Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Perekond
Miks on inimestel ettekujutlus, et vanasid vanemaid peab häbenema?
 
Vihane 08. veebruar 2011, kl 15.13
Minu ema oli 39 ja isa 41, kui nad abiellusid ja 3 last said. Meie olime kõik terved, kõik on ülikoolis käinud, kaks meist teevad doktorit, üks erasektoris karjääri. Geneetilisi haigusi ei ole meil kellelgi. Igasugustel tuttavatega üritustel aga pidevalt ahhetatakse, et jumal- jumal küll, kui vanalt pere loodi. See, et minu vanemad enne seda tööalaselt väga aktiivselt karjääri tegid, ei tundu üldse lugevat. Endal soovitatakse kiiremini asjaga hakkama saada. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks vanemate vanust häbenema peaks? Kas noor olla on austusväärsem kui vana?
Kui vanemad on noored, siis teevad nad kohe kõike paremini? Ja vanad vanemad on kohe ürgaegsete vaadetega, ei suuda vanusevahe tõttu lapsi paremini kasvatada? Minu vanemad on väga moodsate vaadetega inimesed. Miks ma neid eales häbenema oleks pidanud??
Kui naine tahab tänapäeval tõsiselt tööalaselt karjääri teha, läheb tal minu hinnangu kohaselt aega vähemalt 30. aastate alguseni, kuni kusagil töökohas ennast tõsiselt tõestatud ollakse. See tähendab, et lapse saamine nihkub paratamatult 30. aastatesse. See tähendab, et vanemaks saamise iga on nagunii suurem kui vanasti. Miks inimesed sellest aru ei saa?
 
s 08. veebruar 2011, kl 15.36
Neljakümnesed vanemad saavad lapsega üldjuhul paremini hakkama kui kahekümnesed. On ka erandeid muidugi, aga tavaliselt tuleb elukogemus ainult kasuks. Mul on ka sama vanad vanemad kui sinul ja mu teismeeas oli üks inetu juhtum, kui ma heitsin emale ette, et ta näeb vana välja, ja ema võttis seda südamesse. Nüüd on mul endal plaan sama vanalt laps saada. Aga selle kogemuse võrra olen ma rikkam: tean, et esiteks tuleb enda välimuse eest hoolitseda ja teiseks, ei maksa südamesse võtta kõike, mis tiinekas suust välja ajab. Küll ta kasvab suureks :)
 
keegi muu 08. veebruar 2011, kl 15.54
Nõukogude ajal häbeneti kõike, mis normist erines. SEl ajal oli moes 18aastaselt mehele minna, 19aastaselt saadi esimene laps ja nii edasi. Vana vanem oli nagu keegi, kel läks partneriotsimisega liig kaua aega, tegeles veel liig vanalt selle seksivärgiga vms. Normid, normid- kodanikud! Aga nüüd on ju elu liberaalne, mingid 60aastased saavad kunstliku viljastamisega lapsi ja maailm on võimalusi täis. Minu vanemad olid tsipa vanemad, kui sel ajal tavaks, aga häbi ei ole ma selle pärast küll tundnud. Minu meelest pole vana olemine häbiväärne.
 
Mann 08. veebruar 2011, kl 16.07
Kusjuures ma alles mõnda aega tagasi mõtlesin tõsiselt selle peale. Nimelt kurtis üks 43-45 aastane naisterahvas, et tahaks nii väga pesamuna aga enam ei saa, kuna liiga vana. Minu küsimusele, et mismõttes vana (ta näeb väga hea välja) vastati, et kui tema laps kooli läks siis ühe lapse ema oli 40-aastane ja seda oli ikka kole vaadata.... Siiani ei saa päris hästi sellisest suhtumisest aru.... Ise olen 34-aastane ja ei välista küll veel ühe lapse saamist.
 
