, tema mehe või minu mehe pidev tüütamine ja ultimaatumite esitamine midagi muudaks.

Ma räägin sulle loo. Ma olen abielunaine, kel oli afäär teise mehega. Minu abikaasa valis avalikustamise tee. Jah, minu viha oma mehe vastu oli tol hetkel meeletu, et kuidas ta võis ja mis õigusega jne. Nüüd kaua aega hiljem olen ma oma mehele tohutult tänulik. Jah, mul oli häbi, väga häbi, et see salasuhe välja tuli. Teisalt sain ma enam-vähem laksust üle oma "armumisest", sest avalikkuks tulles polnud see suhe enam pooltki selline äge värk, nagu mulle tundus. Liiatigi - see teine mees, armuke, saatis mu mehele sõnumeid "tänan, et mu elu oled ära rikkunud", siis muidugi lõi minul pildi selgeks, et tegelikult on see olnud üks nali, mõttetu jant, millel pole mitte midagi pistmist suuremate tunnetega ega sügavama hoolimisega. See on farss. Ma tegin sisuliselt kannapöörde - lõpetasin kõik suhted, vahetasin ajapikku töökoha, telefoninumbri, epostiaadressid jne ja pühendusin täielikult meie abielu üles ehitamisele. Minu mees näitas selle teoga, et tal ei ole ükskõik meie abielust, et ta tahab mind sellest jamast välja, aga nägi, et ma üksi ei saa (võrdlus sõltuvusest vastab täielikult paika). Ma olen talle selle eest väga tänulik. Afäär tekkis minul sellepärast, et mul hakkas oma suhtes igav, ma tegin n-ö piirid lahti ja ma väga ei hoolinud üldse, mis edasi saama hakkab, kuna otsisin põnevust. See on omamoodi adrenaliinilaks, mis sa sealt saad. Samas on armukesed enamasti sellised, kes ei ole valmis pikaajaliselt pühenduma, sest see on ka nende jaoks fun.

No ütleme nii, et minu mehe suhe ei olegi päris salajane, teavad mitmed tema tuttavad. Aga ma ei tea, äkki on sellest siis vähe? Samas, ma ei taha oma tuttavatele sellest rääkida, see on meie pere siseasi (jah, olen mehe peale ka vihane, et ta selle on oma tutvusringkonnas mingil määral avalikustanud, samas ei ole enamus neist meie ühised tuttavad). Igaljuhul olen endiselt seda meelt, et lasen hetkel asjadel settida ja kui no nii kuu või paari pärast see jama siiski jätkub, siis on selge, et on vaja konkreetsemaid samme astuda. Ma lihtsalt ei tunne hetkel, et see nii vajalik on, kuna meie suhe on hea, hoolivust, seksi ja sõprust jagub. Ja ma olen nii kindel kui sellises olukorras üldse olla saab, et meie suhtest saab veel asja ja et ka mees hakkab seda mõistma. Ja sel juhul lõpetab ta selle teise suhte ka ilma minu torkimiseta. Sest nende suhe tõesti ei ole selles mõttes salajane, et see midagi põnevamaks teeks. Kindlasti mitte.
Olen küsinud nõu ka paarinõustajalt. Ja ka tema soovitus oli, et kuna see kõik on veel nii värske, siis lasta praegu kõikidel osapooltel oma tunnetes ja mõtetes selgusele jõuda ning elada üks päev korraga. Pidev torkimine ja noa rinnus keeramine ei tee asja ka minu jaoks paremaks. Usaldan oma sisetunnet. No ja kui neil on tõsine armastus, siis seda ei muuda mitte miski, ei suhete avalikustamine, nuhkimine ega näägutamine. Siis pean sellega lihtsalt leppima kuidagimoodi. Aga sellele püüan praegu mitte mõelda.

