Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Perekond
tüütu helistamine
 
leelo 03. veebruar 2011, kl 15.23
kas teid häirib ,kui ,ämm, ema helistavad ja pärivad ,et kuidas elate ja mis teete ja mis uudist. mind see häirib. kui midagi uut pole nagunii elu ju paigas tüütud küsimused. aga nad aru ei saa ikka paar korda nädalas helistavad ja siis jutt ikka üks ja sama. kuidas teha nii ,et mitte ennast vaevata nende pärimiste pärast.
 
B. 03. veebruar 2011, kl 15.33
Vastadki kiirelt, et pole midagi uut, aga mis endal uudist? ja las siis inimesed räägivad. Nad tahavad suhelda ja kuulamist, mitte tegelikult ise kuulata.
 
Ann-Marii 03. veebruar 2011, kl 15.37
Häirib. Ei jõua seda leelotamist kuulata.
 
ahaa 03. veebruar 2011, kl 15.37
mind ei häiri. kui ma nende kõnedele vastamisega neile rõõmu saan valmistada, siis jumala eest, mis mul saab selle vastu olla:)
samas muidugi olen nõus, et kohati on need kõned tüütud, siis püüan vastata võimalikult lühidalt ja konkreetselt, vältimaks edasist teemaarendust. sealjuures püüan vältida upsakust, et ma ei viitsi siin sinuga lobiseda(kuigi tõde on see, et tõesti ei viitsi).ja kui ikka tahan kõne ära lõpetada, siis seda ka viisakalt teen.
püüa nendest aru saada, nad ju niiii väga tahavad sinuga suhelda:) ära keela neile seda väikest rõõmu, see ei võta sul ju tükki küljest.
 
suhtekorraldaja 03. veebruar 2011, kl 15.40
ema ja ämm tahavad rohkem suhelda. Sulle võib see praegusel eluetapil meeldida või mittemeeldida, oleneb millised inimesed olete, aga korrektne oleks, et võtaksid ise kord nädalas ühendust, saaksid lühemalt ja konkreetsemalt rääkida. Aitab ju sellestki, kui ütled, et meil siin on kõik OK, kas sinul ka? Kuulad lühivastuse ära ja endal ka süda rahulikum. Pead ju lähikondlasena niikuinii ema ja ämma elust osa võtma. Kui sa seda praegu ei tee, saad hiljem kahetsema, nii näitab inimkonna pikaajaline kogemus suhtluse alalt :)
 
30 03. veebruar 2011, kl 17.01
ei häiri. neil on ju õigus teada (ja neid huvitab), mis minu elus toimub. helistame umbes korra-paar nädalas. ennast ju ka huvitab, millega ema tegeleb ja mis uudist (või kui uudist pole, siis saab niisama maast-ilmast rääkida).
 
helesinine 03. veebruar 2011, kl 18.08
Aga sa soovita neil teineteisele helistada. Saavada omavahel suhtlemisvaeguse ära rahuldatud. Kõneainet peaks neil ju jaguma, üks kiidab oma poega, teine tütart.
 
kl 03. veebruar 2011, kl 19.37
ja kui nad ei helistaks, siis kurdaksid siin, et nad ei tunne huvi....:)
 
laisk ema-ämm 03. veebruar 2011, kl 20.25
ma ise ei viitsi noortele helistada. Nad küll tunnevad huvi, millega tegelen. No, olen veel elus, vastangi tavaliselt. Ikka mõnus, kui helistavad.
 
Kummaline 08. veebruar 2011, kl 00.53
et kedagi häirib kord nädalas helistamine. Ma saaks aru kui emad ja ämmad paar korda nädalas kumbki sul kodus käiks, siis see küll segaks aga kaks minutit rääkida normaalse inimese kombel on siis nii kurnav või? Väga isekas. Minu lapsed helistavad ka tavaliselt kord nädalas ja see on väga meeldiv. Leelo, mõtle tulevikule. kui su oma lapsed pesast lahkuvad, kas tahad nendega suhelda või mitte?
 
mina 08. veebruar 2011, kl 07.44
mul on hea meel, kui ema või ämm helistavad. emaga helistame teineteisele ikka mõned korrad nädalas, ämmaga küll harvemini. räägime ikka ligi tunni. paari päevaga juhtub ikka üksjagu asju, millest rääkida ja kuna emale nii tihti, kui tahaks, külla ei jõua, siis vähemalt helistame.
 
minu 08. veebruar 2011, kl 14.33
arust on samuti teemaalgataja isekas. peaks hea meel olema, et ema ja amm pole yksk6iksed inimesed.
 