jeen 08. veebruar 2011, kl 16.14
Ütlen ausalt, et ma ise ka ei tea päris kindlalt, mis ma sellest teemast arvan. Teistest on mul päris ausalt täiesti ükskõik ja kedagi ei kunagi nii vaadanud, et appi kui vanad vanemad (häid sõpru ümberringi mitmeid, kes on saadud päris hilja).
Ämm sai minu mehe 33 aastaselt ja teda lausa hurjutati tollel ajal haiglas, et nii vanalt ronis sünnitama (30a tagasi) :))

Aga... ise ma tahaks ikkagi oma lastega saada alla 35selt hakkama, et jõuaks ka kunagi jälle kahekesi olemist nautida.
 
jaa-jaa 08. veebruar 2011, kl 16.39
Sain ka 34-selt viimase lapse ja mitte keegi ei ole iial mulle ette heitnud, et liiga vanalt ta sain - ei sünnitusmajas, ei tööl, ei kuskil, mitte iial. Samas oli minuga koos oma esiklast sünnitamas 40 aastane naine - ta ei saanud sõimata küll mitte, aga need noorukesed emmed itsitasid tagaselja vaikselt ta üle, sest ta ikka väga pabistas, muretses ja tunduski jube abituna.
Nüüd on mu enda lapsed ise juba lapsesaamise eas, ka varsti 30 saamas ja mõtleks, ma ise nüüd mõtlen, et vaesekesed, oleks ikka pidanud veidike varemalt neid saama hakkama, et siis oleks veidike kergem nende murdeealistega, kui ise veel noor, terve ja võtad elu lihtsamalt.
Vanemas eas justkui hakkadki rohkem muretsema, liiga üle pingutama. Noorena võtad elu, lapsi ja iseennastki palju enesestmõistetavamalt, näed veel pikka tulevikku ees ja oled ise ka tragim, entusiastlikum.
Nii mulle vähemalt tundub nüüd, kus olen oma lapsed saanud ja suureks kasvatanud.
Kuid see, et mõtled, et varem lapsi saada seepärast, et siis hiljem veel abikaasaga koos elu nautida, ei lähe alati nii, sest abikaasat võib siis juba enam mitte ollagi su kõrval. Hakata aga selles eas veel uusi tutvusi taga ajama, pole ka just kõige parem mõte, just laste pärast, ja muidu niisama ka..
Elu on ikka pagana siiru-viiruline.
 
äh 08. veebruar 2011, kl 16.48
Ei taha nüüd pahasti öelda, aga osad kes kiitlevad sellega, et on noorelt lapsed saanud ja nüüd vabad ja vallatud jätavad veidi kummalise mulje. Muidugi võib ööklubisid külastada ja aktiivne olla aga kui see on enam vähem ongi kõik, siis ei ole küll mitte millegagi kiidelda. Võib olla tuleb see sellest, et noorelt lapsed saanuna ei ole noorust väga olnud ja nüüd tagantjärele püütakse neid nooruse lollusi teha, võimalik, aga igatahes jätab see kergelt haleda ja süüdimatu mulje.
Ei arva mitte midagi halba 40+ emadest, hämmastusega loen siit delfist suhtumist, et nn vanad vanemad on midagi kohutavalt häbiväärset. Ise ei oskaks küll selle peale tulla. Mina olen oma mõlemad lapsed soetanud + - 30
 
õrnake 08. veebruar 2011, kl 17.54
Aga minu isal ja minul oli täpselt 50a ja 5 päeva vanusevahet ja ei vahetanuks ikkagi kellegi teise isa vastu, nii palju jagus temast elutarkust.Isa elas peaaegu 90 aastaseks kui tema viimane lapselaps oli alles 1,5aastane.Nii et kummaline perekond.Ka ema oli 39 kui minu sünnitas, oli minulgi melanhoolia hetki murdeealisena, et miks ta mind üldse siia ilma tõi, aga hiljem kui nö, mõistus koju tuli, hoidsin ema väga ja tänaval käies hoidsin tal käest kinni, las kõik näevad, vana jah ,aga ikkagi väga kallis.
 
ann 08. veebruar 2011, kl 18.05
Sünnitada ju võib igas eas. Kui meditsiin kaasa aitab, siis kasvõi 60-neselt. Sünnitamine on see kõige lihtsam asi, aga edasi? Mina 60+ küll mingite teismelistega enam jahuda ei jaksa.
 
nõuanne 08. veebruar 2011, kl 18.56
Vastustest järeldub, et delfis peetakse 40+ lapsesaamist täiesti normaalseks.