kõige tobedam on teise naisega näägutada. mehed on need, kes otsustavad, kellega nad suhtlevad. mees ei ole mingi asi, mida saab "ära võtta". kui mees loob kõrvalsuhte, on see 100% tema otsus. ei maksa pead liiva alla peita ega otsida süüd naises, kellega ta suhte lõi. mees vastutab oma elu, sh oma laste ja suhete eest ise. teine naine vastutab oma elu eest. sina vastutad oma elu eest. kuskil kõrgemal pole kivisse raiutud, et see mees on igavesti sulle määratud, ja kõik teised, kes temasse armuvad, on litsid ja pahad jne.
ega keegi ei saa sulle anda õiget nõu, mida sa peaksid tegema -- sest keegi ei tea tegelikku seisu teie suhetes, teie tundeid ja kõike muud. tunded võivad loomulikult tal ka sinu vastu tagasi tulla ja ta võib selle suhte lõpetada. sama tõenäoline on ka vastupidine. kõige olulisem on siiski see, mida sa ise TAHAD ja tunned. mõned naised ei suuda kunagi unustada petmist ja suhe ei muutu kunagi enam päris rahuldavaks. mõned unustavad, mõnele on üldse olulisem raha, emaksolemine, lihtsalt fakt, et tal on pere ja mees. inimesed on nii erinevad. katsu aru saada, mida sa vajad ja tahad. tegelikult .... sinu kirjadest jääb üldse mulje, et sa eriti täpselt ei tea tegelikult, kas nad suhtlevad või mitte ja üldse, kui palju. sa oletad igasugu asju. see ei olemõistlik.
mis veel --- lapsega üksi on raske muidugi. aga sitas suhtes vinduda --- minu arvates hulka raskem. aga mitte kõik ei arva nii.

Ma ei teagi täpselt, kas ja kui palju nad suhtlevad. Või noh, tegelikult tean, et suhtlevad, aga mitte näost-näkku. Aga kuna me oleme selle osa selgeks rääkinud, et ta ei saa päris ära suhtlemist lõpetada, siis ei ole ka mõtet selle kallal närida. Esialgu ma ju olen sellega leppinud.
Aga meie suhtest...ei ole see sitt kohe üldse mitte. Väga mõnus suhe on. Ja praegu oleme igaljuhul täiesti koos, elame rahulikult oma ühist elu, teeme mõningaid ettevaatlikke plaane lähitulevikuks. Ning oleme ka füüsiliselt lähedased. Minu jaoks tähendab näiteks palju, vist isegi rohkem kui seks, kui mees magama tulles mind kaissu võtab. Kui ei oleks mingeid tundeid, siis seda ei oleks. Selle kõrvalsuhte aktiivsel perioodil ei olnudki.
Annan endale aru, et mehe jaoks jäi meie suhtest midagi ühel hetkel puudu (nagu ma ütlesin, oli meil üks keeruline periood, mille tõttu ilmselt see suhe ka tekkis). Ehk oligi see lihtsalt igatsus värske armumise ja sädemete järgi ja kuna silmapiirile sattus sobiv inimene, kellel omal pikk suhe lõppemas ja kes ilmselt lohutust ja aseainet vajas, siis oligi 1+1 tulemuseks.
Petmise andsin ma talle tegelikult andeks kohe...lihtsalt armastus on nii suur, et ma ei suuda tema peale sellepärast vihane olla, eriti kuna näen ka oma süüd selles, et meie suhted sinnamaale jõudsid, et see üldse võimalikuks sai. Ja praegu olen ma muidugi väga mures oma ja lapse tuleviku pärast, juhul kui mees peaks ühel hetkel siiski tema valima. Aga sama mures olen ma mehe pärast...mis siis kui see suur armastus peale meie suhte lõppemist siiski lörri läheb ja selgub, et nad ei sobigi tegelikult pikemalt kokku, et see oligi kirg ja armumine, mis lõõmas meeldivas õhkkonnas vabal ajal, aga mille igapäevaelu kiirelt lämmatab? Ma ei taha, et ta haiget saab. Mis siis, et tema tegi mulle väga haiget. Ma ei tea, ehk olengi seetõttu jalamatt. Aga ma lihtsalt hoolin temast väga. Ilmselt võtaksin ta peale seda veel tagasi ka kui ta paluks....Kõik võivad ju vigu teha, peaasi, et neist õpitakse.
Igaljuhul hetkel me siiski teeme nii mõne kuu ulatuses ühiseid plaane, millest ma loen välja, et ta on otsustanud minuga jätkata. Aga eks oht on olemas seni, kuni ta päris 100% kindel oma tunnetes ei ole. Ja praegu ta ilmselt ikkagi on segaduses natuke, kardan seda, et kui nad ühel hetkel kohtuvad (mis on väga tõenäoline, lihtsalt on selliseid üritusi, kus nad satuvad samasse seltskonda), siis lööb kõik uuesti lõkkele. Kindel ei ole ma milleski enne kui ta on mulle öelnud, et nüüd on ta kogu täiega jälle minu juures. Aga nagu ütlesin, olen hetkel otsustanud anda talle aega oma tunnete selgitamiseks.

