Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Perekond
tüütu helistamine
 
viimasele, n40 22. veebruar 2011, kl 14.23
Kohutav, milline piiratud mõtlemisega ja õel inimene.
 
... 22. veebruar 2011, kl 15.12
Kohutav jah, sest iga ema-isa peaks aru saama, et sugupuu hargneb. Poeg või tütar hakkavad ka OMA elu elama, elu ei piirne vaid vanemate ümber tänulikkusest, et hea ema isa oled olnud ja mind ilmale toonud. See muidugi ei välista seda, et leitakse aega ka nende jaoks, eriti kui abi vaja. Sellest õppetund mulle, kunagi ei sekku noorte ellu ammugi mitte ei anna ma mõista, et nende väljavalitu ei meeldiks nagu mulle eriti, sest keegi teine ei saa ja ei tohigi elada teise inimese elu, olgu see kasvõi oma laps.
 
ka ema, vanaema ja ämm 22. veebruar 2011, kl 16.43
Kurb on lugeda neid emasid ja ämmasid halvustavaid kommentaare. Mõtelge nüüd ennast paarkümmend aastat edasi. ilmselt olete siis samas seisus, kui tahate oma laste käekäiguga kursis olla ja teada, millal "siia tulevad". Ema ja ämma jutt ei huvita? No aga rääkige siis ise huvitavat juttu, las ema kuulab, selleks ta ju helistabki, et oma lapsest-lapselastest kuulda. Kas siis sellega kontrollib ema või ämm oma lapse elu?
Sellega lööb kiilu lapse pereellu??? Jah, loomulikult ootab iga ema oma last külla, koju. Loomulikult püüab siis nii kuis saab, lapsele meeltmööda olla. Mis selles imelikku on? Kas see on siis lapse koju tagasi ja oma pere juurest ära meelitamine?
Minu ema on juba väga vana, õnneks veel kõbus ja lõbus. Jookseb või hingetuks, et meid aidata, teha, tuua, anda. Jah, helistab, jah, küsib, kas ja millal tulete, kuigi teab, et niikuinii tuleme. Praeguse külmaga ütleb ka, et ära see nädal tule, nii külm ju tulla ja mul süüa jagub, puhka ka vahepeal. Jah, on vahel tüütu kuulata 7. korda ammukuuldud lugusid. Vahel ütlen, et olen seda juba kuulnud. Vahel lasen edasi rääkida, vahel lasen kõrvust mööda, vahel hakkan õpetamise peale naerma, et kuidas ma küll seni olen oma elu elamisega hakkama saanud. Hakkab temagi naerma ja jutul lõpp. Vahel mõtlen, et mul on ikka kõvasti vedanud, et mul mu vana ema veel alles on. Las ta siis õpetab kui tahab, las ta siis helistab ja pärib, kui ma ise pole talle helistanud, las ta ootab ja hellitab oma "last" ja tunneb sellest rõõmu.
 
n40 22. veebruar 2011, kl 16.49
Loomulikult, sugupuu hargneb, aga ega metsa lõigata, nii et laastud lendavad ja kõnnumaa järel.
 
ka ema, vanaema ja ämm 22. veebruar 2011, kl 16.56
to ämm-vanaema-ema 20. veebruar 2011, kl 12.19

Kahju, et sa nii kibestunud oled. Mulle tundub isegi, et sa nagu etendaks ja pisut naudiks masohhistlikult oma märtrirolli.
Tahaksid teda, kuidas lapselastel koolis läheb? Aga helista siis ometi! Ära jää pikalt heietama, aga tunne siiski huvi. Võib-olla su lapsed ja lapselapsed ootavad väga, et ka sina neile helistaksid, mitte ei ootaks alati nende helistamist. V-olla su lapsed-lapselapsed mõtlevad, et ema-vanaema ei tunne huvi, ei tahagi teada, kuidas neil läheb? Suhtlemine on siiski kahepoolne. Kui sa tegelikult tahaksid nendega suhelda, nende käekäigust teada, siis räägi ometi nendega, mitte ära oota ja pühi üksinda pisaraid.
 
