Ehk on teil kokkupuuteid selliste inimestega, kes ei oska lähedased olla? Hoolimata pikast kooselust ei ole tekkinud mehe emaga lähedasi suhteid. Räägime ja suhtleme viisakalt, aga pigem nagu töökaaslased kui pereliikmed. Samas veedame koos olulised perepühad nagu jõulud, jaanipäev, lihavõtted, sünnipäevad. Et siis jõuluõhtul on tunne nagu istuks töökaaslasega laua taga, kui tahaks olla pereliikmega. See on mulle emotsionaalselt ebamugav.

Ämm on kohati nagu Hyacinth Bucket, talle on tähtis fassaad. Üritab kogu aeg kõiges kõige-kõigem olla, ikka naabrist ja ilmselt ka minust parem. Võib-olla selles ongi asi? Et ta võtab mind kui konkurenti, mitte kui pereliiget?

Ega sa ei ole ka lähedane, vaid ainult mingi naissoost isik,kellega poeg peab elama. Vägisi lähedaseks ei saa, selleks sünnitakse veresideme kaudu.

Ikka olen ju lähedane oma sõbrannadega ning isegi naabrinaisega, mis sest, et meid ei seo vereside.

Kui elu on meid ämmaga kord juba ühe laua taha toonud, siis võiks meie suhted olla kvaliteetsemad ja rikastavamad. Kui ma teaks, mispärast tal lähedusega probleeme on, võiksin teda ehk kuidagi julgustada. Terve pere võidaks ehedamatest omavahelistest suhetest.

Kallis Liisa! Asi ei ole sinus vaid ämmas. Mul on omal 2 ämma olnud. Esimene ei kutsunud mind söögilaudagi!!!kui ülejäänud pere lauda istus. Täpselt see tunne tuli meelde, et nagu "töökaaslane". Nüüd on mul uus ämm, kes on ikka väga pereliige. Nii et asi pole sinus vaid ämmas. Sa ei saa seda parandada, sest ämm ei salli sind. Sa vôiksid kasvôi pea peal seista, aga ta ikkagi ei andesta sulle. Ainuke asi, et sa ei tea,mille eest ta sind trahvib. Minu esimene ämm suhtus oma poega nagu eraomandisse. Järelikult olin talle hull konkurent, kelle pidi lihtsalt kôrvaldama oma jäikusega.

..aga mida teha siis, kui mu ema puksib mu meest minema? Muidu muretu elu, aga ema vihkab meest hingepõhjani. Olgu öeldud, põhjuseta.
Või kui peab ütlema, siis tema jaoks liiga vaene.

teemaalgatajale:
Aga võib-olla ta ei tahagi lähedane olla? Kas peaks tingimata tahtma? Minu arust ei pea. Need on ebamugavad olukorrad jah, kus üks (sugulane) tahaks olla lähedasem kui teine. Olen ise pigem distantsihoidja.

eelmisele:
Mitte midagi. Oluline on ainult see, et sina tahad selle mehega koos elada. Ära tee oma ema suhtumisest lihtsalt välja. Tean, et see pole kerge, aga tal ei ole õigust niimoodi sinu ellu sekkuda.

Ega ikka ei ole küll nii, et mees peab nüüd mingi naissoost isikuga koos elama. Mees on oma valiku teinud ja kui tema emale see naine ei sobi, mis teha. Ega suhteid ei sõlmita hetkeemotsiooni põhjal, mingil põhjusel on see naine mehele kallis ja armas ning mehe emale ei pea küll minia meeldima, aga ta peab teda aktsepteerima, nagu minia ämmagi, ehk mehe ema, mõlemad naised on mehele olulised ja kallid ja tark naine teab ning järgib seda põhimõtet :)

Vägisi lähedaseks (ja armsaks) ei saa.

