jagage, palun, mõtteid:)

Kõik mõtted olenevad ju raha hulgast eks?
Aga rusikareegel olekski see, et kuna gümnaasiumilõpetaja on juba peaaegu täiskasvanud
inimene, siis kinkida talle mingi suurem rahasumma, mida ta võib oma äranägemise järgi kulutada. See on ka nagu usalduse andmine, saagu raha ja kulutagu seda arukalt. Kui ei oska arukalt kulutada, siis see ka hea õppetunud.
Või siis mingi kallim asi, mida see lõpetaja ise ihaleks. Ei ole vaja hakata kinkima asju, mida vanemad arvavad et noor võiks tahta.
Ma sain lõpetamise puhul priskelt kuldehteid, ja know what, i didnt care at all. Aga minu ema jällegi jumaldab ehteid ning arvas, et see teeb mu kuidagi õnnelikuks. Nojah.
Et siis kuidas pere eelarve võimaldab, kes saab 50 euri, kes saab auto.

Jah, meil ka poeg tahab autot või väikest korterit. No ütlen kohe, et kumbagi ta ei saa, vähemalt mitte enne, kui MÕISTUS pähe tuleb. Oleks tal auto, siis ta sõidaks purjus peaga ringi - iseloom on selline, ja oleks tal korter, siis ta teeks sellest ühiselamu, sest "nii paljudel sõpradel pole mitte kuskil elada"...
Tõenäoliselt ei saagi midagi, sest kodus on tal kõik olemas, ja niigi saab taskuraha kogu aeg liigagi palju.

Mina arvan, et see võiks ikka midagi sellist olla, millest jääb mälestus, et näe, selle asja sain gümnaasiumi lõpu puhul... raha lihtsalt kaob näppude vahelt, kuluta seda, kui arukalt tahad. Ja kuldehetel on siiski väärtus, igavene, aga kui jah, seda priskelt saada, siis ilmselt ei oska seda väärtust näha....

Püüa nüüd mõttest aru saada. Inimesed ja nende väärtushinnangud on erinevad. Mul vedelevad need priskelt (see väljed vist käivitas sinus midagi:)) saadud kuldehted siiani kuskil karbis, sest ma ei hinda ega väärtusta ehteid kuidagi. Ma ei kanna neid lihtsalt ja aastas korra suurpuhastust tehes võtan ma nad sealt karbist välja ja panen jälle tagasi, 0 emotsiooni.
Hulga rohkem hindasin ma vanaema kingitud hoiust, mis oli mingi väga väike summa aga vanaema avas koos minuga hoiusearve, pani pisikese summa sisse ja ütles, et nüüd hakkad ise juurde koguma, et vanaduses oleks võtta:). Vot see oli nagu pilet täiskasvanute maailma. Siiani kogun sinna natukeseahaaval juurde ja kulutan vaid äärmisel juhul ning väga vastutustundlikult - mälestuseks praktilisest ning kokkuhoidlikust vanaemast tahan tema usaldust õigustada.
Mitte, et ma vanemate kingitust halvustaksin, eks nemad ka ju kõigest südamest tahatsid mulle rõõmu valmistada, selle pärast ma neid ka alles hoian.

Suure lugejana, olin mina üliõnnelik iga raamatu üle, mis kingiks sain. Eriti muidugi selliste üle, mille ostmiseks endal iial raha ei jätkuks. Samuti kingiti raamatupoe kinkekaarte ja nende üle olin ka õnnelik, siiani ju mäletan, mis raamatuid nende eest ostsin, seega säilis ka nö mälestus kinkijast, mis sest et ta ise konkreetset asja ei ostnud. Aga tänapäeva noored vist eriti ei loe, nii et see soovitus on pigem nagu hane selga evsi ...

Meie tegime tütrele gümnaasiumi lõpukingi juba paari nädala eest ära - kinkisime uue korraliku fotoaparaadi koos vajalike vidinatega (kott, lisaobjektiivid jms). Kuna ta tahab edasi fotograafiat õppima minna, siis on tal vajalik enne aparaadiga nö kokku kasvada ja sellega ka mõned tööd juba teha.
Arvan, et see oli igati sobilik kink, ta tahtis seda juba ammu, aga fotokad on piisavalt kallid selleks, et neid mitte niisama kinkida. Tegimegi sügisel kokkuleppe, et kui end täiega kooli lõpetamisele pühendab, tunnustame meie ta püüdlusi fotokaga. Uskumatu, kui kallid praegu fotokaubad ikka on. Tütre peika ostis sügisel auto, mis on igati sõidukorras ja kabe ja see maksis vähem kui fotokas.

ja meilt kusitakse ka vist midagi suuremat. ise armastan kinkida emotsioone. lennud, soidud jne. asju milleks 9klassi lopetamise kink muudi raha vajadusel maha voi siis soprade puudusel. vahet pole ja monikord ma motlen, et ehk ei peaks midagi kinkima materiaalset, kuna need kaovad elu jooksul kuhgile lihtsalt ara, kui just oma maja pooningut pole.