Jahei 22. veebruar 2011, kl 21.51
Ei ole ikka meeldiv kui puhkepäevade hommikul voodis mehega kohvi juua ning samalajal helistab ämm, niisama teatades, et purikad tilguvad ja koer ka ei söö, päevad valgemad, naaber ehitab uut maja. Perega puhkama minnes paariks päevaks on kindlasti vaja ämmal teada, kuhu täpselt me läheme, kauaks ja miks üldse. Lisaks sellele tulb ämm vaimustavale mõttele, oi, aga me toome siis lapse enda juurde selleks ajaks. Lapse pärast me ju puhkama lähemegi, et argipäevad ei oleks ühesugused ning lapsel ka Eestis avastada palju ilusaid kohti, mitte ainult marsruut kodu ja vanaema- vanaisa. Imestan vahest, et ühte asja ei ole ämm veel teada tahtnud, peaks ise välja pakkuma, et kas ta seksipoose ka teada tahaks, sest see vast ka peaks olema ikka nii nagu nende ajal oli..
 
taevale tänu, 23. veebruar 2011, kl 14.06
mul pole nii labaseid miniaid.
 
n 23. veebruar 2011, kl 16.38
kui palju tigedaid miniaid ja tulevasi ämmasid
 
sa 24. veebruar 2011, kl 02.58
jahei teed kõik selleks, et meest emaga tülli ajada või? Jube isekas. Kui su oma ema küsib lähemalt millegi kohta, kas siis ka end ahistatuna tunned? Kõik tuleb sulle kord ringiga tagasi. Õnneks ei ole ka mul nii labaseid miniaid.
 
ei 24. veebruar 2011, kl 09.46
Ma lihtsalt ignoreerin teda ja ta mõttetuid kõnesid, mis on suunatuid ainuisikuliselt tema pojakesele. Eks ta meelest ongi ju ikka imelik, et 40 a. mees on ka omale pere soetanud üle 15 a tagasi. Seni kuni ei olnud sündinud ta esimene lapselaps punus ämm intriige, kuidas suutis, et tema pojakese ainus koht on ja jääb nenede juurde, aga kukkus välja teisiti.
 
kah minia 24. veebruar 2011, kl 13.39
ei, küll oled sa õel.
Sinu mehe koht on KA vanemate juures. Teed oma käitumise - ja suhtumisega oma mehe elu nii sõgedaks, et tema kodust saab varsti tõesti ainus koht. Hea kui on selline koht.
Sinusugustel asi heaga ei lõpe.Ja kes tegi, ainult ise.
 
oi ei 24. veebruar 2011, kl 13.52
Ei kurda küll oma elu üle, ka mees mitte ja ammugi mitte ämm- äi, siiani talunud igavaid helistamisi. lasku käia, aga mõte jääb samaks. Abi on vaja aitame, ehitada midagi , parandada, aitame, aga ninnunännutada 40 aastast ei ole ikka päris normaalne või kuidas, käed puusas poja söögilaua ääres seista ja suutäisi lugeda.kas toon veel ja oi, sul on vistrik, kas pigistan..hmm..tundub et need kah miniad ja muidu vanaemad siin kribavad on üks seeesama isik, ja vanem naisterahvas vahet pole ka.
 
