Oleme olnud umbes aasta lahus ja 5ne poeg on sellega ilusasti harjunud. Suure osa ajast on ta minuga, aga pikad nv. on isa juures.

Poeg tunneb ennast mõlema vanema juures hästi ja vahel ikka on kas minek, või tulek natukene emotsionaalne.

Nüüd on tulnud jutuks, et laps võiks elada pool aega ühe vanemaga ja pool teise.

Osad ütlevad, et muidugi miks mitte. Ta saab niimodi mõlema vanemaga aega veeta, osad ütlevad, et kus on lapse kodu ja mis kodutunne tal niimodi saab tekkida. Samas kas ei või olla kaks kodu?

Kooli ajal samas selline elukorraldus ei pruugi vist nii lihtsalt minna, kui nüüd lasteaias käies.

võib aga lapse soovidega peaks arvestama.

Käigugi nädalavahetustel teise vanema juures. See ei mõju üldse lapsele hästi, kui nädal ühega, nädal teisega.
Mul lapselaps käib kahe kodu vahet ja ma näen, kuidas see lapsele mõjub (psüholoogiliselt). Koolilapsega ei ole see üldse võimalik, siis peab ta ikka paikseks kuskile jääma.
Psüholoogid isegi soovitavad, et pigem peaks lapsel olema oma kindel kodu ja lapsevanem võib seal tema kodus vahetuda, et üks nädal üks, teisel teine, aga mitte et lapsel on kaks kodu.

Lapsel peab olema üks kodu!

Alissandra jutus on ka iva- pigem vahetagu siis juba vanemad asukohta kui laps. Kusjuures, selliseid katseid on tehtud. Need vanemad ise väidetavalt ei suuda niimoodi erinevates kodudes elamas käia ja lõpetavad eksperimendi üsna pea.

Kuidas siis laps peaks suutma?

loomal on vaja oma urgu, koeral pesa ja inimlapsel oma kindlat kodu.
Olen ise selline laps, kes kelle vanemad küll elasid ühes ja samas kodus, aga mina elasin enne kooli vanaema juures, kooli ajal internaadis ja ühikas, koolivaheaegadel jälle vanaema juures. Teeb peaagu sama välja, mis kahe vanema kodu vahet seiklev lapsuke.
Mul ei olnudki ega tekkinudki mingit oma kodu tunnet, üks pendeldamine pidevalt. Ei olnud kohta, kuhu oleks tahtnud minna. Selline asi tekitab inimesel ebakindlust ja ei anna tuge eluks täiskasvanute maailma ja kindlasti võib see mõjutada tulevikus tema perekonnapilti.

Lapsele on stabiilsust vaja ja seda kaks kodu ei paku. Olen ka oma esimesest mehest lahku läinud ja meil ühine poeg. Ma nägin, kuidas see jo-jo effekt lapsele mõjus. Tal tekkisid psühhilised häired ja närvikavale ka ei mõjunud see eriti positiivselt. Nüüd, kui on üks kindel kodu ja issi juures käib vaid koolivaheaegadel, on asi paremaks läinud. Tema käitumine on tunduvalt paranenud. Enne oli ta mässav laps, kes ei saanud asjast aru, kus, mis, kes ja millal. Vanus oli umbes sama, kui tema isast lahku läksin. Isiklikult lapse seisukohast ei soovita. Lapse heaolu ja tervis(ka vaimne) on ju peamine, vanemad peaksid seda eelkõige arvestama.

Proovi ära ja otsusta lapse mitte siinsete kommentaaride põhjal. Üsna kindlasti ei ole see asi nii ühene nagu enamus siinsetest kommenteerijatest üritavad väita.

lapsel peab olema üks kodu, laps pole mingi mängukann et teda solgutada siia-sinna ,nii ei tekigi lapsel kodutunnet, säästke lapse närve, pole siis ime et meil niipalju närvilisi ja hüsteerilisi lapsi...ka minu poeg läks lahku,lapse ema leidis uue armastuse väljamaalt, last kasvatab isa

ükski kohus ei pane last kahe kodu vahel tilbendama. Kui teile selline asi meeldib, tehke nii - ostke lapsele korter ja kolige ise iga 2 nädala tagant lapse juurde. Lapsel on 1 kodu ja vanemad iga 2 nädala tagant vahetuvad.
See "kahekodusüsteem" maksba Rootsis valusalt kätte, sest põlvkond kodutuid lapsi on nüüd üleskasvanud.