Maria 08. veebruar 2011, kl 19.32
Appi, kui tuttav tunne! Minu ema on armas ja aitab lapsi hoida, tema ei helista, tema abistab. Aga ämm ei viitsi lastega tegeleda vabast ajast, siis on tal igav ja ta helistab. Alati küsib sama: Mis te teete? Pean teda lõbustama, tal endal ei ole iialgi uudiseid. Näiteks kui perekond sööb, ämm helistab ega lõpeta ära. kui kuuleb, et oleme kõik lauas. Mis te teete?
 
Minni 08. veebruar 2011, kl 21.26
emaga räägin iga päev peaaegu, ei häiri kuna ei aja jura juttu ja alati on midagi huvitavat vestleda. Ämm aga ajab tühja lora. Ei võta lihtsalt ämma kõnesid vastu. Ongi kogu lugu.
 
nojah 10. veebruar 2011, kl 20.13
ei võta ämma kõnesid vastu ega soovi suhelda, aga pärast tulete siia kurtma, et ämm teid ei salli või eelistab kingituste tegemisel teise lapse peret...
Katsuks ehk aru saada, et siin ilmas on kõik asjad/sündmused omavahel korrelatsioonis: kuidas suhtun mina, nii suhtutakse ka minusse.
Nädalas korra helistamine ei ole nüüd küll midagi enneolematult paljut. Ja kui tütar ei leia ema jaoks nädalas korragi aega, siis kardan väga, et sinu lapsed ei hakka leidma oma ema jaoks seda mitte korra kuuski. Ja see on tõeliselt kurb...

Ja kurb on see, et lisaks võõrandumisele riigist ja valitsusest, hakkab eestlane võõranduma oma vanematest ja lastest, oma perekonnast. Nii on siin lõpuks vaid üksikud kurvad inimesed. Ja.... ükskõik, mida te praegu ka ei arvaks, on veri ikkagi paksem kui vesi ning tegelikkuses leiad harva sõpru, kes tõelises hädas perekonda asendavad ja appi tulevad.
 
teistsugune 38-ne 10. veebruar 2011, kl 21.01
Oh noored, vaadake, tuleb veel see aeg, et enam pühade aeg(Jõulud, emadepäev) ega muidu ka kedagi polegi enam helistamas.....sest kõik on surnud, mõistate?
Alati oli hea meel kui vanemad helistasid ja huvi tundsid, üks etapp elus oli selline, et kui poleks olnud seda telefoniputkat välismaal ja paari kokkuhoitud münti, oleks isegi manala teed läinud ja seda vabasurma.
Nii et mõlege, enne kui lahmima hakkate, seni on kõik hästi kui on hästi, siis kui enam nii hästi ei ole, on hilja kahetseda.
 
kaneel 11. veebruar 2011, kl 09.17
Ah, kõik surevad kord, mõnikord surevad noored isegi enne vanasid. See pole mingi traagika, see on elu. Sellepärast telefonis tund aega järjest ämma tüütut loba kuulata - mkmmmm...

Ja nojahile - ämm pole oma veri.
 
minul 11. veebruar 2011, kl 19.30
ema pole, see-eest ämm on nagu sõbrants. Tean, et saan ka suurima murega tema poole pöörduda. Lahe tegelane.
to kaneel
usu, et kusagil on kindlasti keegi, kes kunagi samuti sinu helinate peale võpatab- issand jälle see helistab ja tüütab.
 
kata 11. veebruar 2011, kl 21.56
Jah, ma ka mõtlesin, et sellised, nagu kaneel, ei mõtle sellele, et ükskord on tema ise ema ja viimati ka ämm. Istu siis nurgas ja mõtle, kuidas lapsed ja nende kaasad su telefonihelina peale võpatavad: issand, ega ometi tema?!? Ootame selle aja ära, siis räägime, mis on traagika ja mis elu.
Mina õnneks saan oma nelja lapsega väga tihedalt suheldud - mõni lause msn-is, mõni rida FB-s, vahel helistan mina, vahel nemad. Ei ole sugugi harvad need korrad, kui mõni lastest helistab; noh, mis teed, lobiseda saad natuke? Minia helistab ka ikka, kui mõni asi eriti hästi või väga halvasti välja kukkunud või mees millegagi üllatanud või kurvastanud teda.Kõik on täiskasvanud, kõigil oma elu, aga suhtlemiseks oleme seni küll probleemideta aega leidnud. Me õnneks meeldime üksteisele.
 