Kai 24. veebruar 2011, kl 14.12
Ei maksaks nii isekas olla, et paar kõnet nädalas sinu omaette olemist segavad. Minu ema helistab mulle mitu korda päevas või mina temale. Jah, vahel on tüütu ja tööl olles on kõnele vastamine paarisõnaline, aga saage aru, mida vanemaks inimene saab, seda ahtamaks nende tutvusringkond muutub - abikaasa võib juba surnud olla, teised eakamad sugulased ja sõbrad samuti ning kellega siis veel suhelda, kui mitte oma lapsega? Ei võta minult küll see tükki küljest, kui kuulan ära, mis naabri-Leidaga juhtus või mida ema poest ostis või saade talle telekast meeldis... Mu kunagine töökaaslane, 68-aastane naisterahvas (ise olen 40) on väga õnnetus, et ta oma tütrega suhelda ei saa. Kui ta tütrele kord nädalas või kahe nädala jooksul helistab, siis tütar käratab, et mis ta helistab, tal pole mitte millestki rääkida. Ja nii olen siis mina see, kes teda oma tütre asemel ära kuulab. Uskuge, vanematele inimestele on see nii oluline, palju olulisem kui noorematele, kellel on suhtlusring lai. Tõepoolest, ei maksaks nii isekas olla ja leida kord või paar nädalas see aeg, et oma vanemad või teisedki eakad sugulased ära kuulata, nad on vahel tõepoolest väga üksildased, kuigi seda valju häälega kõigile kuulutada ei taha...
 
Luule 24. veebruar 2011, kl 19.08
Eks see kõik sõltub vanema ja lapse (või ämma ja minia) omavahelistest suhetest. Kui mõlemad pooled on viisakad ega kipu teist poolt õpetama, kui mõlemad pooled üksteist austavad, siis pole ükski telefonikõne iial tüütu.

Vanemad, kelle kõned pole oodatud - vaadakem enda sisse. Lapsed on vaid meie endi peegel, lapsi pole mõtet süüdistada, kui peegelpilt ei meeldi. Muuta saame vaid iseennast.
 
cc 28. veebruar 2011, kl 17.30
Elasime koos kolm põlvkonda. See oli nii loomulik, et arvestati üksteisega.
Minu lapsepõlve kõige soojem inimene oli mu hea vanaema. Minu kinnisideeks sai, et ka minust saab maailma kõige parem vanaema.
Minust saigi vanaema. Aga uued ajad ja uued kombed.

Ei taipa, kuidas raatsived meie miniad jätta oma lapsed ilma vanaisade-vanaemade hellitustest ja elukogemustest.
 
niisamuti ema-ämm-vanaema 28. veebruar 2011, kl 22.04
loen neid probleeme ja mõnes asjas ka äratundmise koht. aga mõtlen,et elu pole nii pikk ,et teha probleeme. siin peaks kasutama igaüks oma empaatiavõimet. sest tihti juhtub nii,et ei saa enne aru ,kui tähtis meile inimene oli,kui ta läheb taevariiki. siis on temaga kõik jutud räägitud ja kuulatud. tean omast käest ,et see võib jääda kummitama ja olen aru saanud oma valedest tegudest ja tegemata jäetud asjadest. ma ei taha sellega hurjutada vaid ,et ehk aitab kedagi. aga eks ta ole nii,et elu õpetab. kuid siiski oli mõnikümmend aastat peresuhted lihtsamad ja loomulikumad. ei pidanud mõtlema,et kui lähedasele inimesele helistan ,et kas ikka sobib jne. ärge olge nii kurjad.rääkimine ei võta ju tükki küljest ära.
 
*** 01. märts 2011, kl 15.53
mulle ema helistab ca ülepäeva, küsib kuidas läheb. Ei häiri, tore kui keegi hoolib, ja tean, et talle on oluline mu häält kuulda - häälest saab ta ju kohe aru, kas kõik korras või mitte.

Poeg kolis eraldi elama, ja ise väga tihti ei helista neile, kord-paar nädalas. Aga õnneks on MSN, süda läheb soojaks kui näen poega seal sisse logimas:))
 
jah 01. märts 2011, kl 16.28
..need tunded meile väga tähtsad ja teevad elu rõõmsamaks.teadmine ,et lasteperel kõik korras või kui pole siis ootan ,kui appi kutsuvad ,või pakun ise abi. helistamine pole uudishimu ,vaid mure mis emade omadus.
 
