Teemaalgataja, saa ikka oma ülikoolikraad kätte, nii vähe veel vaja oodata. Ma millegipärast arvan, et kui mehest eraldi elama kolid ja temaga suhted lõpetad, siis tuleb see abieluettepanek tema poolt üllatavalt kiiresti.

Kusjuures, mul on peaaegu sama asi!!!!!
Poisssõber ka alguses ütles, et tema tahab ka abielluda ja lapsi saada ja nii edasi..nüüd oleme koos olnud 7 aastat, ostnud korteri ja elame hästi. Minu küsimuse peale, et kuna abiellume, et sõbrad ümberringi abielluvad tema ütleb, et tema ei kavatsegi abielluda ja see on mõttetu. Mille peale mina ütlesin, et mina ei taha siis lapsi saada. pole nõus litsiks (tänapäeval ilusamini vallasemaks /vabaabielus olevaks naiseks) saama. Ega muidu pole suhtel mitte midagi viga, lihtsalt see, et ta pole nõus abielluma.
ja ei aita ka see, et suhte alguses asjad selgeks rääkida, mehed unustavad ja valetavad.
Nüüd teeksin asjad hoopis teistmoodi ja ei koliks enam niisama kokku.

Nojah, mul on palju sõpru, kes on muidu jumala normaalsed, aga ma küll ei taha nendega abielluda, st iga normaalse inimesega ei pea tingimata mingit suhet looma. Romantiline suhe peaks ikka midagi muud olema kui "muidu pole suhtel midagi viga".

Teine asi on see, et kui abielu on sinu jaoks nii suur põhimõtteline väärtus, siis kas sa ise pole mehele valet muljet jätnud endast, kui temaga niisama tiksud aastaid. See on sama hea kui väidetavalt olla taimetoitlane, aga ikkagi regulaarselt liha süüa.

Ma olen suhte jooksul rääkinud ikka et mina lapsi väljaspool abielu ei taha ja et abielu on minu jaoks tähtis ja tähendusega, kui see teemaks on tulnud. Tema on kusjuures alati nõustunud! Kui vale mulje jätmiseks pidada seda, et ma pole hüsteeriliselt nõudnud vaid liigkannatlikult oodanud, siis võibolla tõesti. Aga ega ma ei osanud seda sahmakat ka oodata, sest ta ju ikka aegajalt mainis seda perekonnateemat stiilis "kunagi...". Oleksin pidanud konkreetsust nõudma ja oi kui palju aega varem juba!

Aga Mariliis, kui sa tead, et see teema hakkab sind järjest rohkem häirima, siis ma soovitan küll kohe asjad selgeks rääkida. Muidu aasta hiljem on tal ju hea öelda et "ma ju ütlesin sulle konkreetselt, et ma ei kavatse abielluda ja sina ju vastu ei vaielnud vaid jäid suhtesse edasi. Järelikult olid nõus! On siis vaja seda teemat kogu aeg leierdada?!" Parem kohe selgus majas, enne kui see su närvid läbi võtab ja suhet ennast mõjutama hakkab nagu minu puhul oli.

Nojah, kui hüsteeriline nõudmine on ka sinu isiksuse oluline väärtus ja liigkannatlik ootamine seda pole, siis kindlasti oled meest veel topeltpetnud :D

Loomulikult on suhtes olles vaja kõik konkreetselt selgeks rääkida ja pigem ikka iseendana, mitte hüsteeriliselt näideldes või vihjamisi 7 aastat oma olemust avades.

ainult kättemaks aitab ja ,mis kõige olulisem see teeb su rahulikuks.

viibisin eile usuõpetuse loengus, seal lektor väljendas sügavat seisukohta, et armastus (abielus, ilma) kestab max 7a, edasi tuleb ränk töö abielu hoidmiseks. seega - abielu isegi usuinimese jaoks ei päästa millestki, ei ole elukestev õilmitsemine. ei hakka õrnus lokkama kui enne ei lokanud jne, pigem käib ikka suhe ajaga alla. ja siis on jälle tõus ja siis langus. et kui sinu jaoks abielu on midagi ülimat, mida mees sulle annab ja mille sees sa talle lapsi kingid (huvitavad väljendid), siis sa pettunuks arvatavasti nagunii. ma ise pooldan seda, et ise-üksikindiviidina oled hakkaja ja õnnelik, siis kõik muu tuleb järele. ja sellised naised on esimesena abielurannas ka - olek on selline, mida tasub nö kinni hoida.