Seega peaksid oma tuttavate käest otse küsima, miks nad arvavad, et vanasid vanemaid peab häbenema. Delfi ei näe su tuttavate pähe...
 
jah 08. veebruar 2011, kl 19.07
Oma lähedasi ei peaks ükski inimene häbenema, kui lähedane selleks oma lollustega pole ise põhjust andnud. Teiste inimeste vanadust või haigusi ei peaks üldse jutuks võtmagi.


Mis puudutad 40+ lapse saamist, siis igal ühel oma valik. Mina ei valinud ja ei valiks ka praegu nii, sest ma ei usu, et ma aastatega ei kulu ja tervis ei halvane (pole üldse oluline, kuidas ma VÄLJA näen, vanadus närib ikka seestpoolt) ja teiseks olen ma näinud piisavalt, et kliimaks ja puberteet ühte majja hästi ära ei mahu.

18 ei pea nüüd ka lapsi soetama ja ma ei ütleks, et see ka nõuk. ajal nii moes oli, pigem vene tüdrukute unelm, aga kuskil 25 võiks alustada esimesega.
Võiks, aga ei pea.
Ja teiste valikuid ei pea hidama, veel vähem oigega kommenteerima, iseäranis sugulased.
 
imelik mõtlemine sul 08. veebruar 2011, kl 19.17
Valitsev suhtumine on, et keskealisena ehk neljakümneselt laste saamine on trendikas, nii et ei kujuta tõesti ette, kust sa oma veidrate arusaamadega sõpru hangid. Võib-olla on su sõbrad arstid? Nemad õpivad, et looduse poolt paika pandud parim sünnitamisiga on kuni 25.
 
naljakad inimesed 08. veebruar 2011, kl 19.31
Keegi ei tule näkku ütlema, et oled liig vana lapsevanem. Ma ei räägi siin 40+sünnitajatest. Piisab kui ema on 30+ ja ta last esimesse klassi saadab kui juba vaadatakse, kas laps ema või tädikesega. '
Või papakene, kes lapsele vanaisaks passiks. Tekitab segadust lastevanemate koosolekul. Õpetajad ei tea kuidas pöörduda kas vanaisaks või isa tituleerida.
Rääkimata lastest endist, nemad on otsekohased ja pritsivad mürki vanade vanemate aadressil ilma valehäbita.
 
raputaks 08. veebruar 2011, kl 19.49
NO see viimane kommentaator kuulub ka nende endast ülearvamuslike hulka, et vaid "mina ja maailm" ja kõik teised on imelikud, pahad ja parem, kui üldse eest kaoks.
Vastik suhtumine, arenematuse märk.
Mitte kellegi asi pole kellegi elu üle kohut mõista, kui inimesed just mõne jälkusega maha ei saa.

Tehke palun mulle selgeks, miks on praegu lasteaias lapsed naa ülbed, nende vanemad lausa jubedad.
Mitte kõik, aga ikka VÄGA tihti nii on.
Ja kasvataja saab vaid õppida üle olema sellest jubedusest, mis läbi laste nende kodusid paljastab, sest midagi ta öelda ei tohi ja keegi ei kuulagi teda.
Ikka usuvad need noored ja ilusad vanemad, et just nende lapseke on parim kõigist ja käitub ka just nii nagu vaja, sest ta ju maailma nabake. .Aga tegelikult ei teagi sellised vanemad, kuidas peaks käituma nii nemad ise, kui nende järglased. Kasvatuseta lapsevanemad ja nende veel kasvatamatumad lapsed ja sedasi ikka allapoole...
Nipstükid tittedega, kes ajavad silmad jõlli, kui näevad endast pisut vanemat viisakat lapsevanemat korraliku lapsega.
Milline saab olla toodangu/LOE: inimeste/ kvaliteet sellistest arenematutest, enesekesksetest lastetubadest. Just selline , mis sobib meie tasuta luxpansionaatidesse.
Allakäik, kui ikka peas ei ole muud, kui aint tuvastada kellegi vanust, kortsukest, tsellut ja kaalu ja hilpe jne.
 