Enda kooliaegsed kingitused on siiani alles. Merevaigust kee ja 6 hõbedast moccalusikat nimelt. Hoolin neist väga ja kasutan ka.
Kuldehted ja muugi on ilmselt siis väärtusetu, kui need varakult ja kergelt kätte tulnud on. Olin üle kolmekümne, kui 10 aastasele sugulasele kuldkett kingiti. Ta ei osanud sest midagi arvata. Mina oleks aga sellise kingituse üle üliõnnelik olnud. Ikka tehti praktilisemaid kingitusi ja endal polnud kunagi nii palju raha, et mõni kullast ehe osta. Alles pealt neljakümmet ostsin ise endale selliseid asju ja tundsin neist rõõmu, tunnen siiani.
Nii et, kõik sõltub. Asju, mis kestaksid, pole teab mis palju, kuid minu meelest koolilõpu kingitus võiks kesta.

Mina olen lõpetaja tädi, kuigi ainult 6 aastat temast vanem. Kingitus hangitud - Rahvaraamatu 50 eur kinkekaart ja lubadus, et maksan tema eluaseme üürikulud esimesed 6 kuud, kui ta Tartu Ülikooli sisse saab ja kodust ära kolib.

Ülikond läks niigi 340 eurot maksma, eks seegi ju ole mõnes mõttes kingitus...

ise ei saanud põhikooli lõpetamisel midagi kingiks.
keskkooli lõpetamise puhul kinkis ristiema ilusa suure ja tol ajal väga haruldase ja moodsa kristallvaasi- vaas tänaseni alles ja meenutab alati kinkijat,keda nüüd kahjuks enam pole.

oma lastele olen korraldanud väikesed pidulikud istumised.
kinkinud olen:
poegadele põhikooli lõpetamisteks hõbedased kaelaketid - olid rahul jakannavad tänaseni
vanemale tütrele telefoni ja nooremale raamatu, ta suur lugeja

gümnasiumi lõpetamisel kinkisin vanemale poegadele telefonid

vanem tütar sai kingiks kõrvarõngad, noorem lõpetab nüüd, eks näis mida kinkida, kas ka kõrvarõngad või saab oma kingi sügisel kui pääseb ka ülikooli edasi õppima siis lapaka

paraku mul õe tütar samuti lõpetab ja temale on juba raskemmidagi kinkida. iga asi temale juba ei sobi ja raha ma kinkima ei hakka

Panen siia ka oma kogemuse kirja, mida mulle kingiti.
Põhikooli lõpp - kuldkett ja käekett.
Gümnaasiumi lõpp - ema arvas, et mulle oleks ikka kuldsõrmust vaja, kuna teised emad kinkisid oma tütardele ka ju sõrmuseid tol ajal ja siis eputati nendega (õnneks ei ostetud, kuna mulle poes ei meeldinud midagi). Nii läkski see sõrmuseraha lihtsalt tuulde.
Baka lõpp - vanemate poolt mingi tühine rahasumma, ülejäänud õnnitlejatel olid kingitused, neil aga mitte, suht nõme oli (raha saatsid hiljem arvele). Tundub, et neile käis üle mõistuse midagi muud peale raha välja mõelda.
Magistri lõpp - ema poolt närtsind potiroos ja kõik!

