Eks inimestel ikka on eelarvamusi - olen ka ise kokku puutunud sellega. Kuna olen otsutanud pere luua endast tunduvalt vanema mehega, siis kuulen pidevalt kommentaare sellel teemal. Ala, mida sa selles vanamehes näed? ja enamuste arvamus on muidugi, et olen raha pärast selle mehega koos jne. Kui mõned kuulsid, et ootan last ja oleme otsustanud ühise pere luua, siis sain ka väga palju hukkamõistvaid pilke. Issand, see mees on ju 40 ja kui laps saab 18, siis ta on juba pea 60 jne jne.
Ise leian, et mu lapsel on sada korda rohkem vedanud oma isaga, kui mõnel lapsel, kelle isa on noor nolk. Ma ei pea mõtlema, et kus baaris mu mees täna aega veedab oma sõprade ja võõraste naistega, ma ei pea muretsema, kas lapsele homme midagi süüa on anda või selga panna jne. Ja ei pea ka käima mööda kohut, et alimente nõuda. Kuna noormees ühel hetkel saab aru, et isaroll on talle liiga koormav. Muidugi ei tee siin üldistusi - on ka palju noori tublisid isasid ja respekt neile. Aga minu tutvusringkonna üldine statistika näitab seda, et alla 28 aastased mehed ei ole valmis isaks saama.

Lapse saamine on tühiasi võrreldes teismelise kasvatamisega. Arvestage, et kui saate lapse 40-selt, siis lapse 15-aastaseks saamise ajal olete juba 55. Tänapäeval on see teismeliste seltskond ja maailm vanemate inimeste omast nii erinev, et on ka 35-40-sel raskusi sellest subkultuurist arusaamisega, 55-se jaoks on see küll praktiliselt võimatu. Tuletage meelde, kui palju sai teie enda ema aru teie noorepõlve moetrendidest ja muust elust? Küll ta ikka sai. Aga vanaema? Vaat siin läheb asi raskemaks.
Minu ema suutis minu noorepõlve punki veel kuidagi aksepteerida, vanaema jaoks oli see needistamine-haaknõelastamine ja mu (korraks) erkrohelised juuksed täiesti arusaamatu totrus. Sama kordus põlvkond hiljem: kui minu pojad kõrvarõnga, tätoka ja muu sihukesega koju tulid, mina itsitasin, kuid minu ema oli tõeliselt šokis. Lihtsalt 50-ne on juba nii elukogenud, et kui miski trend on ääretu lollus, siis ta seda ka ääretuks lolluseks peabki ja ei taha oma lastel lubada sihukese jampsiga kaasa minna. See mittekaasaminemine aga lõikab lapse tema eakaaslaste seltskonnast ja subkultuurist ära - ja iga teismeline seda üle ei ela.

Meelde tuletades - klassikaaslased, kellel olid vanad vanemad (või ainult vanavanemad), ei saanud meie, ohutute ja süütute punkarite seadustjärgivast ja loovast ühistegevusest osa võtta ja olid seetõttu tõsiselt õnnetud . . . ja häbenesid oma vanu ja meie arvates kivistunud arusaamadega vanemaid. Nagu nüüd ise samas vanuses aru saan, just nende elutarkuse ja mõistlikkuse tõttu.

Ise leian, et mu lapsel on sada korda rohkem vedanud oma isaga, kui mõnel lapsel, kelle isa on noor nolk. Ma ei pea mõtlema, et kus baaris mu mees täna aega veedab oma sõprade ja võõraste naistega, ma ei pea muretsema, kas lapsele homme midagi süüa on anda või selga panna jne. Ja ei pea ka käima mööda kohut, et alimente nõuda.
Issand, ega see 40 sul mõni rauk ole, et räägid nagu surnust :)
Ja selle elatise kohapealt... Iial ei tea millal mõni uus 25 su mehel pea sassi ajab. Aga noh alati on võimalus, et kõik läheb täpselt nii nagu sa arvad :)

"Tuletage meelde, kui palju sai teie enda ema aru teie noorepõlve moetrendidest ja muust elust? Küll ta ikka sai. Aga vanaema? Vaat siin läheb asi raskemaks."