100% nõus kommijaga, kes küsis: kas tingimata peab lähedane olema? Lähedus inimeste vahel kas tekib või siis ei teki ... või siis vahel juhtub ka nii, et mingi aja inimesed võõrastavad üksteist, siis aga käib mingi "krõks" ... Aga see on kõige hullem, kui inimesed, kes tegelikult üksteisele ei sümpatiseeri, püüavad kramplikult "lähedasi" mängida ja silmakirjalikult ninnunännutada ... Parem siis juba jahe viisakus ja respekt.
Aga kui teemaalgataja ämma jaoks on fassaad tähtis - äkki ta siis hoopis püüab hoiduda olemast selline komöödiate tüüpiline ämmakuju - suur juht ja õpetaja, ninapidi teiste eludes?

ämm, mina ei ole nõus sinu väitega, et "lähedaseks sünnitakse veresideme kaudu". Kuigi ma muidugi ei tea, mida sa läheduse all silmas pead.

Ma olen oma emaga küll nn veresidemega seotud, aga mida kaugemale me teineteisest hoiame, seda paremini mõlemad ennast tunneme.

Ei ole vereside ühti nii vägev jõud, et inimesed kohe üksteisele lähedasteks ja meeldivateks muudab. Kes klapivad, need klapivad, ja kes ei klapi, need ei klapi, ja vereside ei puutu siin minu meelest üldse asjasse.

kõik ei ole, ei oskagi ega tahagi olla teiste inimestega lähedased. Tegelikult ma ei saagi päris hästi aru, mida sa selle läheduse sooviga mõtled. Ei pea ju kallistama ja põsemusi tegema, ei ole vaja rääkida peresaladustest ega oma hinge teise ees ringi pöörama. Kui sind ei tõrjuta, käitutakse elementaarse viisakuse tasandil, siis ole sellega rahul. usu mind, parem neutraalne suhtumine, kui liiga ülevoolav lähedus, ühel hetkel keerab suur sõprus ja üleliigne avameelsus teie suhted hoopis halvemuse poole

Tegelikult on nii, et see lähedus on suuresti ämma teha. Kui ämm lähedaseks saada ei taha, siis võib minia tõesti kasvõi pea peal seista, aga see midagi ei muuda.

Kui inimene ei meeldi, siis ei teki ka lähedust. Aktsepteeritakse teineteist - viisakad inimesed ju!- aga see ei tähenda lähedust. Lähedus tekib ikka siis, kui tuntakse hingesugulust.

Ju siis ämm saab aru, et Sa ei ole nii hea ja armas ja tore ja hoolitsev oma mehe, s.t. tema poja vastu. Ämm on ju mingi "mudeli" loonud, et kui poeg naise võtab, siis see naine peab tegema seda, toda ja kolmandat. Kui sa ei vasta ämma ettekujutusele ideaalsest naisest, siis pole mitte midagi teha.
Mina olen oma mehe eest 25 aastat hoolt kandnud, aga täpselt samamoodi olen ka oma poja eest kõik need 20 aastat hoolt kandnud, ja loomulikult ma ei taha mitte ühtegi lehtsaba oma poja lähedusse. Naise koht on kodus, mehe ja laste juures, ja kui naine sellest aru ei saa, siis sellist miniat ei võta ükski ämm kui pereliiget. Kõigepealt pead sa oma mehele olema "pereliige", kellele on PERE tähtis; aga kui sinu jaoks on kõik muu elu väljaspool kodu olulisem, siis sinust ei saa mitte kunagi PEREliiget.
Mõtle sellele!

Aitäh kaasa mõtlemast!

Läheduse all mõistan näiteks oma tegelikest tunnetest rääkimist, julgust oma äpardusi mainida, olla suhtes see, kes ollakse. Miks mul on soov ämmaga lähedane olla? Et oleks põhjust teda külastada ja teda külla oodata. Ma suhtlen eelkõige ikka nende inimestega, kellega mul on tore olla. Ämma juures viisakusvisiitidel käimine ei paku mulle midagi. Puhkust ja vabasid päevasid on niigi vähe, miks ma peaksin siis oma aega kulutama kohtumaks inimesega, kellega mul pole omapoolsest avatusest hoolimata sidet tekkinud. Motivatsioon ämma juures käimiseks on kadumas, mind ei tõmba sinna miski. Ämm aga solvub, et me aina harvem käime. Tema sünnipäeval mõned nädalad tagasi jäi ka käimata, selle peale ta samuti solvus väga, a'la milline häbi, mida küll sugulased ja naabrid sellest arvavad, et teid sünnipäeval polnud! Aga ta peaks ju oma vanuses mõistma, et need suhted, kus pole lähedust, soikuvad aja jooksul paratamatult.