:O 01. märts 2011, kl 16.58
selle "mure" ma sildistaksin siiski meldetuletusena, et:" naisest tähtsam siiski ema" ja kui see "mure" otsitakse meeleheitlikult selleks põhjust andmata, siis muutubki see pikapeale töötuks ja segab laste pereelu. Kahju et need muretsejad ise sellest aru ei saa.
 
Käbi 01. märts 2011, kl 17.04
Nõus, see muretsemise jutt on enese tähtsustamine ja sekkumise õigustamine. Eks me kõik taha tähtsad ja vajalikud olla, isegi kui meid tegelikult ei vajata.
 
merike 01. märts 2011, kl 19.31
Kuulge, lepime kokku, et normaalsed suhted on ka ikka olemas, eks? Sellised, kus keegi ei pahanda, kui vanaema helistab, sest kõik mõistavad, et ennekõike tahab ju teada, kuidas lapselastel läheb, aga muidugi ka oma lapse käekäik ei jäta ükskõikseks? Ja ei helista pühapäeva hommikul kell kuus või õdusal laupäevaõhtul südaöö paiku, kui paarisrahval teineteisegagi huvitav, vaid ikka kuidagi kõigi asjaosaliste meelst normaalsel ajal.
Mul on siiralt hea meel, et seda arutluskäiku siin lugedes tunnen ma, et elan paradiisis - ei häiri mind, kui ema helistab, ei ole ma ainus, kes oma lastega ühendust otsib, vaid nemad täpselt samamoodi helistavad, suhtlevad msnis vmt, võib vanaemagi neile helistada, kellelgi pole probleemi. Me kõik oleme "omad inimesed" ja omasid - kõiki - ikka huvitab, kuidas omadel läheb
 
eitea 01. märts 2011, kl 23.21
kes te sellised olete .kes ei hooli ei ema murest ega saa te aru peresuhetest. üksikud hundid või. kahju teist .aga kui hästi õpite saab teist asja veel. õnnetukesed. keda segavad omaenese pereliikmed.imelik ka veel.
 
ka ema 02. märts 2011, kl 07.41
Vaadake, kallid emad, ei ole see päris nii üheselt võetav, see helistamine. Minu üle 20_sed lapsed ka omaette elavad, suhtleme loomulikult silmastsilma igal nädalal, kui neil vähegi aega- tööl käivad ja oma elu neil ka ju, kuid siiski on see võimalus neil ikka minu juurestki läbi käia. Mõlemal autod, see hea, sest sõidvad nagunii mööda ja ma võiksin öelda, et rohkem olemegi sõbrad, mitte niiväga surutud peremudel- ema ja lapsed.Ei uuri mina neilt, kus käisite, kus olite, pole seda vajagi, kuna ise pajatavad oma lõbusaid lookesi ja igasugu lollusigi,mis teinud, mis teoksil- koos naerame vahel, niiet pisarad silmis. Msn`s loomulikult suhtleme, kui vaja midagi küsida, pole mõtet ju helistada, kui ühele lausele vastuse ka nii saab.Poeg viskab kord nädalas oma riietekoti mulle, mis pesemist vajavad, kuna neil pesumasinkatki- loogiline et aitan- heameelega.Autol neil kahel miskit vahel jukerdab, siis ikka helistavad minu mehele, kes polegi ju nende bioloogiline isa, kuid kunagi tuli jutuks- peavad lugu ja austavad rohkem teda, kui oma isa, kuigi ka tollega läbisaamine normaalne- abi siiski ei palu sealt. See selleks.Vaat nüüd ongi nii, et mul on ideaalseks näidiseks ees, mu enda ämm, kes iial- mitte iial ei tunnista mind miniaks ja mittemõistev arusaam ei tunnista mitte kuidagi omaks seda, et tema pojal on pere, kohustused, rõõmud, väikesed muredki ja oh imet ei ühtki suuremat riidu ning tüli. Küllon ta otsinud ridade vahelt (helistades nimelt) uurides kavalalt ja urgitsedes et miks just miski asi nii ja mitte naa ei tehtud, sest tema meelest peaks ikkagi just naa olema..Kohati naljakas, kohati ju tüütu, eks.Ja siit järeldus, mitte kunagi ei kritiseeri ja ei kujunda ma oma laste otsust nende väljavalitu suhtes. Niipalju austust võiks siiski olla ning iga vähegi taibukas naine saab ju aru, kui ämmale vastumeelt on ja väevõimuga poega temast eemale püüab tirida.Pole midagi parata, pean lugu ka oma ämmast, kuna armastan oma meest, kuid siiralt kätt südamele pannes, sellise inimesega koos elades( mis pole ka kunagi välistatud- jääb vanemaks) koos elada oleks võimatu, no kas just võimatu, aga oma pereelu siis enam ei oleks.Mnjaa..
 
