Mure selles et ülemised naabrid trambivad. Elavad seal mees, naine ja nende põhikooli ealine tütar, pole veel täpselt aru saanud kui vana see laps on,aga vähemalt 13-14 kindlasti,ning mees ja naine on ise küll nii 40 ringis. Vist käib seal ka aega-ajalt perepoeg kes õpib ülikoolis, seega koguaeg teda pole.
Aga, No issand kuidas on ühele perele raske jalg antud.. ärkame kell 6 selle peale et mees läheb tööle, oleme kell 4 öösel istunud üleval sellepärast et peretütrel on sõbrad külas, kellega kaarte mängitakse. (nii et minu laed ja aknad värisevad).
Oleme nende all elanud 2 kuud, aga tunnen kuidas tahaks ära kolida. Kirjutasin ka väikese viisaka kirja neile, kus mainisin et väga keeruline on nende all elada, et nad võiksid natuke tähelepanu pöörata oma sammudele. Vastu sain 2 A4'ja täis jutu et abikaasa on haige (ei saa aru kumb, polnud kirjas kas mees või naine siis kirjutas kirja), haiguse tõttu undab neil hingamis aparaat hommikuti. (mina pole seda kuulnudki). ning et tütar mängib aeg-ajal sõpradega kaarte, et nad ise peavad paar korda aastas perekondlike istumisi mis ei kesta üle südaöö kuna haige abikaasa ei suuda nii kaua üleval olla. Ühesõnaga sain vastu kirja milles oli umbes et abikaasa on haige ning nad võivad trampida. Veel oli kirja lõpus et kui minu kevadel sündiv laps nutab, siis ei hakka nemad meile iga kuu kirjutama.
Nüüd on kirjavahetusest möödas nädal, ning trampimine on sama (kui mitte hullem). Väga hästi on aru saada et üks trampija on tütar, kuna tema käib koolis ning hüppab ja trambib ka trepikojas. Olen ka seda aru saanud et teine trampija on mees, kuna kui tema auto on maja ees, on ka trampimist, kui aga autot ei ole, on toas vaikus.
Seega tahaksgi teada et kuhu pöörduda, mida teha, et naabritele ka kohale jõuaks et nad kõnnivad liiga raske sammuga?!

Sellega polegi midagi teha, ise kolisime lõpuks lihtsalt ära. Ei aita see naabritega rääkimine, lubatakse, aga... Meil käis tramburai igal nädalavahetusel. Kui pidu peeti 5. korrusel, siis oli kuulda seda ka teisel. Ühistu esimees andis mõista, et majas kõik noored ja see nagu normaalne.

.. kusagi võttis sõna haigest ühiskonnast ja väärastunud peredest. Mari on ehe näide, kuidas väärastunud imbetsillid oma idootsustega igale poole imbuvad nagu s...a lehk välikäimlast

hullud kõrval.ema ja paberitega poeg-vanad juba aga, kus karjuvad.hommikul kell 7 käib jube kisa...lubavad üksteist ära tappa.sai nüüd uks meil ära vahetatud nüüd vaiksem.

lihtsalt tahaks teada, kuidas on seotud kaarimäng trampimisega? Ma saaks aru et harrastab kodus sõpradega steptantsu, aga kaarti mängides ei hüpata mööda elamist ringi

Aga kui sul beebi sünnib, siis tema oma nutuga hakkab ju ka naabreid häirima.Ainuke lahendus on osta oma maja.

MA ei oska öelda kuidas on kaardimäng seotud trampimisega. Kui ütlesin naabritele et ei saanud öö otsa magada, siis ütlesid nemad vastuseks et oi nende tütreke mängis sõpradega kaarte, et nemad küll aru ei saanud miks ma ei maganud

küsin Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Aga kui sul beebi sünnib, siis tema oma nutuga hak
> kab ju ka naabreid häirima.Ainuke lahendus on osta
> oma maja.


Kas kortermajades siis ei võigi enam lapsi sündida??????

Võib küll lapsi sündida ja kuigi ma saan ju väga hästi aru, et parata sinna ei saa midagi, aga ega see naabrite elu kergemaks ei tee. Olen is elanud ühe jubeda lõugaja kõrval. Kohutav. Ööl ja päeval see laps röökis. Vanemad tundusid korralikud, kenad inimesed. Samuti vanavanemad, aga see põrgu pani mind lapsi täiesti vihkama.