Isiklik kogemus on vastupidine - vanavanemad said kordades paremini aru maailmast ja asjadest, kui vanemad. Nii et ehk siiski sõltub inimesest, mitte vanusest?

Ma ka siis nii vana, et esimene laps veel nõukaaja lõpus -1989-sündis. Olin siis 27 ja peab tõdema, et ikka põrnitseti sünnitusmajas küll ja kaardilgi oli kirjas märkus "vana esmassünnitaja". Ja minuga koos olid sünnitamas ikka oluliselt nooremad naised.
Aga 1996, kui minu viimane laps sündis, olin 34. Ja mitte keegi mitte kusagil ei pidanud mind vanaks sünnitajaks, ei miskit arstide tantsu ega ülehoolitsemist-iganädalasi visiite-looteveeuuringuid. Hoopis teine õhkkond.
Ise olen ka "vana" isa laps- isa oli 39, kui sündisin. Ja mitte kunagi pole ma ise ega keegi lasteaia- ja koolikaaslastest seda öelnud, märganud, pilganud?

Mitte ettekujutus, vaid reaalsus. Kui vana on vana... 30-ndates lapse saavad vanemad on OK, kuid 40+lapsesaamine enam mitte. Ideaalseim vanus ongi 30-35, sest siis on haridus käes, karjääri tehtud, raha kogunenud, kinnisvarad ja autod suudetud muretseda, maailma nähtud ja sarved maha joostud, mingi elukogemus olemas.Kui vanemad on tõesti vanad ja näevad välja nagu teistel lastel vanavanemad, siis on jama.Ise vanade vanemate laps ning peab tunnistama, et sai küll häbenetud oma hallipäist isa ( eriti kui teiste poolt vanaisaks peeti). Kui vanemad pole enam esimeses nooruses aga suudavad sealjuures oma east nooremad välja näha, siis pole probleemi. Iga laps tahab, et ta vanemad oleksid noored-kenad-saledad. Mitte vanad-paksud-hallipäised.

-Eks inimestel ikka on eelarvamusi - olen ka ise kokku puutunud sellega. Kuna olen otsutanud pere luua endast tunduvalt vanema mehega, siis kuulen pidevalt kommentaare sellel teemal. Ala, mida sa selles vanamehes näed-

Paljudes tekitab hämmingut, miks noor kena naine ennast palju vanema mehe peale raiskab. Mehed ju surevad varem, saavad õllekõhukesed ette ja vaevlevad keskeakriisi käes.Mingi +5 a vanusevahet veel ok, kuid 10 juba liiga palju. Ise 30 ja 40-st meest küll ei vaataks, too ju keskealine juba.

Ise arvan, et lapsed tuleks ära teha ikka enne 40. Naiste puhul max 37 võiks see vanus olla. Karjääri jm peaks ikka jõudma enne 35-37 piisavalt teha. Penskarist vanemat teismeline laps siiski endale ei taha.

aga miks tahab laps, et vanemad oleks kenad-noored-saledad? kust see tuleb?
ma arvan, et see on vanemate enda ettesöödetud hoiak. kui ikka laste ees solvatakse või kommenteeritakse, et näe, kui vana ema või kui hallipäine isa, siis loomulikult võtab laps selle käitumise üle ja lasteaias hakkab teist narrima.