Ühesõnaga minu näitel siis järjest armetumaks kingitused läksid, mida vanemaks ja targemaks ma sain! Lapsele ongi kõige olulisem põhikooli lõpetamine, ülejäänud tulevad nagu iseenesest ja loomulikult.
Ma isiklikult vihkan seda kui mulle raha kingitakse (näed, midagi muud ei suutnud me välja mõelda, mis siis et ca 18-.. a oled meie laps olnud), aga eks inimesi on erinevaid!

mina sain põhikooli lõpetamise puhul seda, et ema oli tööl ja ei küsinudki ennast ära, et osaleda lõpupeol. kingitustest... :) kui ema õhtul töölt tuli, ei olnud isegi lauset, palju õnne sulle tütreke...
isal oli parajasti joomise neljas-viies päev ja kodu oli väga räpane ja mitte väga meeldiva lõhnaga, sest tassiti koju joodikutest naabreid, kellest nii mõnigi oli huvitatud sellest, et ronida mulle seelikusaba alla. silmad olid mul vägagi paistes nutust ja siiani vastik vaadata lõpuaktuse pilti. mina ei unistanud isegi tordist... arvan, et ma ei saanudki aru, et see ei ole normaalne elu...
praegu mul on ilus elu ja peaaegu õnnelikud lapsed, ainuke häda, et ei oska oma meest õnnelikuks teha, sest minu hing on lihtsalt nii-nii katki...
ma ei tea, miks ma seda kirja panin, lihtsalt võrdluseks, äkki mõni hakkab oma mõttetuid kingitusi rohkem hindama :)
kingitustest: kui raha rohkem, siis kingiks elamusi, koos veedetud aega, kultuurreisi
kui on natuke vähem raha, siis mõni praktilisem kingitus, kallim raamat on väga hea kingitus, kuid peab teadma, et kingituse saaja hindab seda :) sülearvuti, juhiload keskkooli lõpetamiseks on ka minu arust väga tore ja praktiline kingitus :)

Oleme alati peres kõik väljaminekud koos läbi arutanud ja ausalt öeldes ei ole mul esimest korda sel aastal finantsi kingitust teha, seda teab ka mu laps,aga kindlasti on sel päeval laual tema lemmiksöögid, vähe pidulikumad sellised.See on ka minu jaoks oluline verstapost ja ma olen tänulik, et mul on selles osas väga mõistev järeltulija.

Ka mul oli elus rahaliselt mõõnaperiood, mis sattus just ajale, kui mu laps põhikooli lõpetas. Õnneks on ta mõistev ja sai aru. Täna on rahaseis parem ja gümnaasiumi lõpetajale korvan ka eelmise mõõna - kingin viimase mudeli I phone,või mis iganes see oli, see on tema soov. Minu arvates on see vidin mõttetu aga kõik ei peagi ju mulle meeldima :)

Mis see koolilõpp siis NII erilist on, et midagi kinkima peab?

tegelikult arvan, et iga kooli lõpetamine, olgu see alusharidus, algkool, põhikool, keskkool või ülikool on väga oluline, sest nii me näitame noortele, et väärtustame nende tegevusi ja nende püüdlusi omandada haridust :)

Minu arust on ka koolide ja kooietappide lõpetamine inimese elus oluliste verstapostide ületamine. Nii oli see mul endal ja nii on see ka mu lastel. See aasta lõpetab gümnaasimi mu noorem laps ja see on meile mõlemale väga oluline päev. Kingituseks on midagi, mida ta väga ootab ja mis pole just odav.
Keegi eespool mainis, et iga kõrgema haridusetapi saavutamisega muutusid kingid järjest nirumaks. No mina emana arvan, et oma lastele kõrgkooli lõpetamise puhul ka midagi olulist peale suure kalli ei kingi. Et miks? Siis on tegu juba sügavalt täiskasvanud inimestega ja peaks olema ka see selgeks saadud, et vanemad ei ole enam papipritsimise masinad. Pigem kingin mingi sügavmõttelise raamatu või midagi muud nö hingele.

Kuldses Börsis oli lausa kuldmedalit pakkuda ^^

kinkisin lapselapsele poole aasta õppemaksu raha(see on ikka väga suur summa).Kui läheb hästi ja pole õppemaksu vaja maksta,siis kulub see raha ühika jaoks ära.Lapsuke oli väga õnnelik,et toetan tema õpinguid

mida kinkida, kui raha pole? - paluks vastust.

Siira suure kalli. Veel parem mitu. Ja palju tunnustavaid sõnu.

Kooli lõpetamine. Vihkan neid kahte sõna.

Esiteks, mis on see kool, mida lõpetatakse? Valdavas ulatuses rämps. Tänapäeva koolilõpetanu ei oska mitte midagi teha, see aga on pilet töötukassa sabasse.