Nähtavasti pole sinu naabritel ka vaipu maas, see summutaks samme tunduvalt.... Ma elan ka viiendal korrusel...koristamise mõttes meeldiks mulle paljas parkett, aga kuna mul on ka 9-aastane laps, siis ostsin vaibad maha, et naabrid hulluks ei läheks ja omal ka rahulikum oleks.

sa ei sobi elama kortermajja, kui iga viimane kriuks ja kääks sind segab. Sünnitad oma tite, tema vääksumine hakkab ka kindlasti naabritele kostma ja häirima neid. Ole õnnelik kui nad sulle seda ütlema ei tule. Teiseks hakkad sa kindlasti oma tite virisemist ja magamatust naabrite olemasoleuga põhjendama. Sa juba oled kord selline vingats.
Kui sa juba praegu kirjutad naabrile kirjakesi (äärmiselt lollakas tegu) selle pärast et nad oma toas kõnnivad päevasel ajal, siis on su enda närvikava sassis. Koli parem mujale, veel parem kui metsa ja inimasulast võimalikult kaugele.

kuidas saab inimene tähelepaqnu pöörata oma sammudele? ok, pangu vaip maha, aga ega siis heljumist ega lendamist inimestelt nõuda.

pojal on 3 last, temal käivad alumised naabrid pidevalt ukse taga kaebamas, et laste jooks häirib. poeg kehitab vaid õlgu. sul omal sünnib laps ja siis alles hakkavad sinu naabrid vatti nägema.

selline see elu korterelamus kord juba on.

Kindlasti sobib autor elama kortermajja, pigem ei sobi ikka need kes ei taha teiste elanikega arvestata ja arvavad, et kõik on lubatud

saab küll õppida vaikselt (normaalselt) käima, et ei trambi kogu keharaskusega.

Jah- iga nòus. Meil oli kord ùlemisteks naabriteks kolmeliikmeline pere- ema, isa ja pisike laps. Me peaaegu ei kuulnudki neid.
Siis aga kolis sinna korterisse ebasrabiilse nàrvikavaga ripsmetehnik koos oma hùperaktiivse pojaga. Seda òudust mis siis pihta hakkas on vàga raske kirjeldada.
Esiteks armastas proua pidutseda, làrmakalt ja ohtra alkoholi saatel. Nàdalavahetustel me enne kl 4 òòsel magada ei saanud.
Teiseks oli proual nòrkus "fuck-me-heel" kingade vastu, nendega kolistas ta ringi hommikust òhtuni. Tòeliselt òudne inimene oli ta. Mòni naine lihtsalt kohe ongi elevandijalgne, isegi ilma kontsakingadeta.
Vàidan, et naabril ja naabril on suur vahe.
Pàrast seda kui me sellest mutist lahti saime, kolis sinna korterisse uus naaber ja vahe on màrgatav.

Ega ma miskit asjalikku infot siit ei saanud, kuid LÕPUKS tunnistasid naabrid et nad on tõesti raske jalaga ning nüüd on juba nädal vaikus. Eks kuulen vahel ikka mõnda sammu vms, aga sellist meeletut trampimist enam ei ole.

kas nad tegid endale tiivad ja nüüd lendlevad? või hiilivad kikivarvul ringi, et enam sammud ei kosta?

ilmselt joovad red bulli:)

No mitte ei suuda ette kujutada, et inimesed trambivad pidevalt. Rividrilli teevad polkude kaupa või mis? Ka seda ei suudeta tundidse kaupa teha. Teemaalgataja jutu järgi aga toimub mingi pidev trampimine.
Samuti ei suuda ette kujutada, et paneelmajas värisevad selle "trampimise" peale laed ja klirisevad aknad. Seal ülal peaks siis ju keegi kahurist laskma. 13-aastane tüdruk hüppab ja trambib pidevalt? No selle peale ei oska kohe midagi kosta - kui kaua suudab üks inimene hüpata? Ja veel nii, et laed värisevad?

veider lugu jah, eriti see lõpp - et naabrid üle öö muutsid kergejalgseteks

Arvan, et Ellukal pole viriseda midagi- ülemises korteris ei peeta pikki pidusid, ei karjuta ega räusata. Kõndimist teistele ette heita on ikka väga ebaviisakas. Elan oma majas, aga varem olen ka korteris elanud ja arvan, et kui just pahatahtlikult ühiselu reegleid ei rikuta, pole kellelgi teisel selle kohta midagi öelda. Tudengina ühikaski elades oli meil reegel, et kõik võivad teha mida tahavad.

