Aastaid tagasi alustasin internetis suhtlemist ühe mehega, kellega otseloomulikult oli kohene klapp ja meeldivus. Kokku me aga tol ajal ei saanud kuna asusime eri linnades ning elukorraldused ei klappinud.
Otsisin uusi tutvusi, et pääseda tolleaegsest suhtest. Kestis mul see tolleaegse suhte lõpetamine-uue suhte otsinguperiood 2 aastat, kuni siis tutvusingi oma elukaaslasega, praeguseks hetkeks abikaasaga. Vahelduva eduga olen suhelnud kõikide nende aastate jooksul ka tolle netisõbraga. Meie jutud muutusid isiklikumaks ja lähedasemks 3 aastat hiljem, selleks ajaks olime ka juba geograafiliselt üksteisele lähemal, aga kokku ikkagi ei saanud - mul oli käimas suhe, mis oli täitsa toimiv ja hooliv ja pakkus mulle kõike, tema oli vaba, aga äsja lahkuläinud.
Suhtlemine netis jätkus. Jutud läksid järjest julgemaks ning tekkis ka kirglik seksfantaasiate jagamine.
Siis jäin rasedaks ja olin alustamas pereelu. Vahepeal hakkas elukaaslane tööle käima välismaale. Mina elan 4. aastat lapsega phmt kahekesi. Viimased aastad on möödunud sisuliselt sõltuvuse tähe all. Sõltuvus sellest netisõbrast, tema poolt tekitatud tundeist ja emotsioonidest. Olen elanud justkui mullis, unistanud kokkusaamisest ja kuidas oleks temaga suhtlemine ja muidugi seks reaalis jne. Kevadeti on eriti hirmus olnud, siis niikuinii hormoonid möllavad ning tunded veelgi üles köetud. Koguaeg on õhus olnud kokkusaamine, aga kuna mul on olnud väga hea suhe ning netisõber ka pole väga initsiatiivi üles näidanud(väidetavalt kuna mul mees ja pere olemas), siis ei ole seda ettekavatsetult juhtunud. Mõistus räägib koguaeg, et lõpeta ära, see ei lõpe hästi. Süda räägib aga millestki muust - uskumatust igatsusest ja kirest. Pidevalt on saatnud ka kahtlused, kas ta ikka on see kellena näib, kas ta tunneb ikka seda mida väljendab, miks t asiis ei taha kokku saada...jne jne.
Ma ei tea kui kaua see seis oleks kestunud, ag alugu võttis uue pöördeumbes kuu aega tagasi.
Juhuslikult nägin teda mõnede minutite jooksul ning see mis mind siis valdas ongi saanud päästikuks järgnevale.
Otsustasin temaga kokku saada, purustada see virtuaalmull ning asjale lõpp teha. Selgus aga, et mulli ei olegi. Kõik on nii nagu netis, ta on täpselt selline nagu olen teda tajunud kõik need aastad läbi arvutiekraani. Ühelt poolt tabas mind kergendus - kõik need aastad netis pole olnud vähemalt vale tähe all. Loomulikult ei suutnud ma rääkida temaga mõistuspärast juttu, ehk asjale lõppu teha, vaid täiega domineeris südamehääl ja kõik muud asjad,mis sellega kaasneda võivad. Me ei olnud küll vahekorras, aga suurt vahet enam polegi. Ma petsin oma abikaasat, aga olen seda teinud sisuliselt terve meie suhte jooksul. Ja ma nagu üldse ei kahetse, et selle netisõbraga kokku sain. Sõltlase elu oli ka väga hull.
Olen tõelises segaduses. Ühelt poolt ma ei taha oma peret lõhkuda, ei taha endasse tunnet, et ma võtan oma lapselt perekonna kogemuse, ei taha aastate pärast täitsa üksinda olla, sest suur kirg oli ainult seksuaalne ja see jahtus maha. Ma ei taha aastate pärast avastada, et oma abikaasaga üldse enam ei räägi,või seks ei paku midagi. Samuti ei taha seda kripeldustunnet, et ma pole andnud endale võimalust olla koos seletamatut kirge,nii omase ja hingesugulust tekitava inimesega.
Öeldakse, et ju siis on midagi vajaka olemasolevas suhtes kui tekib kirg kellegi teise vastu. Ma ei tea, mul on hea abikaasa, hoolitsev, ei joo, ei suitseta, ei vaata teisi naisi. Muidugi on lähedusemomente vähe, sest enamuse aja viibib ta tööl või tegeleb oma hobidega. Aastate jooksul on lähedushetked aina vähenenud. Ilmselt sellevõrra minu tunded selle netisõbra suhtes samapalju tõusnud. Ma ei suuda iseendale vastata, miks ma tunnen neid tundeid inimese vastu, kes on mu elus olnud kauem kui mu abikaasa(kes on parim abikaasa maailmas)kuid virtuaalselt, ja kellega kohtudes mind valdasid sellised tunded, mida ma kunagi varem kogenud ei ole.
Ma ei taha oma peret lõhkuda, aga ma ei taha ka oma südant reeta.