üks ema 11. veebruar 2011, kl 22.48
mina ei helista ka enam peaaegu oma lapsele ,kuna ta jutustas loo,kuidas tema sõbranna ema tüütab sõrrannat helistamisega. ja nii nüüd ongi ,et haruharva räägime ,ju ta siis ka ei soovi minu helistamist. enne oli meil juttu palju aga nüüd olemegi nii,et ainult hädakorral helistan ,siis ka süda põksub,et tülitan.kahju.aga mulle tähtsam oma lapse soov kui ,et enda tahtmine.eks nii ole kõik emad.
 
Mirri 18. veebruar 2011, kl 03.57
Seni kuni mulle sõrmust ei ole sõrme pandud, ei ole mul ka ämma, samas elukaaslase ema on üsna tore tundunud need mõned korrad kui ma teda näinud olen.
Oma emaga saan väga hästi läbi. Eriti tihti ei näe, korra nädalas, vahel harvem, samas räägime iga paari päeva tagant. Ei ole pikad kõned, pikimad on kümmekond minutit päevadel kui üks meist on ärritunud või heas tujus, samas on kõik jutud alati räägitud.
Ema on üks tähtsamatest inimestest mu elus, ei kujuta ettegi, et teda ignoreeriks või et tema kõned kohustus oleks. Vahel muidugi juhtub, et üks meist helistab ebasobival ajal, aga seda ei maksa häbeneda välja öelda... Palju lihtsam on öelda, et hetkel ei saa rääkida helista/helistan tagasi, kui hakata kõnesid eirama või end mingit pidi välja keerutama.
 
triibu 19. veebruar 2011, kl 20.18
Mirriga nõus. helistamine on siis tore, kui inimesed hästi läbi saavad, kui teineteisele midagi öelda ja arutada on. mingi põhjus ei ole kuulata kellegi lõppematut tühja loba, teinekord isegi negatiivset virisemist ainult seetõttu, et ükskord ta sureb ära.... no kuulge see on ju täiesti naeruväärne.
nädalas korra suhelda pole muidugi palju. see on juba viisakus mehe ema vastu. kõlbas tema kasvatatud mehega abielluda, siis kõlvaku ka rääkida. nii palju lugupidamist võiks siiski olla.
 
tüütab jah 19. veebruar 2011, kl 21.35
Mulle ei meeldi üldse telefoniga suhelda, vahepeal ei kasutanud pikka aega mobiili sest mind häiris see et selle omamisel oled koguaeg kõigile kättesaadav jah võib küll vaikseks panna aga kui sul on siiski mõne tähtsa kõne jaoks telefoni sees vaja hoida siis eeldame et su number on ju ka su emal, isal ja muudel inimestel kes siis vahel tüütavad oma nõmeda küsimusega - kuidas sul läheb?
Läheb nii nagu lükkad ja pole siin midagi teise elus surkimist, sest isegi kui ütled et ah ei midagi, ikka vanaviisi siis ei suudeta ära imestada et mismõttes vahepeal pole midagi juhtunud. No ega ma hädaabi keskus pole et nii hirmsasti peaks igapäev midagi juhtuma.
 
eh 20. veebruar 2011, kl 10.42
Aga mõtle, et homme sule ema enam pole. Sul on täna võimalik temaga rääkida. Aga homme ja tulevikus enam mitte. Loodetavasti ei kahetse sa siis, kui see hetk käes on, et oli võimalus ,aga ei suhelnud. Kõik me oleme surelikud. Kahjuks ja emad ja isad.
 
aeg antud elada 20. veebruar 2011, kl 11.44
Surevad emad, surevad lapsed, surevad sõbrad, sureme meie. Iseenda või teiste surmaootuses kohusetundlikult graafiku järgi suhelda....

Minge parem õue suusatama, ilm on ilus. Tuleb veel surm ja ei jõuagi suusatama, vot, siis kahetsete!
 