Oi, issand. Nagu kuuleks oma esimest ämma! Lehtsaba! Kes või mis loom see veel on? Ja millal sinult arvamust küsiti? Kas 20 aastane poeg vajas ema hinnangut? Tunnen südamest kaasa selle poja kaasale. Tal saab karm PEREelu olema...

Kallis nõuandja,

kinnitaksin mehele, et sulle ei meeldi su ema käitumine. See on mehele oluline, arvan.
Kui teil on jõudu, siis ignoreerige ema käitumist. Kui jõudu ei ole, siis vähendage emaga suhtlemist või pidage nii pikki suhtlemispause kui vaja.

suhtlemine tuleb kindlasti minimeerida, mitte alati olemas olla, kui lgp proua ämm vajalikuks peab. ise põlgab, aga teistele vaja näidata, endale muidugi ka, et näete kus poja pere ja minias käivad. magu lemmikloom ad või midagi. piinlik ju.

Minul pole oma väga viletsa tervise tõttu võimalik pikalt suhelda ja lähedasi suhteid paljude inimestega sisse seada, need väsitavad mind kohutavalt. Ma pole küll vana, kuid ma ei taha teistele koormaks olla. Ja kuni poeg pole otsust teinud abielluda ja konkreetne pere luua, seni ma ei näe mõtet raisata oma niigi vähest energiat inimeste peale, kellest ei pruugigi saada sugulasi. Seda südamevalu ja vaeva niigi palju, kas on siis vaja tekitada endale probleeme juurde, kui nad võib-olla peret ei loogi. Ei taha noorte ellu sekkuda seni, nad peavad oma otsused saama häirimatult ise ära teha, siis nad ei saa süüdistada, et segasin vahele või midagi.

nõandja
24. märts 2014, kl 22.04
..aga mida teha siis, kui mu ema puksib mu meest minema? Muidu muretu elu, aga ema vihkab meest hingepõhjani. Olgu öeldud, põhjuseta.


Seda arvad sina, et põhjuseta! Ehk mõne aja pärast saad aru, et elukogenud emal oligi õigus. Ega noored tibinad ju ei usu, et nemad ei tea kõike, ei oska kõike, ei tunne inimesi jne.

minu tütar ei uskunud viimseni hetkeni, et ta mees on aferist. Läksime isegi nii tülli selle kõige pärast, et ei kohtunud paar aastat isegi rohkem, kui korra aastas, telefonis ikka harva rääkisime.
Siis tegi mees mu tütrele nii ära, et jättis kõik laenud tütre ja laste kaela, tuli ilusti puhtalt välja ja kuna oli kavalalt kantinud osad rahad vaid enda arvele, siis lendas rahus minema uue naiska juurde.
Oi, mul oli ikka selline raev hinges selle jätise pärast ja nii kahju oli tütrest, kes usaldas seda peletist ja mind ei tahtnud kuulata ka mitte.

Kahju jah, et paljud noored naised oma esmases armuuimas ei märka seda, mida elukogenud ema ja siis imestavad, et miks nii kallis kaasa emale ei meeldi

Kahju, et paljud armuasjades kibestunud emad ei taha aru saada, et tütre mees võib olla hoopis teistsugune kui need mehed, kellega tema elus lähemalt kokku on puutunud. Vahel on lugu hoopis sedapidi. Vanemad peaksid võimalikult vähe oma laste pereellu sekkuma. Iseasi, kui tegemist on lausa perevägivallaga naise v laste vastu. Ka peaks vältima kolme v enama põlvkonna koos elamist. Nii on võimalik palju asjatuid pingeid ära hoida.

Naine näeb teises naises seda, mida mees ei märka (esialgu). Ju siis ei ole usaldust Sinu vastu, kui lähedust ei teki. Oled võõras.

