Leelo, ma tean, mida Sa tahad ütelda, olen seda varemgi kuulnud ja sellepärast ongi nii, ma ei helista, ma ei päri kuigi...minult pole seda palutud.
Nad teavad, et ma olen vajadusel alati olemas, aga nad saavad ise hakkama. Seegi väga suur rõõm, ma ei tea, mida tunnevad emad kellel lapsed eluga ise hakkama ei saa.
Leelo, kui Sa teaks, Sa ei püstitaks sellist teemat. Nii valus on üksinda, vahel poetan igatsusest pisara, tahaksin teada lastelaste koolirõõmudest ja muredest ja elada neile kaasa, aga see on minu mure.
Elagu noored nagu oskavad, tahavad ja õigeks peavad.
Minu suur rõõm on see, et nad omavahel kenasti sobivad. See on mu rõõmudest suurim.
Suhtleme nii palju kui nemad ühendust võtavad. Miks ma peaks tülitama kui neil on kiire ja kiire? Ja kui kiire pole, tegelegu oma lastega, puhaku.Enne abiellumisi oli lastega väga tihe suhtlemine, vaba ja sundimatu. Mis küll juhtus?
Tahaks vaid, Leelo ja teisedki noored, et te ei peaks kunagi kogema valu, oodates oma kallitelt telefonihelinat ootama, ootama, ootama, ootama.
Seda piina ma tõesti kellelegi ei soovi.