irw, peab ikka rumal olema. häbene ennast.

Tule siia, tule rannale uut kõhtu panotama. Rumal abielunaine!

"Öeldakse, et ju siis on midagi vajaka olemasolevas suhtes kui tekib kirg kellegi teise vastu." Enamasti see tegelt ei ole tõsi. Põhjus on seksis, teisega on ikka uus ja huvitav. Enda abielus ei pea midagi viltu olema, lihtsalt aastad teevad oma töö ja oma mees või naine ei tundu voodis enam nii huvitavad. Parimad inimesed on need, kes suudavad oma tungide taha näha ja saavad aru, et pole mõtet mingite tühipaljaste kirgede pärast oma elu maha mängida. Sinu puhu on see eriti riskantne mäng. Milleks reeta oma last ja head meest?

On lihtsalt suutmatus hinnata seda, mis on juba olemas. Naine rikkus ja pilastas igaveseks ajaks oma kooselu ära ja isegi ei kahetse. Selline naine on needuseks oma lapsele, oma heale mehele ja õnnistuseks suvalistele sebijatele ning meelitajatele.

omal oli selline rajakas kodus.kes teeb ilusat nägu rsk ja käib teiste meestega kohtumas.jälk

tegelikult ei ole sul ju ideaalperegond, kuigi püüad selle endale selliseks mõelda. ilmselt põhjusel, et leida õigustust netituttavaga suhtes mitte edasi minna. aga ise kirjutad, et enamuse aja elad lapsega kahekesi, mehel on põhiliselt vaid töö ja tema hobid, lähedushetki jääb järjest vähemaks...oled kindel, et näiteks mehel ka väikseid kõrvalhüppeid ei ole? iialgi ei saa selles kindel olla. teil on midagi puudu, kaugsuhe ei toimi, lapsel nagunii pole päris tervet perekonda, sellepärast klammerdudki taas netisõbra külge. mina ei ole see, kes peaks ütlema, mida teha. kui võimalik, püüa oma reaalelu toimima saada. räägi abikaasaga, leidke ühiseid aegu, ühiseid hobisisd, lahenduse kasvõi töötamiselegi, kolige lapsega tema juurde, kui on ainus variant välismaal töötamine. kui see ei toimi, siis ma ei tea. netisuhet ära ilmaasjata lõhu, aga ära ka üle forsseeri. ta teab, et sul on toimiv suhe ja ei aja ju peale. võib jääda ka vareiant olla vaid virtuaalsõber. või viia suhe reaalsele tasandile. ise pead teadma ja otsustama. mis on õige.
mõistan sind selles suhtes, et ka minul on virtuaalsõber, viis aastat juba, aga me ei kavatse iialgi kohtuda, nii minul kui temal on reaalis hästitoimiv pere ja me kumbki ei taha seda lõhkuda. mis ei takista olla teineteise jaoks olemas virtuaalmaailmas.

Kas kirjutise taga on kiimas mehenäss, kes unistab pesuehtsast blondiinist?
Või kui oled päriselt olemas, siis isegi nii loll ja naiivne naine leiab ehk paar ööd kodust väljasaamiseks. Mölla ennast selle virtuaalsõbra voodis tühjaks ja ela edasi.

Kogu heietamine käib selle ümber, kuidas oma purikateekonda õigustada. Naine on juba petnud ja tahab südametunnistuse leevenduseks pooldavaid seisukohti. Muudkui otsitakse midagi, millega end õigustada. Äkki on mehel samuti armuke. Äkki on internetimees see õige. Äkki peaks lahku minema ja vallasemaks hakkama. Äkki võtab internetimees selle tulevase vallasema endale naiseks? Internetiarmuke irvitab ja laob sellele naisele niisama selga. Üks kriips püksirihmal juures, selliseid samaaegselt peetavaid naiivitare on viis tükki soojas. Selle peale naiivitar ei tulegi.

