Mul oli raske kohaneda miniaga, sest me olime väga erinevad. Keskendusin pojale, aga ajapikku viis see selleni, et minuga suheldi üha harvem.
Selleks, et mitte üksi jääda, pidin lõpuks ikkagi minia omaks võtma. Olin sunnitud õppima jagama miniaga oma mõtteid ja tundeid, oma aega ja tähelepanu, iseennast. Ei olnud mul kerge pojanaist omaks võtta ja end temale avada, aga see on ennast ära tasunud. Peresuhted on soojemad kui iial varem ning ka mul endal on palju parem. Olen tänulik, et mulle anti teine võimalus.

Nojah, õige mees hoiab ju naise poole. Aga seda arutelu siin lugedes tekib mul küsimus - milleks mõned naised üldse pere loovad? Mehe ja laste eest hoolitsemist nimetatakse üleolevalt "teenindamiseks", milleni üks "haritud ja maailma näinud naine küll ei lange", "lapsed saavad ise hakkama", "mehele ma küll ei vaarita" jne. Milleks siis üldse pere, parem oleks ju ilma nende tüütusteta? Mina olen 20 aastat peres esimesena üles tõusnud, sest ka minu meelest on ema kohus lapsed sooja toiduga kooli saata - minu ema seda ei suvatsenud ja loomulikult sain ma ise hakkama, igaüks, kes normaalselt areneb, saab ise hakkama, aga milleks siis perekond? Ja nüüd, kui viimane poegadest veel kodus elab, hakkab jah tema tööpäev varem ja mind ootab köögis värske kohv ja omlett vm. Ma saaksin ise ka selle endale tehtud, otse loomulikult, aga minu jaoks tähendab perekond hoolimist ja ma olen õnnelik, et ka minu poegade ja mehe jaoks. Kui mõni minu poegadest peaks sellise saamatusega pere looma, kes ei suuda süüa teha või väikelast riidesse aidata, siis loomulikult oleks selline naine minu jaoks võõras.

to eelämm
Olen samas seisus kui sina...olen poja suureks kasvatanud ja ta elab omaette, aga sellist elu ma küll enam ei tahaks ega soovi ka oma tulevasele miniale: hommikul esimesena üles ja nii kakskümmend aastat, soe söök alati ootamas...mina tegin seda sest laste isa suri. Kui lastel on isa, kes ei saa neid aidata riidesse või vajadusel süüa teha, siis milleks ja kellele sellist saamatut vaja on? Nähtavasti naisele, kes ennast piisavalt ei hinda ega väärtusta...
Minu poeg peseb, koristab, teeb süüa, teenib väga hästi ja loodan, et leiab omale ka väärilise naise.

"Mehe ja laste eest hoolitsemist nimetatakse üleolevalt "teenindamiseks", milleni üks "haritud ja maailma näinud naine küll ei lange", "lapsed saavad ise hakkama", "mehele ma küll ei vaarita" jne. Milleks siis üldse pere, parem oleks ju ilma nende tüütusteta?"

Võib-olla on asi selles, et paljudes peredes on mehe ainsaks osaks tööl käia, aga samas ka naine käib tööl? Arusaadav ju siis, kui kaks inimest panustavad pere finantsilisse külge, et tekib väike pahameel, kui eeldatakse, et anult üks kokkamisse ja koristamisse panustab.

No mis suurt vaeva selles kokkamises ja koristamises siis nii väga on - masinad teevad ju enamuse tööst tänapäeval. Mina tegin rõõmuga süüa ja esimesena ärkasin vabatahtlikult, sest mees viis lapsi trennidesse, hoolitses selle eest, et meil oleks ilus remonditud kodu ja maakodu. Esimesed 7 aastat ma ka tööl ei käinud. Mulle tõesti oleks imelik tundunud mehele veel kartulikoorimine vm selline ülesanne panna. Ja kui ka mina tööl hakkasin käima ja lisaks veel ülikooli läksin, tegi jah mees tihti õhtuti süüa. Aga iialgi ei hinnanud (hinda) ma teda selle järgi, kui maitsva pudru ta keedab või kui hoolikalt tolmu pühib... sest mulle meeldib, kui mees teab kõike tehnikast ja ehitusest näiteks ega mõõda joonaluaga, et kuna mõlemad käime tööl ja mina vahetasin eelmine kord segisti ära, siis sina paned nüüd uue ukse ette.