Kahe kodu vastu on kõige jõulisemalt naised kelle arvates laps kuulub neile ja isa asi on raha maksta.
Kindlasti ei ole Rootsis need asjad nii hullud kui siin üritatakse väita.
Väike laps on väga hea kohaneja (loomulikult sõltub natuke ka lapsest).
Kui sa seda kahe kodu projekti iga hinna eest üritad vältida siis üsna kindlalt rikud ära suhted lapse isaga. Viimane on aga lapsele kindlasti halvem variant kui kahe kodu vahel pendeldamine.
Meil on olnud sama vana laps enam-vähem sama süsteemiga vanavanemate juures. Tunneb end koduselt nii seal kui kodus (lisaks ka meie maakodus).
Ja üllatus-ülaltus: ei olegi närvihaige hüsteerik.

probleemid ei löögi välja kohe, vaid alles aastate pärast. Ei väida vaid olen ise käinud loengutel, kus on räägitud kahekodu probleemidest . Advokaadid, kes kohtus lapsi esindavad ja kohtud ei luba just sellel põhjusel lapsele kahte kodu - on 1 kodu ja teisel vanema käiakse külas st. mitte ainult nädalavahetusel - võib ka reedest järgmise nädala pühapäevani.
Selle 2-kodu süsteemi vastu ei ole naised/emad - vaid ka lastekaitse, kohus jne. Ei oleks ju lust iga 2 nädala tagant ringi kolida ja uuesti kohaneda-selle taga on vanemate egoism ja iseenda, mitte lapse huvidega, arvestamine.

küsimus ei ole selles, et kodu peab tingimata ju ema juures olema. Tean mitut isa, kelle juures on lapse kodu, sest nii on lihtsalt parem olnud. Inimesed on emotsioonid minema saatnud ja südamest asjad otsustanud.

Sain ma õieti aru, et teie lastel elavad vanemad koos?Siis on ju hoopis teine olukord kui nad vanavanemate ja oma kodu vahet käivad, kus on mõlemad vanemad koos, mitte ei pendelda graafikujärgselt isa ja ema vahet.

Pigem ma soovitaks, et vanemad vahetaks elupaika iga nädal. Laps siis elaks oma kodus koguaeg. Miks peaks laps see olema, kes koguaeg kohaneb teiste oludega. Proovigu vanemad ka kuidas selline asi sobib.

Lapsed on erinevad nagu ka täiskasvanud.
Peaksid lapse sooviga arvestama, kui laps ise soovib nii, miks mitte proovida? See ei pea ju nii jääma, kui ei sobi.

Lapse soov on tihti selline, et ta soovib mõlemale vanemale meeldida ja selle põhjal on raske otsustada.

ja tõesti ma ise ei kujutaks küll ette, et ma elan nädal ühes kohas ja nädal teises.

Lapsel võib olla mitu kodu! Minu üks kodu oli vanemate juures lapsena ja teine vanaema juures.
Praegu tunnen, et on ka kaks kodu, üks on see kus elan ja teine on lapsepõlvekodu vanemate juures.
Võibolla mõnele lapsele see variant ei sobi, kuid teistele jälle sobib.
Rootsis on see jälle enamkui tavaline ja lausa soovituslik. Ometi on tegemist vega femiinse ühiskonnaga, kus on ka lastekaitse tasemel, et vähimagi eksimuse pärast võetakse vanematelt laps hoopis ära.

jah ja üks ongi Sinu kodu, teine on sinu nn. maakodu/vanaema kodu. Vanema juures ei käinud sa suure osa oma lapsepõlves nädala kaupa ja siis nädal kodus.

Kuidas laps üles kasvab kahes kodus, kuidas ta tunnetab kahte kodu? lõpuks on need ikkagi ema kodu ja isa kodu. Tal polegi nagu seda enda oma.

Rootsi muster on tegelikult väga värske ja alles nüüd hakatakse sellele mõtlema. Seda peetakse heaks, aga erinevate uuringute sõnul pigem vanemate poolt, kes on oma egole väikese pai saanud, mitte laste poolt. Lapsed on ju need, kes edasi tagasi sõeluvad.