...Me kujutame ette, et kooselu on vaid vahesamm abiellumisele.. See on küll vale kujutelm. Pigem vastupidi.
Aga sellest ei tule jutt.
Kõik siin maailmas on kaduv, iga suhe elab läbi eri etappe (kohtumine, armumine, abiellumine (või ei) lapsed (või ei), jahtumine, lahkuminek kas surma või tüdimuse pärast. Igal juhul KÕIK siin maailmas saab otsa.... ja mujal sünnib uus.
Pole olemas nähtust "raiskasin vale mehe peale aastaid" . Ka see suhe sündis, elas ja sureb millalgi nagu kõik teised. Mitu suhet 1 inimene elu jooksul üle elab ja mitmest neist lapsed sünnivad ja mitu neist vormistatakse abieluks - oleneb. Aga pole olemas ühte ja õiget ja lõplikku mis täidaks kõik soovid, unistused ja püsiks igavesti. Ka suhtest, mis on oma aja ära elanud tuleb lahti lasta, kui kahju olekski.

Ma kahtlustan, et paljud unustavad siin ära, et abielu ei ole tingimata midagi milleni ma tahan ükskõik milliste vahenditega jõuda. Nt kui seesama mees mind praegu kosiks, siis jääksid pulmad küll ära. Abiellumine on minu jaoks sümbol, et inimene on suhtesse 100% pühendunud. See kuidas abielu hiljem areneb ja kas te ka 7a pärast koos olete on juba omaette teema ja pigem näitab seda kui palju osapooled on panustanud oma suhte jätkuvasse heaolusse peale abiellumist. Abiellumise hetkel alustati aga ikka 100% pühendumustahtega, eeldades et abielluti ikka õigetel põhjustel. Ehk abielu ei ole mingi lõppeesmärk minu jaoks, peale mida võib sussid seinale visata. Abiellumine on sotsiaalselt suht üheselt mõistetava tähendusega avalik sümbol ja kui mees seda põhjuseta väldib, siis järelikult pole ka tema pühendumusega kõik korras. No mis mõtet on siis isegi kooselu jätkata kui on näha, et teine "panustada ei viitsi"?! On paare kes saavad suurepäraselt ka ilma abiellumiseta hakkama, aga sel juhul on tegemist inimestega, kes on leidnud endale mingi muu alternatiivi selle pühendumuse näitamiseks. Neil on kindlasti mingid omad konkreetsed kokkulepped, mida nad täie tõsidusega võtavad. Ehk abiellumata jätmine on täiesti ok kui mõlemad osapooled seda põhjusega ei taha, või ühel osapoolel on väga hea põhjus ja teine on valmis seda aktsepteerima ja saab analoogse pühendumuse kinnituseks mingid alternatiivsed kokkulepped vastu. Kui aga kaua koos olnud paar, kellest mõlemad pooldavad abielu, ei taha abielluda (ühe või mõlemapoolse vastuseisu pärast), siis on midagi jamasti! Antud juhul oleks tegemist justkui aastaid lihtsalt kohtamas käiva paariga, kellest üks pidevalt väldib diskussiooni ja otsustamist teemal, et kas ollaks paar või mitte. Siin me saame vist kõik üheselt aru, et antud juhul üks osapool vähemalt lihtsalt raiskab oma aega. Kui ta jätkuvalt sellisesse suhtesse peaks jääma, on ta mingist hetkest juba ise süüdi, et võimaldas sellel juhtuda.

meie arusaamad on vägagi kattuvad.
kaastunne mölaka otsa koperdamise puhul, loodetavasti on järgmine suhe rahuldustpakkuvam ning partner aumees.

naised peaks ikka kiirel sammul ära astuma suhtest, milles 6 jooksul mitte midagi ei toimu...