autorile,
ei lähe su mees kusagile, ole mureta. paar kuud suhtlemist on ikka nii tilluke aeg ja normaalne mees ei vaheta seda toimiva suhte, kui on veel laps tulemas, vastu.
sa kirjutad:
"Õigemini, nagu välja tuli, ta arvas, et mina ei armasta teda". ja "Annan endale aru, et mehe jaoks jäi meie suhtest midagi ühel hetkel puudu (nagu ma ütlesin, oli meil üks keeruline periood, mille tõttu ilmselt see suhe ka tekkis)"
siis ka suht loomulik, et mehel vaip alt ära läks ja nii see suhe tekkiski. Noleidiski endale lohutaja, so? Miks sa aga arvad, et see naine tirib su meest enda poole? " ...aga samas olen ma ka vihane, just selle naise peale, ta teab ka lapse saamisest, kuid siiski tirib MINU meest enda poole. Mehed on ju nõrgad ja kui naine ikka ennast kaela viskab pidevalt...." Miks sa arvad, et naised iga hinna eest tahavad endale meest saada, eriti veel sellist, kellel laps alles sündimas? Eriti hea mees peab olema siis... , et endale sellist peavalu kaela võtta :) Vahelduseks ok! aga koos hakata elama? no ei usu. Äkki see naine, saades teada, et teil laps sündimas, pole ise enam mehest huvitatud ja taandus ise, aga siiski on viisakas mehe vastu kes temas liblikad karglema pani? No, et natuke nunnutab ja lohutab ilusatele sõnumitele/kirjadele vastamisega, aga ise vaatab hoopis vähem peavalutekitavate meeste järele ringi? Hinga sügavalt sisse - välja ja mõtle, et äkki selle situatsiooni tekitasite teie mehega... No ei ole alati teised naised süüdi. Arvan end teadvat, olen olnud mõlema naise rollis.

... tegelikult tahtsin hoopis seda autori käest küsida, et ega juhtumisi pole asi selles, et su suhteliselt värske rasedus ja hormoonidemöllpole sulle juba tonte hakanud joonistama? ;)
teemat algatades olid ikka üsna pabinas, aga viimastes kirjutistes suudad ennast ju juba veenda, et kõik on ok! said arutleda, väga hea. lase samas vaimus edasi ;)
"naine 40" - sa oled arukas naine.
"MB" - sa oled ka arukas mees - ei suru midagi peale, pakud võimalusi. Aga sa saad ju ka aru, et need, sinu pakutud asjad ei pruugi töötada kõigi peal. Inimesed lihtsalt nii erinevad. Võib ju soovitada ka, et koos kepikõndi tehes lahenevad probleemid :) Eks inimene lähtub ikka ise oma sisetundest. Teised ei tea.
Mina olen seda meelt, et ausus ja siirus ja omavahel rääkimine annab alati palju paremaid tulemusi kui teiste osaliste mängutoomine. Kui sellega hakkama ei saa, siis polegi paraku midagi teha ja ehk ongi parem. Jõudu autorile ja usu, et kõik läheb hästi, siis lähebki! Mina olen juba kindel, et läheb. Eks anna hiljem teada ;)

armastusega pole siin midagi pistmist. mehel on mugav teise naisega sebida aegajalt, eriti kui veel oma naine rase ja sellesse nii "mõistvalt" suhtub. mehi on Eestis vähemuses, neile tehakse järeleandmisi ja antakse andeks väga rängad eksimused. ja see teeb nad ludriks, ei ole enam enda ega teiste vastu lugupidamist. häbi peaks sellistel olema. elu on tegelikult väga lihtne, ise mõtleme suhted keeruliseks ja kolmnurkseks...ja kuidas saab nautida lähedust mehega kui tead et ta on teie suhte ajal teist keppinud? ja pole vaja olla nii naiivne, selleks ei ole küll vaja ei tea mis kohta ja aega.

Kas sa saaksid mu 23.dets küsimustele siiski vastata? Ja vabandan, kui teemaalgatajat pahandan. Aga mind huvitavad need vastused?

Arvan sama nagu jen. Mina küll ei suudaks veel sellise mehe kaisus olla. Lõunal suudleb ühte ja õhtul teist naist.