Mis häda on lammutada olemasolevat peret?

mis sa ikka jorutada, võta see netivennike ja ke.pi intensiivselt paar kuud, siis kaob lummus ära ja võid rahus oma pereelu edasi nautida. Tüüp las läheb koinib järgmiseid.

mõnel ikka puudub lugemisoskus ja loetust aru saamine.
teemaalgataja EI ole reaalselt oma meest petnud. siiani. virtuaalsõber on tal olnud ENNE praeguse mehega tutvumist ja abiellumist, platoonilisena (kui te teate üldse, mida see tähendab). teemaalgataja ei jookse suvaliste jorssidega kohtuma. aga - midagi on ta kodus viltu, kui ta taas kunagise tuttava külge klammerdub. korras perelu kõrvalt ta seda ei teeks. teineteisest mööda elamine - on see normaalne toimiv pere? sellepärast soovitasin alustada reaalperest, rääkida, püüda midagi muuta, saada lähedasemaks. kui see ei toimi, siisma tõesti ei tea. mis on olemasolev pere, kui see ei toimi tegelikult perena, kui seal puudub lähedus? kas tasub siis elada vaid selle nimel, et oleks näiliselt ilus perekond?

alles peale ämma surma saime teada, et nende imeilus koduidüll oli vaid fiktsioon, kuivõrd oli äial ära võetud võimalus tegeleda sellega, mis talle meeldiks. kuivõrd pidi ta käima mööda nööri, mis ämma poolt oli ette antud. elamata elu, kurb, kui näed seda inimeste puhul, kes üle 50 aasta näiliselt õnnelikus ja korralikus abielus olnud on. aga isegi akkordioni ei lubatud mehel enda ja teiste lõbuks mängida..

igaüks peab oma tee ise valima. püüdma parandada olemasolevat, aga kui see ei toimi, siis oma uue tee valima. ka lapsed pole õnnelikud kodus, kus puudub lähedus ja teineteisemõistmine

to äkkiäkki - "Äkki peaks lahku minema ja vallasemaks hakkama."

Mismoodi saab abielunaisest lahutusega vallasema?

Aga see selleks. Teemaalgatajal on hoopis suurem probleem, mida eelmised kommenteerijad pole vist märganud. Kaks aastat "otsis uusi tutvusi, et pääseda tolleaegsest suhtest". Üksi olla ei oska, olemasolevaga olla ei taha. Igavus? Püsimatus? Inimene, kes on suhtes, mis talle ei meeldi, läheb lahku, mitte ei oota ja otsi paremat, et alles siis, kui see uus ja parem olemas, laiali minna. Valelik ja arg naine, mis muud. Hilisemas elus saab ilmselt kahetsusi olema, sest selgus saabub sageli tagantjärgi. Abikaasale võiks ausalt ära rääkida, et lähedust ja põnevust on puudu, ehk ta oskab aidata. Ja kui ei oska, siis on tal vist õigus teada, kellega ta oma elu on sidunud, et ise otsustada, kas ta soovib püssirohutünni otsas elada või mitte.

suhtes pole muud viga, kui et teemaalgataja on koguaeg üksi. noor inimene ei pea olema üksi.
ja eks ta nii kipub olema, et perekonda luuakse turvatunnet pakkuva isasega, kuid seksuaalselt tõmbab paraku meid hoopis teistsuguste isaste juurde.

Cest la vie.

Mine ja hakka oma mehega kasvõi välismaal koos elama.

Järelikult ei tohiks naised samuti vinguda. Pere tahetakse luua vähekasutatud ja perekondliku naisega, aga seksida tahetakse kõikelubava purikaga. Cest la vie.

Pidage meeles, pärisnaiseks tahetakse ikka korralikku naist, ei tasu oma renomeed feministliku seksirännakuga ära rikkuda. Oma viga, kui just nii käitute.

Hea naine suudab olla mehele kõike seda, mida mees vajab. Hea mees suudab pakkuda naisele kõike, mida naine vajab. Igasugused abieluvälised suhted ei ole teema. Nii ei saa, et naine teeb meritähte ja nõuab uut Lexust, enne kui on nõus ise midagi vastu pakkuma.

ang Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> to äkkiäkki - "Äkki peaks lahku minema ja vallasem
> aks hakkama."
>
> Mismoodi saab abielunaisest l
> ahutusega vallasema?