Ja ongi nii, et kõik meie probleemid, hoiakud, suhtumised ja trendid, on meie endi või siis meie kõrvalolijate poolt ülepaisutatud teemad.
Samamoodi meile iga päev ettesöödetav reklaam - kas see ei moonuta siis normaalset elu!?
Mida me näeme rate`s, kus alles lapseohtu plikakesed poseerivad oma kujunema hakkavat lapsekeha, sest see on ju sexi ja kes pole sexi, see on paks ja kole ja mehed?! sellist ei taha.
Ometi on looduse poolt on ette kirjutatud, et emane ja isane moodustavad täiusliku komplekti - ja see vaene väike tüdruk hakkab pingutama selle nimel, et isasele muljet avaldada. Eriti veel sellisel juhul, kui ta loeb kasvõi siit samast naistekast, kuidas üle 30 aastane naine on juba nagu kasutatud kodumasin, kes vaja uuema ja moodasama vastu välja vahetada, sest tal "parim enne" juba möödas.
Samamoodi, kui staar, meie tv-s näidatav ja ülespuhutud naine, kisub tänaval p'erse paljaks, elab elu, mis pole just eriti kohane, siis kust peaksid tulema korralikud emad, kes saaksid usaldada ennast, mitte sissesöödetud reklaami ja teiste arvamust.
Inimene on niivõrd maailma ja kõrvalolijate arvamuste poolt lõhki kistud, et ta ei oskagi enam olla.
Pole siis ime, et lapsed on õnnetud ja armastusest ilma ja pered aina laiali lähevad.
Paremaks ei muutu siin niipeagi veel, ehk vaid hullemaks ..

Olen samuti vanade vanemate laps. Ei häbenenud, sest see polnud tol ajaks kombeks, aga jäin ikka paljustki seetõttu ilma. Vanemad lihtsalt ei olnud enam noorte eluga kursis ega teadnud minu tegemistest midagi. Midagi hullu polnud, aga praegugi tunnen, et lapsed peaks olema noortel inimestel. Pole olnud minu lastel ei vanaema ega vanaisa.

kokkuvõttes on heaks lapsevanemaks olemine ikka inimeses kinni, mitte vanuses (või paksuses või ilus).
on nii noori kui vanu, kes oma lapsi ei mõista ja nendega ei taha/viitsi tegeleda (erinevatel põhjustel, noored on liiga noored ja tahavad muude asjadega tegelda, vanemad enam ei jaksa, ei suuda mõista). ja on noori-vanu, kes suudavad kõike pea ideaalselt teha.

seetõttu on ainult vanuse tõttu lapsevanema hindamine üsna kitsarinnaline.

Võtan loodusseadused appi. Naise keha saab küpseks 22-23 aastaselt, naiste üleminekuperiood algab varastes neljakümnendates. Mis me siit järeldame, seda et üle neljakümnesed on vanad järeltulijate muretsemiseks. Kui me ise seda ei märka ei tähenda veel et see nii ei ole, iga asi omal ajal. Olen vanade vanemate laps ja väga palju kannatanud selle tõttu.

Olen ka vanade laps,ei häbenenud neid kunagi.Aga kahjuks jäin juba teismelisena neist ilma,haiguste vastu ei saa.Sellepärast noorena ka sünnitasin,kuigi ka noorematel võib tervis alt vedada.

Sikki lugu on kurb. Paraku tõenäoline.

Minu ema oli 40 ja isa 53, kui sündisin. Ei ole oma ema kunagi häbenenud, siiani ütlen talle emme (vahel avalikus kohas ise ei pane tähelegi, aga taban teiste üllatunud reaktsiooni).

Mäletan, kui kunagi koolis arutasime klassikaaslastega, et kui vanad kellegi vanemad olid. Klassikaaslase ema oli 29-aastane, kui ma ütlesin, et minu ema on 51, siis väitsid teised, et ma ilmselt valetan, sest nii vanalt - 40-selt ei saagi enam lapsi. Mind see vestlus kummalisel kombel ei häirinud, mõtlesin lihtsalt, et kuidas mu klassikaaslased nii rumalad on.