olid siis ikkagi halb ja isekas naine kui ülikooli läksid ja vaene mehikene pidi süüa tegema. oleks sul õige ämm olnud siis tema juba ei oleks seda sallinud. oleks sind surmani võõristanud ning põlanud. oleks ise tulnud ja pojakesele söögi valmis teinud. sind ei oleks sööma kutsunud.

eelämm, ära võrdle võrreldamatuid asju - kui sa tööl e käinud, siis oleks küll igati haige hakata mehelt põrandapesu nõudma, siis ongi igaühe panus ju selge - kellel kodused tööd, kellel väljast rahatoomne. Kui ülikooli ja tööle läksid, tegi mees süüa - normaalne ju? Paljud niment elavad meestega, kes EI TEE süüa. Põhimõtte pärast, see olla naiste töö. Endal on õnneks küll paremini läinud, aga ega ma seetõttu kurt ja pime pole.

Ja mis masinad sul kokkamise ja koristamise ära teevad? Ma ikka veel pesen ürgsel moel käsitsi aknaid ja koorin iseoma kätega kartuleid, nii et jaga teadmisi, palun.

Eelmine oli sulle mõeldud, eelämm. Njahh lipsas vanast ajast sisse. :)

Mitu kilo sa neid kartuleid siis koorid iga päev? Ja aknaid pesed ka mitu korda päevas? Ei maksa probleeme välja mõelda, kui neid tegelikult ei ole. Ja leian ikkagi, et mehel on õigus pidada söögitegemist naiste tööks, kui ta ise teeb nn. meestetöid. Joonlauaga igaühe panust mõõta on veider.

sina siin ise mõõdad joonlauaga. mõõdad omale ning tead ka täpselt kuidas miniale mõõta ja kuidas noored oma elu peavad elama. nii vana inimesena peaksid juba teadma, et tööl ei ole sugu. ei ole vaja kitsarinnaline olla. igaüks peres annab nagunii oma panuse.

Kui ma oleksin üksik, siis teeksin ka meestetöid, mis parata. Kuna olen osanud oma elu elada nii, et tänaseks 27 aastat kestnud abielu ikka püsib, siis naudin privileegi teha naistetöid. Kui naine hakkab mehele ette heitma, et mees ei aita teda söögitegemisel, võib asi olla arusaamises, et mees ei hooli (armasta) enam. Ja näägutamine igapäevaste olmeasjade üle on ainus, mida sel puhul teha osatakse. "Nii vana inimesena" näen ma kahjuks seda, et inimesed muutuvad aina saamatumaks ja jõuetumaks. Ja ebakindlamaks. Noored elavad oma elu nii, nagu neile sobib:) Ja tark naine oskab meest enda käe järgi muuta.
Aga kuna algne teema oli ämm ja lähedased suhted temaga, siis lõpetan oma sõnavõtu, mis kaldub teemast pisut kõrvale!

sinul oli ju peobleem, et kui minia elab su pojaga teisiti kui sina ette kujutad teda eelnevalt saamatuseks nimetades siis sina teda ei aktsepteeri. oli ju nii? aga võiksid ikkagi laste perega läbi saada, aktsepteerida ka enda omast erinevat eluviisi, sest lapsed valivad sulle vanadekodu.

Aktsepteerimine ja lähedus on totaalselt erinevad mõisted. Kuna ma oma poegi armastan, aktsepteerin ma nende valikuid. Aga kui inimene on minu mõistes võõras, siis ma temaga lähedaseks ilmselt ei saaks. Või vähemalt võtaks see aega. Aktsepteerida võib endast erinevaid väga hästi, südamesõbraks (lähedaseks) saades peab olema midagi veel. Ja elu ei ole enamasti nii primitiivne, et teeb süüa - aktsepteerin. Kui naine on haritud ja töötab/õpib valdkonnas, mis nõuab palju aega ja energiat, siis ma hindan teda tema silmaringi ja tarkuse põhjal. Naisi, kes on keskpärase haridusega ja teevad tavalist tööd (nagu enamik meist), aga on endast põhjendamatult heal arvamusel ja tavapäraste kodutöödega jänni jäävad, nimetan saamatuteks jah.

just nimelt arvan ma ka niimoodi!