nojah 02. märts 2011, kl 07.57
meil polnud omal ajal telefoni siis oli elu selline, et ämm elaski meil, käis meilt tööle ja oli meie elus igas asjas osaline ja otsustaja, õhtul istus voodiserval ja hommikul tuli ja ajas ülesse, et mis te nii kau amagate, öösel ka iga krübina peale andis teada, et see teda häirib
kui telefoni saime siis ta enam niipalju meil polnud ja eks meie lapsed ka teda tüütasid.
kuid siis hakkas ta helistama, et seda ja toda vaja teha jne.
kujuneski nii välja et kõik nädalavahetused olime ämma majapidamises abiks ja nädala sees tuli omad toimetused ära teha
 
ka ema 02. märts 2011, kl 08.28
Abiks muidugi, see normaalne, aga kui olulist abi ei ole vajagi, vaid otsitakse põhjust, et lihtsalt seal olla- tõsta üht asja teise koha peale ning siis jälle tagasi jne. siis ju nukraks teeb jah, kui mehel niigi ainult nädalavahetus vaba, päev kaob imekiirelt, kodus remont pooleli, üht teist poest otsida vaja(koos). Oma pojaga saab tegeleda vaid tunnikese, seejärel tagasi soome ning ülejäänud majapidamisega oma peres mina tegelen ja kütuseraha ka niisama sinna- tagasi suht kulukas. Siiski siiani see nii kestnud, kuid meiegi jääme vanemaks ja oma elu olla ei saagi nagu. Kurb.Samas, ka see harjumus, et iga käsu peale kohe sinna minema peab, ega see muutu, süveneb aina.
 
noo 02. märts 2011, kl 11.21
rohkem imestamapanev on see kui helistatakse näiteks ainult kuus 1 kord. Ka see kui liiga tihti, on häiriv. Ma arvan et 2 korda nädalas pole eriti tihti. Ma räägin emaga u. 4 korda nädalas ja ämmaga 1 kord näd-s.
 
*** 02. märts 2011, kl 12.11
mul on ka hea meel, et minu lähedased on normaalsed ja armsad inimesed, hoolime üksteisest ja helistamise taga ei näe me tonti a la "ema on tähtsam kui naine".

Inimesed on erinevad, ja suhtlemisvajadus ja muretsemise tase on erinev. Ema helistab mulle tihti, isa aga harva - samas tean, et ta hoolib samuti väga ja emalt saab ta niikuinii kõik olulise teada. Ämm helistab mehele sageli, äi üsna harva - aga tean, et hoolivad mõlemad väga. Äi on kusjuures mehele maaailma parim kasuisa. Ja ämm aina kiidab mind oma pojale, ei mingit mahategemist või susimist:))
 
imekspandav 02. märts 2011, kl 12.50
on see et oma mutti värdjaks nimetav teab kui mitu korda on norm oma vanematega rääkida telefonitsi, kirjutada jne????
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!