hea artikkel! endal sama halb kogemus jagada: et ei tahtnud ise naisena abieluteemat algatada, elasime koos aastaid ja mees ikka hämavalt rääkis ühisest tulevikust ja kunagi abiellumisest. kuid naisel juba 30 sünnipäev ja ei ikka midagi konkreetset mehelt ei tulnud-ei abieluettepanekut ega

Ega seda, et mis aastal siis on plaanis lapsi saama hakata? 9 a on piisavalt pikk aeg ju niisama kooseluks ja mötlemiseks mehel. löpuks ma ei pidanud vastu ja küsisin need küsimused mehelt abielu-ja lasteplaanide kohta ning sain teada uudise: mehel ei olevatki minuga neid ühiseid plaane üldse! me olevat liiga erinevad! ja et kunagi millalgi ta tahab küll ehk abielluda aga nii 40+
... ja sel ōhtul me lahku ka läksime ehk minu jaoks oli pilt selge ja kahetsesin, et varem neid teemasid jutuks ei vōtnud ( kuna vanamoodsalt romantiline ja eeldasin, et mees peab algatama abielu-ja lasteplaneerimise teema) .Kuid nutma ajas raisatud aastad! ønneks pole ainus vanamoeline naisterahvas.

mind jättis üks poiss ainult sellepärast maha, kui julgesin öelda, et "järgmine kord (kui kokku saame) ma tahaksin minna mere äärde jalutama". Poiss käratas selle peale, et "pea meeles, et tüdrukud ei tee meestele ettepanekuid", või midagi sellist. Kusjuures mina olin 17 ja see "mees" oli 19. Ma ei tea, mis temast tänaseks saanud on, rohkem me ei kohtunud. No polnud ka mingit voodisuhet veel, käisime jalutamas...

"vanamoodsalt romantiline"

Vanamoodsalt romantiliseks ei saa end nimetada keegi, kes on nõus niisama koos elama. Ma ei mõtle seda moraalitsemise koha pealt, vaid praktilises mõttes. Ei tasu kooselu koha pealt uudsete kommetega kaasas käies samas põlvililaskuva mehe abieluettepanekut oodata.

Tahaksin täiendada seda kirjutist enda elukogemusega, ses mõttes et elu pärast…
Peale 6 aastat kooselu ja minus üha tugevnevat lapsesaamissoovi (olin siis ka juba 37), pidin minagi selle piinarikka vestluse ette võtma. Eriti kuna lapse tegemisega olime ühel meelel.
Vastus oli EI ja ega põhjendused mind ka eriti targemaks ei teinud. Kuna ma olen selline „Tark ei torma“ tüüpi, siis kohe samal õhtul ma teda meie elamisest kuuse alla ei saatnud,
kuid hakkasin vaikselt läbi mõtlema lahkumineku üksikasju. Nutsin, kahetsesin, planeerisin. Lõpuks sain hakkama millegi uskumatuga: ma vabandasin tema ees, et sellise tulise arutelu tekitasin.
Eks see oli mu suure armastuse sund, mis teha. Kuid siiski jätkasin lahku minemise planeerimist, kuna lõpuks pidin taipama, et ainult ühepoolse armastusega tulevikku ei ehita.
Nädal hiljem osutus rasedustest positiivseks, ma olin olnud rase juba ka enne seda arutelu. Tänasin jumalat enda pikameelsuse eest ja jäime kokku. Temast sai üllatuslikult ja üleöö suurepärane isa, alates juba raseduse algusest.
Möödusid ilusad ja õnnelikud aastad, sündis ka teine laps, seejärel tuli ka ettepanek, mille ma rõõmsalt vastu võtsin.
Sellest päevast on möödas 6 aastat, kuid abielus me ei ole. Selle plaani teoks tegemise initsiatiivi ta ei võtnud ja see ütleb kõik.
Selle omamoodi eduloo tulemuseks on: ma olen kaotanud usu enesesse kui naisesse, keda on võimalik armastada minu enda pärast. Jah, minu tubliduse, ilu jne omaduste pärast on minuga koos elada OK ja
nüüd juba keskealisena võib ka isegi abielluda. Tema laste emana väärin ma muidugi ikka mingit armastust, kuna ta ise on ka tubli ja korralik mees.
Kuid ma ise vaatan ennast kui viimast odavat litsi, mis kõige hullem: pole välistatud et varsti ma ka käitun vastavalt. Psühholoogiast teada tõde, et eetilist barjääri on tung ületada.
Ja süüdistan ennast selles, et kuidas ma võisin seda ise endaga teha. Alanduda, oma vajadused jalge alla tallata, enda olemust täiesti eitada. Mis armastus see üldse oli, mis mind selliseid asju enda suhtes tegema pani ?
Ja lõpuks oma armastus tappa, et oleks võimalik taluda suhet mehega, kes sind ilmselgelt vastu ei armasta. Seda valu saab ületada vaid siis, kui on ükskõik, oled tuim. On vaid kooselu