Selles mõttes on mul vedanud, et ema hoolitses minu eest alati parimal viisil ja oli ka mu sõprade meelest sõbralik ja väga tore. Ta hoidis ennast kursis kõigi noorte asjadega, käis minuga igal pool, esinemistel ja võistlustel ja ei treenerid ega õpetajad ega ka mu kooli- või trennikaaslased ei pannud millegipärast seda pahaks. Ju ta siis oskas olla selline, et tema juuresolek ei häirinud. Abistas alati ka neid, kelle vanemad kunagi kaasas ei käinud. Imestan praegu isegi, et mind tagaselja memmekaks ei peetud.

Ise sain lapsed noorelt (22 ja 27) ja mõistsin, et andsin sellega oma emale võimaluse vanaema olla. Kui oleksin ise ka lastesaamise edasi lükanud, siis polekski tal ju veel lapselapsi, nüüd on ta aga juba 10 aastat saanud vanaemarollis olla.
Oma lapse klassis olen pigem üks nooremaid vanemaid ja mingit viltuvaatamist vanematele või vanematele oma elus ja suhtlusringkonnas ei ole täheldanud.

Hetkel 33-selt ma ise rohkem lapsi ei planeeri, ka enda vanuse pärast. Kartsin mõlema raseduse ajal, kas lastel ikka on tervis korras ja praegu ei tahaks enam nii mitu kuud selle pärast muretseda. Pealegi olen praeguseks kokku puutunud rohkemate tervistkahjustavate teguritega ja pole ka ise viimasel ajal väga oma tervist hoidnud.
Samas ei pane pahaks, kui keegi soovib lapsi 40-selt, sest oma lapsepõlvest väga hea kogemus sellega.

koos teismelise lapsega on hea noor olla, rääkige mida tahes. kõik kiidukõned vanade vanemate aadressil on otsitud vabandused. väikse lapse kõrvalt ole 30 või 40 suurt vahet pole, teismelist 40-50 aastaselt kasvatada ja mõista palju raskem.

tead see sõltub inimesest, vaatan praegu oma klassiõdesid ja suurem osa oleks nagu teiselt planeedilt- absoluutselt mutistnud, kuigi vanust pole veel isegi mitte 35 kanti. Kujutan ette et nende mutistunutega ei olegi millestki rääkida isegi minul, kes ma ju olen tegelikult eakaaslane.

Viimasel õigus, ainult inimesest sõltub. Mõni on juba kahekümneviieselt mutt ja ei viitsi midagi teha.
Arvan, et vanemaid vanemaid halvustavad 20 aastased, sest nendele tunduvad neljakümnesed mullana. Kui nad kord ise nii vanaks saavad, siis enam nii ei arva.
Mina ei pea normaalseks enne 30 eluaastat sünnitada ja ka kooselu alustada.

Ülla-ülla 09. veebruar 2011, kl 17.42
Lapse saamine on tühiasi võrreldes teismelise kasvatamisega. Arvestage, et kui saate lapse 40-selt, siis lapse 15-aastaseks saamise ajal olete juba 55. Tänapäeval on see teismeliste seltskond ja maailm vanemate inimeste omast nii erinev, et on ka 35-40-sel raskusi sellest subkultuurist arusaamisega, 55-se jaoks on see küll praktiliselt võimatu.
------

Vot selle postitusega olen nõus.
Pole kohanud internetis teemasid, kus praegu plussmiinus 60 aastased pubekate vanemad lastekasvatamise muredest ja rõõmudest räägiksid. Lapse 10 esimest eluaastat on suuremal osal vanematest ilmselt kontrolli all.
Kui keegi on kohanud selliseid teemapüstitusi ja arutelusid, äkki paneks siia lingi?

60 aastased ei passi arvutis vaid on koos perega. Näiteks suusatavad ;)

Sinu jutu peale sobiks vastata Joosep Tootsi sõnadega: "Kui see nüüd nali ei olnud, siis oli see küll päris hea nali!"