Aga kuidas su ämm suhtleb enda poja ja teiste pereliikmetega? Mul jälle olukord kus ämm samuti suhtleb pigem kui "töökaaslasega", aga olen samasugust käitumist täheldanud ka siis kui ta oma lapsega suhtleb või teiste pereliikmetega. Mõned inimesed lihtsalt ongi sellised. Samas abikaasal on ka mure ja ta nagu ei oskagi oma emaga suhelda, sest ema nii "kivi" olemisega on. Kõrvalt on ka veidi naljakas vaadata kuidas ema oma lapsega suhtleb kui pigem kolleegi kui pereliikmega. Endast saan veel aru, et pole veresugulane, kuigi mitu aastat juba abielus. Aga abikaasast kahju, sest ta on ka kurtnud, et ei oskagi oma emaga suhelda vabalt, meie omavahel näiteks aga suhtleme väga vabalt, nii et abikaasas asi pole.
Võibolla ongi mõned sellist tüüpi või äkki hoopis kardavad lähedust jagada, sest nii ju näidatakse end ka nõrgemast - emotsionaalsemast küljest ja tänapäeval on kuidagi tabu end nõrga, inimlikumana näidata.
No mine sa tea... inimesed on ikka erinevaid.

Enamasti ei ole asi siiski selles, et noor naine on lehtsaba. Sageli on noored palju haritumad, enam reisinud, parema töökohaga kui need nina kirtsu tõmbavad ämmad ja ämmadel paistab lihtsalt kibe meel olevat, et nende asemel nende poeg kedagi teist kuulab. Minul läks just niimoodi. Ämm arvas, et poeg võtab endale temasuguse teenindaja kõrvale (nagu see tulevane ämm siin, et naise asi on kodus meest ja lapsi teenindada), aga tuli välja, et poeg valis hoopis iseseisva naise ja oh imet, pojake polegi ära surnud, kui enda eest ise "hoolt kannab" ja vahel naise/laste eest ka. Seda pilli pole ämm siiani suutnud alla neelata (15 aasta jooksul).

viimasega sama seis. ämm oli harjunud oma meest ja poegi kamandama ja äkki pojal polegi enam tema jaoks nii palju aega, peab hoopis naise jaoks olemas olema. ja muidugi olen ma vilets minia, sest ei ümmarda tema pojukest nii nagu tema vist lootis, mina ka sõna ei kuula, täielik paha minia.

Minul ka seda sorti võimukas ämm, kes on kõik oma poegade eest ära teinud. Mees ikka räägib, et küll tal vedas, et kutseka ajal ühiselamus sai elada - õppis vähemalt enda järelt kasima. Meie kooselu algusaastail pidi ämm kreepsu saama, kui kuulis, et mina ei ärkagi kell viis hommikul, et teha mehele tööle kaasa lõunasöök, vaid ärkasin alles tund aega hiljem, sest minu tööpäev hakkab kell 8 ja mehe oma kell 7. Minust halvasti rääkimine on tema meelistegevus. Nüüdseks on peres lapsed ja ikka jätkub see trall ja õpetussõnad: ema töö ongi laste aitamine kõiges. Ja muidugi kuulen igal tema külastusel, et tema lapsed küll nii kunagi ei teinud ega pidanud ennast ise riidesse panema nii väiksena. Tema olevat ikka nii hästi oma laste eest hoolitsenud. Ma ju näen seda tema hoolitsust, mis siiani kestab - tema 27 a üliõpilasest poeg helistab emale ja küsib, miks ta süüa pole teinud ja ütleb,et tal on homme vaja seda pluusi ja neid pükse, pese ära...

Kui ikka minia ei meeldiks, kannataks ta ära, ikkagi poja valik ja tema elab sellisega, aga ega sõprussuhteid küll ei teki

mis tähendab minia ei meeldi? pott leiab ju kaane, st. järelikult pole poeg paremat naist väärt. mõeldakse, et oma pojukene on ei tea mis prints.
ma ise olen ämm ja mul on ämm. olen väga tänulik ämmale, et ta näitas oma eeskujuga, milline üks ämm olla ei tohi. tänu sellele olen oma kahele miniale suur sõber ja alati olemas, kui vaja. mulle ka mõned omadused nende juures ei meeldi, mis siis, ma keskendun heale, keegi meist pole ideaalne.