kui inimeste mõtted,(tahtmised ja ootused) kooselust on erinevad, ega head nahka saa. ja nagu eelkirjutaja ütles: tema soove ei peetud miskiks.. naisele püüti selgeks teha, et tema mõtlemine, soovid ja tunded puha valed ju..
mehed võiks tähele panna, et naist maha surudes ja tema soove/ tahmisi eitades võid naise vaikima sundida, kuida sa ei muuda naise mõtlemist...selle tulemusel polnud enam ka ühiseid ootusi ja kui pole ootusi, kaob kirg ja iha ka magamistoast...ja nii nad lahku kasvasidki, öeldakse tänapäeval..

hästi kirjutatud ja asjalikud põhimõtted.
mina panin oma mehe fakti ette - kas abiellume või läheme laiali. abiellusime. nüüd oleme üle kahekümne aasta koos olnud, kõvasti üksteisesse ja pojasse panustanud ja äraütlemata rahul ja õnnelikud. seega - tark on kohe ära otsustda, mida tahad ja selle nimel tegutseda. romantilisi roosisülemiga abieluettepanekuid ei ole kõigile ette nähtud, aga mina olen lõpptulemusega väga rahul.

Tere sõbrad, mu nimi on Hilvar Mennik, ma olen pärit Pärnust, Eestist. Olen siin, et levitada häid uudiseid puudustkannatavatele inimestele. Ma olin masenduses, kui mu naine lahkus mu juurest teise mehe juurde, kuna mul paluti töö lõpetada, kuna mul oli vähk ja ma sain katki. Ta võttis mu ainsa tütre ära, nii et minu ainus võimalus oli surra. Üritasin talle helistada, kuid ta eiras mind, saatsin talle tekstsõnumeid ja äkki vastas ta ning ütles, et ma ei peaks talle enam helistama ega tekstisõnumit saatma, nii et ühel päeval võtan ühendust mu sõber facebookis ja ma seletasin talle sõna otseses mõttes ning ta rääkis mulle ka, et tal olid samad probleemid ka varem ning ta tutvustas mulle doktor osagiede nime kandvat õigekirjapakkujat, saates mulle oma isikliku e-kirja ja ma võtsin temaga ühendust aadressil [doctorosagiede75@gmail.com] ja ta vastas mulle kiiresti, selgitasin talle oma probleeme ja ta käskis mul mitte muretseda, et ta on nii teinud, et nii paljude inimeste jaoks olen mees, kes ei uskunud kunagi loitsu, kuid otsustasin seda proovida, ta kinnitas mulle 24 tundi, et loo õigekirja ja ravib mind ka vähist ning aitab mul paremat tööd saada ja äkki saatis ta mulle oma haiguse ravimeid. Võtsin seda vaid 2 päeva ja olin vaba. Ma ei uskunud oma silmaga järgmisel päeval, koputas keegi mu uksele ja ma ei oodanud sel päeval kedagi, et äkki oli see minu naine Pisarad ja ma ei suutnud seda taluda. Ta palus mind ja palus andestust kohe. Sain kõne oma ettevõttelt, kus olin töötanud aastaid, et mind ülendati USA paragoni ettevõtte juhiks. Palun aidake mul tänada arsti osagiedet ennistamise taastamine, mille olen kaotanud, palun palun abi vajavatel inimestel pöörduda arstiga osagiede poole tema isikliku e-posti aadressil doctorosagiede75@gmail.com või whatsappiga telefonil +2349014523836 tänu, et Jumal õnnistaks neid, kellel on selle tunnistuse lugemiseks aega, et õnne saata