Teiseks, elus on palju olulisemaid sündmusi, mida tõesti tähistada ja suurima rõõmu saab kingitusest, mis tehakse täieliku üllatusena, näitamaks, et inimest hinnatakse tema enda pärast, mitte mingi mõttetu asutuse lõpetamise faktina.

Minu esivanemad omandasid heal juhul vaid mõned klassid haridust. Ometi oli neil töö, mis neile meeldis. Mina enda suure harituse juures ei julge ennast nendega isegi mitte võrreldagi. Tänapäeval käiakse koolis selleks, et see kõik liiva jookseks ja mõttetuks osutuks. Ja inimesed on sellega täiesti õnnetuks tehtud, ma julgeks öelda, emotsionaalselt ära sandistatud. Neil on suurepärane haridus, kuid kuidas õnnelik olla, seda nad ei tea, sest nad on õpetatud selles paljukiidetud koolis rahajumalat kummardama. Juhmid ja harimatud on need, kes on veel rikkumata sellest väärastunud ideoloogiast, mida haridussüsteem inimestele pähe taob, ja nad veel julgevad olla õnnelikud ja nende naeratus on siiras. Tean paljusid selliseid ja nad ei ägise depressiooni all.

Mina sain keskkooli lõpus kingiks sõrmuse, mille vanaema oli keskkooli lõpetamisel kinkinud minu emale. Oleks mul tütar, kingiks edasi temale selle sõrmuse... Väga ilus on päritavat asja niimoodi edasi kinkida.
Nüüd poeg lõpetab gümnaasiumi ja me oleme muudkui pinninud, et mis soov ka on. Aga ei taheta mitte midagi... Nii ei kingi kah midagi. Telefon on tal igivana, aga ei taha ta ka seda uut. Ülikond maksis ka midagi 300ga, eks see ongi talle kingituseks ja me oleme rääkinud, et kui õppemaksuga nt õppima hakkab, tuleb ju seda tasuda. Ja et kui kõrgkooli sisse saab, ostame talle väikese sülearvuti, kui seda tänapäeval kõrgkoolis rohkem vaja läheb kui pastakat ja kaustikut.

Põhikooli ja gümnaasiumi lõpp möödus pidulikuma lauaga ja lilled sain ka. Baka ja magistri puhul polnud midagi, ei tulnud vanemad ka kohale.

Super,andsid hea mõtte selle üürikulude asjus,Miuc 01.06!

Minul tuleb siiski vist mingi summa ümbrikusse panna oma noorte lähisugulastele lõpukingiks. Just seda soovitakse ning nende soovidest pole mul aimugi. Siin mainiti õpemaksu ja üürikulude tasumist... Oma kontoritöötaja palgast saan ehk 30 euri p.p. kinkida. Lilled tulevad veel juurde. Ühel sõbral on veel samal kuul juubel, üle saja euro läheb ära seega.
Samas tahaksin hea meelega midagi ise kinkida. Raha pannakse rahakotti ja nii ei jää minu kingist mingit mälestust. Oma vanaisa kingitud kristallvaas on mul siiani alles.

Akutrell. Ma ei tee nalja, mida roosama kleidiga neiu, seda vajalikum kingitus. Gümnaasiumi lõpetamisele järgneb tavaliselt omaette elama kolimine. See tähendab aga, et vaja on üürikorterisse või ühiselamusse mööblit, nõusid, sisustust. Ühe iseseisva noore naise või mehe kodusesse arsenali kulub see varem või hiljem ära, kasvõi IKEA kokku panemiseks.
Kui see liiga hirmus tundub, siis tasuks uurida nõude, rätikute, mööbli, pisitehnika suunal. Äkki eriti ilus söögiriistade koplekt või kohvimasin või mikrolaineahi.

Mulle tundub veider see tänapäeva materialism. Juba väikesed lapsed esitavad kingitellimusi nii sünnipäevadeks kui jõuludeks, kusjuures ühe korra kingisaak on suurem kui minu kogu lapsepõlve jooksul. Minu vanemad olid haritlased ja väärtustasid õppimist väga, aga koolide lõpetamise puhul ei saanud ma kingiks mitte midagi - ja ei osanud ma sellest ka puudust tunda. Vanemad olid muidugi lõpetamisel alati kohal ja tõid lilli, pärast istusime natuke perega piduliku laua taga. Asja mõte oli vist selles, et koolitunnistuse / diplomi saamine ise on juba kingitus, ja muud kila-kola sinna juurde pole vaja.