"Mitu kilo sa neid kartuleid siis koorid iga päev? Ja aknaid pesed ka mitu korda päevas? Ei maksa probleeme välja mõelda, kui neid tegelikult ei ole. Ja leian ikkagi, et mehel on õigus pidada söögitegemist naiste tööks, kui ta ise teeb nn. meestetöid."

Sa oled ikka suht oma mätta ostast vaatav inimene.

Esiteks, mul oma mehga probleeme pole. Ma ma arust seda ütlesin ka. Abielustaaži ligi 20 aastat.

Kartuleid ma iga päev kilokaupa ei koori, küll aga panen rahumeeli 1,5-2 tundi päevas söögitegemise alla. Mis masinaid ma kasutama peaksin? Mitte, et mul probleem oleks, aga sina väidad, et masinad teevad enamuse tööst ära.

Aknaid pesen keskmiselt 2 korda kuus. Millist masinat peaks kasutama?

Milliseid meestetöid sa korteris elavale perele ette näed? Lambipirni vahetus? Kord 10 aasta jooksul kraanitihend?

Mul mees õnneks ei haara rinnust, kui ma pirni ise vahetan ja tema sel ajal hoopis küpsetab. Pole ta vähem mees seetõttu, et mulle hommikusöögi teeb ja laua katab.

Aga siiski - ON selliseid mehi, kes elavad korteris, mitte õhkagi peale päevatööd ei tee, ja eeldavad, et naised lisaks päevatööle ka KÕIK kodutööd teeb. ON, sa võid vaielda, palju soovid, aga neid ON. Kas sinu arust peaks naine tõesti sel juhul lihtsalt "oma kohta teadma" ja vait olema?

Ämm võib-olla oskaks lähedane olla, aga ehk ta ei taha. Ei peagi tahtma. Peaasi, et normaalselt ja viisakalt suheldud saab. Ja kui väga hinge sööb, siis võib teemaalgataja ju ise ämma kontserdile või teatrisse jutsuda, kahekesi tegemisi välja mõelda-pakkuda ja proovida omalt poolt silda ehitada, mitte ei ole vaja oodata, et teine lihtsalt lähedaseks hakkaks.

Ideaalne peremudel olekski selline, et naine ONGI kodus ja teeb viimseni kõik tööd ise, KA need, mis pealtnäha nagu oleksid meestetööd. Mina näiteks olen üks neist naistest, kes puudelõhkumist peab PUHKUSEKS, sest kartulikoorimine ja põrandapesu on surmani ära tüüdanud. Ja mis näiteks akende pesemisse puutub, siis seda tuleb teha "jooksvalt" nagu kõike muudki: kui lind laseb akna peale või lapsed toetavad rasvaste näppudega vastu klaasi, tuleb ära pesta. Ja tolmust ma parem ei räägigi, seda teab iga naine, et tolm lihtsalt tekib ei millestki. Ta lihtsalt on. Kui põrandaid pole 2 päeva pesnud, "ujub" tolmukiht mööda põrandaid. Ja kui siis veel mõni ämm juhtub nägema, et tema poeg elab majas, kus voodialune on tolmune või pesemata taldrik kraanikausis, siis sellise minia vastu tekib automaatselt antipaatia.
Kinnitan, et meil on ideaalne peremudel, oleme koos olnud 25 aastat, millest viimased 20 olen kodune, ehk sellest ajast, kui esimene laps sündis. Kõik on hea ja ilus, ainuke varjupool asja juures on, et ravikindlustlust ei ole.

Sekkuja, mida soovitad puhuks, kui naine lihtsalt ja loomulikult on võimeline rohkem raha koju tooma? Ikka naine kodus ja mees tööl, mis siis, et see pere majanduslikult kehvemasse olukorda jätab? Niisama huvitab, et kui rangelt need soorollid siis paigas on ka?