mujalt, 32 08. veebruar 2011, kl 20.55
to naljakad inimesed
võiksid oma taustast veidi rääkida ehk? Mina oma sõprade hulgas sellise arvamusega inimesi ei tea ja usun, et suhtlen nendega piisavalt lähedalt, et ka sellistel teemadel keegi niisama moepärast ei valeta. Tean küll, et suhtutakse kahtlevalt inimestesse, kes oma lapsed väga noorelt soetanud on, kuigi ka siin ei teeks vähemalt mina mingisuguseid järeldusi, sest ma ju ei tea neid põhjuseid, miks keegi on otsustanud väga noorelt lapse saada. Ei tahaks ka sinu kohta järeldusi teha aga midagi pole teha, tiba kahtlase mulje jätad.
 
maren 08. veebruar 2011, kl 22.03
Naljaks oli see kommentaar, et ema oli 39, kui sünnitas, ja kui lapsel mõistus koju tuli, siis " tänaval käies hoidsin tal käest kinni, las kõik näevad, vana jah, aga ikkagi väga kallis." Misasja?! Lapse 20aastaseks saades oli ema 59 - mismoodi see vana on? 60 ringis naised näevad tänapäeval üldjuhul ikka väga kenad ja krapsakad välja, paarikümneaastase lapse kõrval ei oska küll keegi kaastundlikult vaadata, et "vana küll, aga..." Või millal te siis käest kinni käisite? Kui ema oli 90? Siis oli aga laps ise ka juba 50... Ühesõnaga: ei saa murest aru.
Fakt on see, et kõik sõltub inimesest. Mõni on kolmekümneselt vanamutt valmis oma tädiliku olekuga, mõni punnitab viiekümneselt teismeline olla ja näeb naeruväärne välja, aga mõni on lihtsalt lahe inimene, igas vanuses. Sünniaasta pole küll ühegi inimese juures kõige olulisem näitaja.
 
46 08. veebruar 2011, kl 22.16
Meditsiinilises mõttes on 40-ne naine, kes last tahab (pealegi veel ESIMEST last!) suur ohuallikas... Mina olin 34, kui meil teine laps sündis, ja küll arstid taidlesid ümber minu, et "selles vanuses" tuleb juba väga ettevaatlik olla, ühtelugu tehti mulle ultraheli ja looteveeuuring tehti ja ämmaemanda vastuvõtul käisin IGA nädal, esimese lapsega käisin kogu raseduse ajal üldse ainult mingi 6-7 korda arsti juures.

Järelikult peab ikka mingi põhjus olema, miks loetakse 35+ (esmas)sünnitaja riskirühma kuuluvaks. Ju maailma praktikas siis ikkagi on nii palju väärarenguid vanemaealistel sünnitajatel, et nad peavad pideval jälgimisel olema.