Nii saabki, et lahutab ära ja käib jõmpsikas näpuotsas ringi. On midagi keerulist aru saada? Ta mängib maha kõik võimalused olla terviklik pere, kus lapsel on tema pärisema ja pärisisa, pere on ühtne. Miks on vaja tekitada suhtepornot ja rikkuda kõigi närve? Tegele parem eneserahuldamisega, kui ei jaksa meest ära oodata. Ta teenib perele raha, kas see on halb?

Mida sa siis nüüd ootad, mida sa nüüd loodad, et jumala võõrad kommenteerijad sinu probleemse elu kohta teaksid mdiagi öelda. Sina teed omad valikud ise ja elad oma elu ise. Millise kvaliteediga on su pereelu ja üldse terve elu, selle lood ju sina ise, mitte kõik need kommenteerijad ümberringi sinu jaoks, kellel on täiesti ükskõik sinu probleemidest.

Sa ilmselt ei tea, mida termin "vallasema" tähendab? Abielust sündinud lapsega naine ei saa lahutades küll kuidagi vallasemaks. Vallasema on naine, kel on väljaspool abielu sündinud laps ning lapse isa on "teadmata". ÜKSIKemaks võib jah saada, VALLASemaks küll mitte.

Kõige ilusamad unistused on alati veel täitumata unistused. Kõige põnevamad paigad maailmas tunduva olevat ikka käimata radade ääres. Just niisamuti nagu kõige parem tundub enamasti ikka olevat seal, kus meid ei ole.
On olemas selline asi nagu teravatest emotsioonidest sõltuvuses olemine. Sellised inimesed jäävadki otsima. Selleks ei pea nende elus ega pereelus midagi viltu olema. Lihtsalt hing on rahutu ja aina tahaks kogeda midagi uut. Oleme mängukanniks oma illusioonide käes, mida toidab elav fantaasia. Viruaalmaailm on väga võimas illusioonide looja ja toitja, olles võimeline tekitama meile hulgaliselt tugevaid tundeid. Aga me enamasti ei kujuta ettegi, millised teravad karid meid näiliselt nii ohutu asja (nagu virtuaalmaailm) taga oodata võivad. Sedavõrd oleme pimestatud virtuaalmaailma pealipinna särast, et unustame kõik ohud ja muutume kergesti tabatavateks. Kui püüad ilusat virtuaalmaailma oma reaalsesse ellu reaalselt sobitama hakata, siis pettud paratamatult. Üsna pea kukuvad kolinaga kokku kõik kujutlused, sest mitte iialgi ei saa virtuaalmaailm olla sama, mis tegelikkus. Virtuaalses maailmas oleme loonud kõik ainult oma peas, oma kujutlustes ja teadaolevalt oleme kõik kordumatud. Reaalses maailmas ei jaksa me kaua olla need, kellena end virtuaalis kujutleme. Tuleb pettumus ja seejärel uued otsingud ning illusioonid.
Kui kord seda mõistad, siis polegi nii raske sealt välja astuda. Aga tihti mõistame seda kahjuks alles siis kui istume oma tõelise elu varemetel...
Ma tean seda kõike, sest olen selle läbi elanud.

Nii naiivseks ma ennast ei loe, et siit foorumist lahendusi ootan. Pigem erinevaid mõtteid, sest ise mingit tugimõtet leida ma enam jaksa - niipalju kõikvõimalikke mõtteid ja variante on jõutud mõlgutada. Eks tuleb kannatada ja lasta asjadel veel settida. Olen seda muidugi aastaid juba oodanud, et küll "laabub". Nagu näha, midagi paremaks pole selles suhtes läinud.

ang to ole mõistlik Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Sa ilmselt ei tea, mida termin "vallasema" tähenda
> b? Abielust sündinud lapsega naine ei saa lahutade
> s küll kuidagi vallasemaks. Vallasema on naine, ke
> l on väljaspool abielu sündinud laps ning lapse is
> a on "teadmata". ÜKSIKemaks võib jah saada, VALLAS
> emaks küll mitte.

Lasteta vallalisele mehele on iga naine vallasema, kellel on teise mehe tehtud laps käeotsas. Mõte on selles, et titt on juba olemas ja tihti veel issikene oma nina uue pere asjadesse segamas. Uuele mehele ei loe, kas laps on tundmatu nigeerlase tehtud, või kuulsa eesti playboy tehtud. Laps on kellegi teise tehtud ja see ongi määrav!

