mida iganes aga ma olen seda meelt ,et ka kohustuste tõttu ei peaks koos elama.Tunneteta suhe pigem "tapab"mõlemad vanemad psüühiliselt ja siis pole lapsel õieti ei ema ega ka isa.

Ei tule need tunded tagasi iialgi! Lihtsalt seda tahetakse ette kujutada. Või meeldib nii end välja vabandada ka iseenda ees, et allaheitlikult (või arguse ja otsustusvõimetuse tõttu?) siiski reetlikult või muidu lubamatult käitunud partneriga soostuti kokku jääma. Ja iga konflikt võimendub edaspidi aina enam. Ikka heidetakse eelnenud asju ette jne... No kuidas saab armastus tagasi tulla? Absurdsus ju!

Mees ei taipa sugugi, et oma naine oli parim ja kalleim, kui tagasi tuleb. Tavaliselt läks tal uus suhe lörri ja mugav oli tulla kohta, kus kasitakse ja toidetakse. Võib-olla ei olnudki tal õieti kuhugi mujale minna. Ei ole seal ei austust ega armastust.

Ja vaesed lapsed, kes sellises tõmbetuules peavad elama. Millest see turvatunne neil küll peaks sellises peres tekkima?

Elan praegu oma elu. Eks aeg näitab kui oluline ma olen meie suhtes. Ehkki mees väitis, et sellist asja nagu suhe enam ei ole ega tule, ei ole ta sellest ka loobunud. Õe, venna suhtena aga mina koos ei ela. Seega on praegu paus. Eks siis näis mis välja tuleb. Mehel on liiga palju kaotada sh kodu, hea naine ning perekond.

Läheb aastaid ja siis ikka mõistad, et sellest midagi ei tule.