Mis puutub sellesse, et kui laps on 20, siis ema on 60... Nojah, ega see mõnus pole... Mina olen 46, noorem laps on 12, ja loomulikult olen ma muldvana laste silmis... Nii lihtsalt on! Mehe kohta see ei kehti, mees on igavesti noor. Loodusseadus...
 
to 46 08. veebruar 2011, kl 22.31
nn sinu ajal olid meil üldse väga teistmoodi arusaamised, aeg on edasi läinud, mujal euroopas ei peeta 35 aastast sünnitajat küll mingisuguseks imejuhtumiks. Eks need nõukaaja mõjud ole meil siin. Ega väga ei imesta ka, väga paljud üle neljakümnesed näevadki oma vanustest vähemalt 10 aastat vanemad välja, omavad juba märkimisväärset hulka koonilisi haigusi jms, eks see rahva üldine vaesus, halb toitumine, olematu kehakultuur jms on oma jälje jätnud.
Mine liigu mujal ka ringi, 50- 60 aastased on ikka väga käbedad ja nooruslikud, vaata kasvõi rootsi, norra, saksa penskareid, meil on selles vanuses juba paljud vaevaliselt liikuvad mutid ja taadid.
Üle kolmekümneviiestel on jah mõned riskid suuremad, samas mõned riskid jälle väiksemad, riskid saab tänapäeval õnneks üsna suure tõenäosusega välja selgitada ja ei selle väärarenguga lapse eest ka ükski noor kaitstud.
Omades sugulasteringis piisavalt meditsiiniharidusega inimesi, on nende arvamus nii ja naa, riskid muidugi on, kuid korralike eluviisidega, heade elutingimustega, haritud ja terve närvikavaga ema võimaldab lapsele teistsuguse kvaliteetiga elu kui närviline noor, kel endalgi elukohta, korralikku- kvaliteetset toitu, turvalisust ei ole.
 
46 08. veebruar 2011, kl 22.37
Mis "minu ajal" see 1998 nii kangesti oli? Täieline Eesti Vabariik oli siis juba! Peresünnitus, perepalatid, ultraheli uuringutel oli ALATI mees kaasas, loomulikult nagu ka MÕLEMAL sünnitusel, nii et ma ei arva, et 1993 (kui sündis esimene laps) ja 1998 (kui sündis teine laps) nii väga "vene aeg" meil oli...
 
46-le 08. veebruar 2011, kl 22.38
Olen sinuga üheealine ja ka sama vana lapsega, aga käisin ikkagi raseduse jooksul 6-7 korda arsti juures (mitte iga nädal!) ja looteveeuuring tehti minu soovil, mitte vanuse tõttu. Rasedus ja sünnitus olid täiesti normaalsed. Ei taielnud ükski arst minu ümber ega teinud juttu minu vanusest. See oleks ju naeruväärne olnud tänapäeval. Lapsega pole kunagi teemaks tulnud minu vanus, Probleemi põhjust otsi enda peast, mitte kusagilt mujalt! Masendav, et ühel 46-aastasel selline maailmapilt on.
Loomulikult on kõrgema vanusega ka riske rohkem, aga seda kompenseerib vanemate vaimne küpsus.
 
selline 08. veebruar 2011, kl 22.44
"ettekujutus" on vaid kitsa silmaringiga ja rumalatel inimestel, kel on stereotüüpne stampmõtlemine.
Vihane
ära pööra sellistele tähelepanu.

mina kahetsen, et ise end sihukeste stampmõtlejate tõttu surve alla seadsin. kogu noorus mööduski, et peab, peab, peab....tuge polnud ka perest, sest ema oli see, kelle jaoks oli tähtis, mis inimesed mõtlevad.
peab abielluma, muidu jääd vanatüdrukuks jne. ei viitsi sest pikalt rääkida. kahjuks ei olnud siis netti, kus oma mõtteid jagada ja tuge saada.
seepärast ütlengi sulle, ära põe igasuguste pärast!
 
46 08. veebruar 2011, kl 22.49
22.38

Mis Sa tahad öelda, et ma valetan või??? Esimese lapsega polnud mingit probleemi, kuigi olin ka siis juba 29, seega mitte eriti noor. Aga teise lapsega öeldi Fertilitases kohe, et "vanuse tõttu kuulute te pidevale jälgimisele". Kuigi lapsel mitte mingeid anomaaliaid ei olnud, minul ka mitte, vereproov oli alati kõige paremas korras, käisin ämmaemanda juures IGA nädal. Kui julgesin kobiseda, et "mul on nii raske organiseerida nii tihti meest koju lapse juurde (noorem laps oli siis 4-ne), et kas ma üle nädala ei võiks kontrollis käia", siis öeldi kindlalt, et "olete riskirühm ja iganädalane kontroll on vajalik".