Tegelikult usun ma autori juttu küll, sest mul endal juhtus ülemiste naabrite vahetumisega täpselt sama lugu. Eelmiste liikumist peaaegu ei kuulnudki, aga praegused astuvad nii raske sammuga, et mul lagi kõmiseb. Peale raske sammu on ka üliaktiivsed - kui kodus on, siis käiakse vahetpidamata mütt-mütt-mütt (õieti põmm-põmm-põmm!) ühest korteri otsast teise.

Pole võimalik, et sa sellest välja ei tee, sest see müdin võib ikka häirida küll. Eriti öisel ajal või varahommikuti.

Ja midagi teha ei oskagi. Kaks noort üsna keskmise kehaehitusega inimest, aga oi kui raske sammuga ja väga rahutud pealekauba.

eelmistel naabritel olid vast vaibad maas, praegustel mitte - see tähendab palju

Kui me, inimesed, üksteisega arvestama ei õpi, siis ei aita ka omaette majja kolimine. Mõnel naaber peab terve suve aias grillpidusid - muusika üürgab naaberkrundil öö otsa ja liha grillimise toss tuleb tuulega teiste õue.

Sellepärast ongi eestlased elanud alati hajaasustusega külades. Niiet, kui itaallaste kombel karjades elada ei suuda,siis maal on veel kohti, kus saab rahus ja vaikuses elada,trampida,lapsi sünnitada, kaarte mängida jne....

kes arvab, et kõndimist ei kuule ülevalt korterist või et see on pseudoprobleem, sellel pole olnud puuduliku heliisolatsiooniga lage koos trampivate naabritega. näiteks paneelmajades on sellised laed. mul naaber trampis peakohal ja parasjagu külas olnud tuttav välismaalane vaatas seepeale üllatunult lakke ning arvas, et see peab olema haamer! ütlesin, et naabril lihtsalt raske jalg... haamrit olen ka kuulnud ja mitte vähe.

Meie üleval elab ka üks täiesti segane naisterahvas. Kogu tema päevakava kostab läbi. Millal süüa teeb, kui sageli wc-s käib, mitu korda päevas helistab, lisaks muusika ja külalised...Eelmist naabrit vaevu kuulda oli.

mul on naaber vist peast soe, sest ta kappab oma imepisikeses korteris ringi nii ööl kui päeval. vahetpidamata. arvan, et see on närvihaigus või mingi luuludega seotud värk, sest normaalne inimene istuks ja puhkaks ka vahepeal. paar kuud oli vaikus majas (vist oli haiglas), nüüd hakkas jälle pihta. ja mind see tõesti häirib! eriti öösiti. ütlema ma pole veel läinud, mine tea mis hirmus haigus on.
minu ema korteri alla aga elas üks perekond närvihaigeid, kes käisid õiendamas, et mis ta jookseb ja trambib toas, ema aga üksik vanainimene ja enamasti vahib telekat rahulikult või on suvilas. talvel sai ka sõimata, et mis trambib, ema oli maal hoopis- vabandas, et ju need olid kuuseokkad, mis jõulupuult kukkusid :)

Mul ka sama probleem. Elan eestiaegses majas kus lagi kostab läbi. Eelmise naabrid oma lastega olid ikka erilised fruktid-lasid lastel kodus hoovõtuga kaugust hüpata. Või vähemalt kostis see küll nii. Kui läksin ütlema et ärgu nii ka päris oma naabrit kohelgu, siis kähvati vastu et et ma tegelegu oma enda eluga. Kuna ma ise ka päris vagur lambuke just pole, siis soovitasin neil endil sellepeale eramajja kolida või vähemalt vaibad maha panna.
Lahendasin siis asja nii et hakkasin oma korterist kõva häälega igast asju oma vaatevinklist kommenteerima (ka suhtumist naabrisse). Selle peale sai mutt aru et lagi kostab ikka üpris palju läbi ja keeras mõneks ajaks oma lapsed kinni. Aga noh lõplikult lahenes see asi alles siis kui nad lõpuks välja kolisid (loodetavasti oli selles ka minupoolne panus).
Midagi ei ole teha-osad inimesed lihtsalt on debiilikud ja sellega tuleb leppida.