Aga proovi enda peal järele.
Ilus on mõelda, et ah! oleksin ise hea meelega nädala siin ja nädala seal, ja umbes tudengivanuses kannataks selle ära ka, kuid tegelikus elus on see väga närvesööv. Seda ise kahes kohas elamist proovinud lapsevanemad on üldjuhul mõne aja pärast loobunud - miks siis last niimoodi piinata? ja sellest tulenevad häired ei pruugi avalduda kohe, pärast olete aga hädas ja ei suuda kuidagi välja mõelda, millest see jama - ja loomulikult vanemad süüdistavad teineteist, sest omaarust on kumbki kõik õieti teinud.
Lisaks kooliasjad - pea KOGU lapse isiklik elu tuleks siis iga nädalavahetus kokku korjata ja teise kohta vedada . . . midagi jääb paratamatult maha ja kätte ei saa seda enne kui nädala pärast . . . aga vahepeal on koolis vaja või tahaks ise vaadata ja mängida . . . ja siis korra unustab laps ära, kus kodus ta parajasti olema peaks, ja läheb pärast kooli "valesse" koju . . . Pigem siis juba koolinädal ühes kohas, nädalavahetus teises kohas, on vähemalt mingi kindlus.

Selle süsteemi 'koolinädal ühes, nädalavahetus teises kohas' vastu räägib samas jällegi see, et ühe vanemaga veedab laps siis ühes kodus eranditult ainult kvaliteetaega nädalavahetusel ja teisele vanemale ja kodule jääb kogu koolinädala aegne sagimine-õppima sundimine-asjade pakkimine jne. Lapsel on eri elustiilide jaoks erinevad vanemad.

Kui peab lapsi teise vanema juurde ööbima viima, siis pigem vast üle nädala või siis üks ööpäev igal nädalavahetusel?

Minu poeg kasvas mõnda aega oma isa juures, kuna mul oli töökoha vahetsu ja ma pidin hakkama välismaal töölähetusel olema. POiss lõpetas lasteaia ja kooli minnes, võtsin endale. Mingi elatist ma ei nõua ja ei hakkagi nõudma. Miks nii kriitiline, et kui lahaku minnakse, omatakse ühist last, siis naine paneb kohe alimendid kaela? Omast kogemusest? Ütleks, et kõik naised pole ühesugused ja pole kellegi teise probleem, et sellise otsa just sina sattusid. Ühe inimese põhjal ei saa kohe üldistust teha ja samas, nõuavad ju isad samamoodi elatist ema käest välja kui laps nende juures elab. Kui võimalus, siis võiks lapsele ühte kodu pakkuda. Probleem tekitab probleeme ja laps pole süüdi, et tema vanemad enam omavahel ei sobi ning kannatused jäägu vanematele endile, mitte lapsele. Igas vanemate probleemis ja vales otsuses kannatab laps(lapsed) just kõige enam, kuid emmed issid ei näe seda enne kui võsukesel hakkavad käitumise probleemid tekkima, mis kajastuvadki vanemate ükskõiksust jätta laps tahaplaanile just sellistes otsustes, kas üks kodu või kaks. See pole nii lihtne, et otsustame ja teeme kui mängus on laps, kuid paljud ei saa sellest aru lihtsalt.

mu vanemad lahutasid
ema oli isa suhtes hea ja arvestav, ise elatist ei nõudnud ja loomulikult isa ise ei maksnud ka
kui käisin isa juures külas nädalavahetustel algul siis ema andis alati sõiduraha

ega meil emaga eriti rikas elu olnud. ema saimiinimumpalka ja mu riided, asjad olid kõik kas kaltsukast või siis saadud tuttavatelt.
elasime emaga ühetoalises puuküttega korteris, vahel oli külm, sest ei jätkunud alati kütte jaoks raha ja hoidsime kokku
vesi tuli kaevust tuua ämbriga, solk välja viia ja väljakäik oli õues.
isa elab uue perega nüüd edasi meie endises kodus, mis neil emaga senini ühisvara - ema vanavanemate kodu ehitati koos isaga ilusaks mugavaks majaks.

isa rahuliku elu nimel olen mina jäänud ilma lapsena väga paljudest hüvedest. samuti on ema pidanud tegema lisatöid ja ka ise paljustki loobuma.

Sellel vaesel lapsel ei ole üleüldse kodu. Tilbendab mitme koha vahel, aga kodu peaks olema üks ja ainus turvaline koht.
Eriline ajugeenius,kes arvab, et laps peaks nädalakaupa kolima. Ostetagu siis lapsele korter ja las vanemad kolivad - üks elab ühe nädala lapse kodus ja teine teise. Vaadaku,kui hea on!

http://valjapaasutatee.simplesite.com