Mind hämmastab see, et Sa mind valetajaks tembeldad! Sest täpselt nii see oli. Looteveeuuring oli ko-hus-tus-lik, mina ise ei osanud küsidagi seda, meditsiinikauge inimene, nagu ma olen. Ja ultraheli ei tehtud mitte selleks, et lapse sugu teada saada, vaid VÄÄRARENGUID avastada.
 
Angela 08. veebruar 2011, kl 23.03
Ei suuda uskuda, et lootevee uuring ko-hus-tus-lik sai olla, teadupärast ei tohi EW-s ilma patsiendi nõusolekuta eriti meditsiinilisi protseduure teha. Kui Fertis öeldi, et PEAB, siis tasub ka meeles pidada, millest nad seal elavad.
 
niimoodisiis 09. veebruar 2011, kl 00.59
Fertis on üldse kõik nii nagu on ja kurb, aga tõsi, mitte alati täiuslik ka mitte. Ülepingutatud äri, ütleksin ma.
 
pp 09. veebruar 2011, kl 01.32
Muidugi pole 35 aastane sünnitaja imejuhtum, aga meedikute silmis riskirühmas on ta küll - ja sellest vanusest peale on ette nähtud lisauuringud. Tavad tavadeks, muutugu need ja nihkugu keskmise sünnitaja vanus tahapoole, ega loodust ikka ümber ei tee. Riskid on ja sellepärast ka kontrollitakse,. Neil, kellele selles vanuses lisauuringuid ei tehta, on olnud lihtsalt halb arst.
Aga, 46 - kui sa ütled, et oled oma laste silmis muldvana, siis - miks? Ma olen 53, mu noorim laps lõpetas kevadel gümnaasiumi. Meil ei ole kordagi sellest probleemi olnud, et mõnel tema klassikaaslasel, kes oli oma vanemate esimene laps, oli ema minust 15 aastat noorem. Pesamunast tütar on meie pere neljas laps, kuidas siis saakski teisiti olla. Küll aga on tütre pinginaaber, kes ajuti elab rohkem meil kui kodus, mu tütart kadestanud sellepärast, et tal on just selline kodui. Tema ema oli teda sünnitades 18. Tüdruk on üle elanud vanemate lahutuse, kogu sellega kaasneva närvilisuse, ema uue mehe otsingud, mitmete meeste sisse- ja väljakolimised... Elus on ikka palju hullemaid asju kui see, et su vanemad pole eakaaslaste omadega samas vanuses või nooremad. Kodune õhkkond ja omavahelised suhted on sada korda rohkem väärt. Või pean õnne tänama, et meist see probleem on lihtsalt mööda läinud?
 
oh, tarkust 09. veebruar 2011, kl 02.56
Niisiis, minu vanaema oli 34, kui ta viimane laps sündis, seega 4-s siis, minu ema oli samamoodi pisut alla 30, kui sündisin mina ja paar aastat edasi mu õde, minu tädid olid samuti 30 siia-sinna pisut, kui sündisid nende lapsed ja üks tädi sai just 39, kui sai oma kolmanda lapse. Polnud nagu "lastel" lapsi ja kõik olid rahul.Minu vanaema on sündinud 1897. Arvutage ise.
Mina sündisin nõukaajal ja minu lapsedki nõukaajal ja polnud mu ema miskit noor ja polnud ma ise ka enam lapseke, vaid ikka täiearuga naine juba, kui oma lapsed ilmavalgust nägid. Ei tea ka kedagi, kes oleks meie suguvõsa nõdraks vanakeste kambaks nimetanud. Samuti ei olnud vaja iga nädal end arstile näidata, ei uuritud ette lapse sugu ja elu oligi ses mõttes normaalne, et laps sai rahus ja ema armastuses küpseda, mitte polnud mingi imeasjake. Oli lihtsalt loomulik elujätk.