"Mina olen 46, noorem laps on 12, ja loomulikult olen ma muldvana laste silmis... Nii lihtsalt on! "

Lapse silmis on ema alati vana, olgu ta kui noor tahes. Ma sain lapse 22-selt ja ikka arvas mu toona ca 10-12-nene laps, et ma vana. Küsisin siis, kui vanad on ta sõprade emad ja kas nad on esimesed lapsed. Ei olnud keegi ja emad olid kõigil minust vanemad. Ütlesin siis, et sa, kullake, ei saa arugi, kui noor tegelikult su ema on.

Nii et maksa põdeda, kui laps arvab, et ema vana on. Mu enda ema-isa olid 34 ja 41, kui ma sündisin ja ei mäleta küll, et oleks neid kunagi vanaks pidanud. Selles mõttes olin küll pinginaabrile kade, et tema ema sai veel meie 2.klassis olles lapse, minu ema oli selleks ajaks liiga vana selleks.

Ma ise olen noorte vanemate laps, nii et isiklikku kogemust pole. Aga minu lapsepõlve parim sõbranna küll häbenes väga oma vanemaid, tal oli ema 38, kui ta sünnitas. Minu meelest häbenemiseks küll põhjust ei olnud, ema oli tal kena, nooruslik ja sportlik. Kinnitasin seda talle juba lapsena, aga temas oli see tunne nii sügaval sees, et see ei aidanud. Ei oskagi öelda, kas millest see suhtumine tal alguse sai.

to: to 46, 09. veebruar 2011, kl 10.33

Kirjutasid: .....harige ennast palun veidi ja uurige, kui vanalt eesti naised enne nõukaaega lapsi sünnitasid? 40+ ema ei olnud nüüd küll mingisugune haruldus.

Ega ei olnud vast jah eriline haruldus. Aga kui paljud lapsed surid sel ajal sünnitusel ja enne 1-aastaseks saamist? Kas sa seda ka tead või peaksid hoopis ennast harima?

minu õde on 50 aastane naine ja meie ema on 80. ja minu õde häbeneb meie ema. nt 5 a tagasi juhtusime poes kokku ja õde keeras kiiresti riiulite vahele ja läks poest ära - põhjendas, et temal on häbi mingi vanaeidega koos end näidata, koos olla.

Tegelikult on sellel teemal veel üks ja palju olulisem-valulisem pool: Kas küpsemas eas sünnitajad nö. veavad välja seni, kuni laps eluteele aidatud. Teadupärast on materiaalne pool olulisem just ülikooli ja elluastumise ajal- tavakoolitus ja elu-olu nii kulukas ei olegi. Kas pensionäril on võimalik oma last aidata nii, nagu sooviks? Noortel elu alustajatel on raske ja asjalike vanemate igakülgne tugi on kahtlemata vajalik. Kahju noortest peredest, kes väiksete laste kõrvalt oma vanu vanemaid hooldavad. Need etapid peaksid olema läbitavad järjekorras, mitte koos.
Teine pool sellel teemal on ka- kas tahame ka oma lapselapsed ja isegi lapselapselapsed ära näha? Hilisemas eas sünnitajatel jääb ka see teema ilmselt ära.

Palun tehke siis konkreetselt selgeks...öelge oma arvamus küsimustele:
1. Mis vanuses ollakse noor?
2.Mis vanuses ollakse keskealine?
3.Millist iga peetakse juba vanaks?
Nii lihtne see ongi.

Ja veel.....nagu ma siit postitustest aru saan on 40+ juba hiigel vanad.Nii,et polegi muud kodi kokku ja mulla alla,mahakandmisele.

Saan aru, et sina ???? oled 40+, kuna reageerid teemale nii valuliselt. Iga asja jaoks on oma aeg. Ka laste sünnitamiseks. Kui elu võrdub sinu jaoks nooruse ja sünnitamisega ning muid huvisid ja eesmärke sinu elus pole, siis jah - 40+ on selleks "hiigel vanad ja polegi muud kodi kokku ja mulla alla, mahakandmisele". Sinu enda sõnade järgi.