LaTetra, ma siiralt loodan, et see netisõber ei ole see, kes ta tundub olevat. Nagu esimeses kirjas mainisin, siis mull temast ei lõhkenud meie esimesel kohtumisel. Võimalik, et mull lõhkeb millalgi hiljem, ma ei saa aga seda muud moodi teada kui reaalselt temaga suheldes.

Ega siis ilmaasjata islamimaades naistel kliitorit ära lõigata...

Jaaa... Väga huvitav sellist naisterahva mõtisklust lugeda. Tegelikult ka. Ühte asja pead siiski mõistma. Virrvarr. Sa oled oma meest juba petnud. See, et kirjasõber pole veel sisse pannud, ei tähenda, et emotsionaalselt ei oleks sa temaga oma mehe kõrvalt pikalt juba hooranud. Sõbrad või mitte, seksuaalfantaasiate jagamine on kaugel platoonilisest semude omavahelisest suhtlemisest.

Mida sul üldse tarvis on elult siis? Kas niipalju austust oma lapse isa vastu ei ole, et teda maha jätta? Ei ole mugav rahaliselt nähtavasti. Kui tõesti juba nii kange valu on oma kirjasõbra juurde joosta? Kas ta ei vääriks ausat lõppu ning võimalust enda edasisest alandamisest välja jalutada või siis vähemalt saada teada mis toimub ning vastavalt sellele ise pingutada puuduoleva tänases pereelus? Kaugsuhted tavaliselt ei jäägi kestma, võibolla on see ajutine nähe teie pereelus.

Üks on kindel. See metsik kirg, mille oled enda peas valmis mõelnud, lahtub üsna pea, kui kokku kolid vana sõbraga. Ning mõtle edasi järgmised 5 aastat, kui oled täpselt samasuguses seisus. Kas vahepealne oli seda kõike väärt? Lapsel uus issi jms.

Üks mõte veel - kui praktika ongi juba "mitu aastat suhtest välja tulla ning uut otsida" siis on väike peeglisse vaatamine ka päevakorras. Palju ise oled panustanud suhetesse nii, et need ei jõuaks sellesse halli argipäeva, kus kirge enam pole nii palju kui esimestel tuvumiskuudel?

Empaatiat jagub su probleemile, aga täpselt sama palju ka põlgust.

ads, ma polegi väitnud, et ma pole oma meest petnud. muidugi olen. emotsionaalselt täiega petnud. vo seetõttu olen selle fooniga nii harjund ja nüüd reaalselt kohtudes selle netisõbaraga, ei tekinud mul ka süümekaid juurde.
kõik need süümekad nende aastate jooksul on tulnud ja siis läinud. ja siis jälle tulnud - nii nagu ma olen selle netisõbraga üle mitmete kuude taas suhelnud, lootes, et see on nüüd viimane kord. juba olengi unustamas meie ridu ja emotsioone netis, kui taas me satume kokku ja kõik algab otsast peale...

Õige jah, petsid ise teadvalt kah, su kiri oli nii pikk, et mu lühimälu ei talletanud kõike korraga töötlemiseks ;)

Ega head nõu tegelikult vist polegi selle puntra harutamisel. Keegi saab kindlasti haiget. On see siis su mees, sa ise või sõber.

Mõistlik on see status quo muidugi ära lõpetada. Kas siis mehele asi üles tunnistada ning lahku minna ja sõbraga proovida asja. Või sõbraga selline emotsioonide kütmine ära lõpetada. Suhtlemine ära lõpetada. Konkreetselt. Enam. Mitte. Kirjutada.

Otsustada ära nö ühe mehe kasuks ning temale ennast pühendadagi.

Mul hea targutada :)

jah, ads:)

Jah, lihtne on kividega loopida, anname aga takka..ega enne ei mõista, kui ise pole sellist olukorda läbi elanud.
Kõik me vajame lähedust..on ka öeldud, et rahva hulgas tunnen end ma nii üksikuna, sest süda vajab midagi muud, hoitust , hoolivust, tähelepanu...armastust
ja nii lähemegi me seda otsima kaugemalt, sest oma kodust...me seda ei leia
Nii lihtsalt on...elu on selline ja sitaloopijatele ütleks...elu pole alati ühesugune, nii et...enne kui hakkate teise uksealust pühkima, vaadake üle...enda oma.

Tark õpib teiste vigadest, loll trambib enda reha otsas. Isegi loomad oskavad valida, miks inimene peaks olema labasem?

miks ma olen nii kindel et mehest lähed lahku nagunii ja õieti teed