Hoopis see varane titetegu on saanud alguse viimasel ajal, sest ka vaba voli mehega läbikäimiseks on juba 14 aastaselt. Nõukaajal pisteti pokri need lapsed, kes täiskasvanute maailmaga liig vara algust tegema hakkasid. Nõukaajal käidi koolis rohkem selles vanuses ja koolis õpiti, mitte ei k*epitud.

Nii et, pole mõtet, tibikesed, siin jälle nõukaaega süüdistada, kui endal varane himu titte saada on. Nõukaajal olid omad head-vead, nüüd jälle teised. Nagu elus ikka - pole halba ilma heata olemaski.
 
to 46 09. veebruar 2011, kl 10.33
Loomulikult "sinu ajal", tahad öelda, et 10-15 aastaga ei ole midagi muutunud või?
Ja mis puutub veel nn vanadesse sünnitajatesse, harige ennast palun veidi ja uurige, kui vanalt eesti naised enne nõukaaega lapsi sünnitasid? 40+ ema ei olnud nüüd küll mingisugune haruldus.
Ma ei tunne kedagi, kes enne 25 eluaastat lapse oleks soetanud, pigem jääb see vanus 30- 35 kanti, arstide hurjutamist ei ole kuulnud, teste üle 35 aastastele otseloomulilkult tehakse. Alla kahekümneviiesed tegelevad õppimise ja oma elu kindlustamisega, ei taheta suvalise rullnokaga pesakonda soetada ja siis siin Delfis halamas käia, kuidas elu on ikka kohutavalt ebaõiglane, pole raha, pole elamist. No ei oska kuidagi sellist suhtumist halvustada. Mis puutub arstide suhtumisse, siis 28 aastasena oli ämmakavisiitidel ja sünnitusmajas pigem suhtumine, et latseke, sa nõnna noor veel.
 
N32 09. veebruar 2011, kl 11.07
minu emal oli 37, kui mina sündisin. lapsena häbenesin küll, sest teistel lastel olid ikka märgatavalt nooremad ja nooruslikumad ja aktiivsemad vanemad. põhikooli ajal oli pinginaabri ema näiteks 30, minu oma 50... ega muud põhjust ei olnudkui, kui et enamuse vanemad on olid enam-vähem üheealiselt noored... ja minu omad siis nagu valged varesed generatsiooni võrra pereloomises maha jäänud.
nüüd täiskasvanuna muidugi enam ei põe selle pärast. aga sellega olen nõus, et vanad vanemad kipuvad olema rohkem muretsevad ja üle mõtlevad ja konservatiivsemad. alati on muidugi erandeid ka.
 
nõuka-aegne 09. veebruar 2011, kl 15.20
keegi muu
08. veebruar 2011, kl 15.54

Nõukogude ajal häbeneti kõike, mis normist erines. SEl ajal oli moes 18aastaselt mehele minna, 19aastaselt saadi esimene laps ja nii edasi.

Kust sa seda küll võtad? 18-aastast peeti nõuka-ajal ikka täitsa lapseks (ja seda ta ju ongi!), - ei sünnitanud siis ega sünnita ka praegu arukas inimene nii noorelt.
 
kummaline 09. veebruar 2011, kl 16.21
Pole mõtet vaielda, kas siis oli nii ja kas nüüd on naa. Sõltub keskkonnast, kus oldi ja ollakse.
Olen praegu üle 40-ne ja enamus mu klassiõdesid läks kohe peale kooli lõpetamist mehele. Üks sünnitas peale 8-ndat klassi, 3 keskkooli viimases klassis. Nii, et kõik on väga noorelt esimese lapse saanud. Oma esimese mehega elab koos vaid üks neist - seesama tüdruk, kes peale 8-ndat lapse sai.
Lisa postitus
Autor:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!