üksema 20. veebruar 2011, kl 11.47
kogemus,mis ehk aitab kedgi suhetes vanematega. ongi selluine tunne lastel ,et EM A JA ISA oleks nagu surematud.me ei saagi nagu mõelda ,et nad võiksid surra, miks nii on ei oska seletada. olema vennaga ja mõtleme nüüd ,et miks me ei küsinud emalt isalt . NII PALJU KÜSIMUSI JÄÄBKI VASTUSETA. SELLEST ON TOHUTULT KAHJU. JA TEKIB SELLINE TUNNE ,ET EI HOOLINUD ÕIGEL AJAL OMA VANEMATEST PIISAVALT. kahjuks tuleb sellega leppida ,aga kurbusega südames,,ida saab leevendada kalmistul.nii ongi.
 
ämm-vanaema-ema 20. veebruar 2011, kl 12.19
Leelo, ma tean, mida Sa tahad ütelda, olen seda varemgi kuulnud ja sellepärast ongi nii, ma ei helista, ma ei päri kuigi...minult pole seda palutud.
Nad teavad, et ma olen vajadusel alati olemas, aga nad saavad ise hakkama. Seegi väga suur rõõm, ma ei tea, mida tunnevad emad kellel lapsed eluga ise hakkama ei saa.

Leelo, kui Sa teaks, Sa ei püstitaks sellist teemat. Nii valus on üksinda, vahel poetan igatsusest pisara, tahaksin teada lastelaste koolirõõmudest ja muredest ja elada neile kaasa, aga see on minu mure.
Elagu noored nagu oskavad, tahavad ja õigeks peavad.
Minu suur rõõm on see, et nad omavahel kenasti sobivad. See on mu rõõmudest suurim.

Suhtleme nii palju kui nemad ühendust võtavad. Miks ma peaks tülitama kui neil on kiire ja kiire? Ja kui kiire pole, tegelegu oma lastega, puhaku.Enne abiellumisi oli lastega väga tihe suhtlemine, vaba ja sundimatu. Mis küll juhtus?

Tahaks vaid, Leelo ja teisedki noored, et te ei peaks kunagi kogema valu, oodates oma kallitelt telefonihelinat ootama, ootama, ootama, ootama.
Seda piina ma tõesti kellelegi ei soovi.
 
kui 20. veebruar 2011, kl 17.17
oma laps või minia arvab, et küsimus, kuidas läheb, on tüütu ja pealetükkiv, siis on ta isekas ja upsakas tegelane. Me oleme ju siiski inimesed aga mitte loomad. Meie hoolime ja elame oma järeltulijate käekäigule kaasa elu lõpuni. On see siis kuritegu?
 
KS 22. veebruar 2011, kl 13.32
Paar korda nädalas pole hullu.Aga kui sa oled väikse lapsega kodune ja helistab mitu korda päevas ajades lapse ülesse, vot siis on ikka jama.ja siis vihastab ka veel.
 
ee 22. veebruar 2011, kl 14.08
On ikka vahe, kas helistab ema või ämm, sest kui helistab ämm siis..no ega ei meeldi ikka küll, kui laupäevahommikuti täpselt kell 9:00 kohvilauas istudes ämm igakord helistab ja küsib, mis teete ja vastuseks alati, kohvi joome hommikust sööme...ilmselgelt tundub see justkui kiusuajamisena, et EMA on ju tähtsam. Mees kuulab viisakalt, ema ju ikkagi aga see jutt ei huvita teda, külaelust jne.ja kus käisite, millal tagasi tulite, millal siia tulete. Teeme kodus remonti, ega see lihtne ole, sõltub ju rahast ja ajast. Ikka, ikka küsib, no siia ka tulete..nagu juhmakas.Selgelt tehakse arusaadavaks et aega pole praegu, küll tuleme, kas on probleeme..? ei ole. Ega siis poja elu peab ikka kontrollima, äkki õnnestubki kiil vahele lüüa ja üle 40 pojake koju tagasi meelitada nende juurde. Tunnevad ju end kasulikult, lausa söök tassitakse ette ja ajaleht ka ning antakse mõista, et näe onju ema- isa juures parem. Üldjuhul ei suuda minu ämm siiani mõista , et ta pojakesel on üle 15 a oma pere, elu ja tegemised ning elu ei tiirle ainult vanemaid nämmutades.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!