Kui naine teenib (teeniks) rohkem, siis see näitab otseselt, et midagi on väga mäda. Haridus ja kõrgepalgalised töökohad jäägu siiski meestele. Kui naine valib hea palga (mis reeglina tähendab ka palju tööd), siis lihtsalt selline naine ei sobigi pereeluks. Las töötab ja "teostab" ennast, kuni 40-selt avastab, et "issake, ma pole elus mitte midagi saavutanud", pidades silmas mehe ja laste puudumist. Eks igaüks teeb oma valikud ise, aga FAKT on see, et ööpäevas on 24 tundi, ja inimene - antud juhul naissoost inimene - ei jaksa 24 tundi jalgel olla. Kes ikka seab kodu ja pere esikohale, see ei anna ju endast töö juures 100%. Kes annab endast tööl 100% ja rohkem, selle kodu ei saa iialgi korras olla ega mees rahul ning lapsed kasitud. See lihtsalt pole võimalik. Kindlasti leidub miljoni kohta üks üli-naine, aga me räägime siin siiski keskmisest üleväsinud ja ületöötanud eesti naisest.

Olin hiljuti reisil (laagris), kus oli üle 30-aastane naine 4 aastase lapsega. Naine oli tööalaselt täiesti tipus, seltskonnas tegeles ta ainult oma asjadega ja mõnules niisama. Ta ei panustanud toitlustusse, tema lähedased (ja ka mitte lähedased) toitsid tema ja tema lapse vaatamata sellele, et tema sissetulek on suurem.
Ei koristanud enda järel jne. Seltskonna hingena ja jutu üleval hoidmises aga igati tasemel.
Tahes tahtmata tuli mõte, et sellist miniat küll omale ei tahaks, olgu ta kui edukas tahes.... Ilus jutt, aga kõik tema teod olid ainult ise enda hüvanguks, mitte midagi teistele...aga ootas, et teised teeksid, tooksid jne. Muide ta ongi üksikema ja nähtavasti selleks jääbki, sest teistega arvestada ei oska.
Minu soovitus olekski teistega arvestamine ja mitte vaadata kõike oma seisukohast, siis tuleb ka lähedus ja mõistmine.

Eks meile meeldivad endasarnased. Omasugusega tekib lähedus lihtsamalt. Minu enda ja minu ringi ämmade kogemuse pealt ütlen, et lihtsalt aktsepreetimisest ja viisakast suhtlusest ei piisa. Peresidemed jäävad lõdvaks, miniad kaugenevad ühes poegade ja lastelastega. Kui kokku saadaksegi, ollakse viisakad, kuid jõuluõhtul on noor pere omaette,sünnipäevadestki viilitakse võimalusel kõrvale... Mina ämmana vajan tihedamat ja lähedasemat suhtlust oma lapse ja tema perega. Ei piisa mulle harvadest viisakusvisiitidest. Nii ongi minul tulnud alla neelata see, et minia harjumused ei meeldi. Olen omalt poolt pingutanud sisukamate ja lähedasemate suhete nimel miniatega. Peaksin puhta rumal olema, kui lasen oma poegadel ja lastelastel ajapikku mulle võõraks jääda lihtsalt sellepärast, et miniad mulle ei meeldi. Ei saa mina aru ämmadest, kes tühipaljast trotsist on nõus nii kõrget hinda maksma.

olen oma mehele ja lastele ja mehe emale, kes ka meile elama kolis alati hommikutoidu valmistanud. Kuna ämm küll kodune, aga ometi varane ärkaja siis tem akohv ja eine pidi valmis olema kell 6 hommikul, seejärel äratasin kel 7 lapsed ja nad asusid riietuma. Ärkas mees sõi ja läks tööle, seejärel sõid lapsed, pesinnõud, pistsin endale ka midagi põske ja midagi lõunaks kaasa ning läksime lastega teele, nemad kooli, mina tööle, 3 km jalutamist...
Muidugi jah ämmale pidi jääma või valmistama ka midagi päevaseks toidukorraks. Ta ise soojendas kui tahtis - hea seegi.
Õhtul siis jõudsime samaaegselt koju, mina, lapsed mees.
Lapsed vahetasid riided ja alustasime köögis toidu valmistamist. Tavaliselt haarasinkauplusest midagi kaasa, et kiiremini saaks..

nüüd olen ise ämm, laopsed oma elu peal elavad eraldi, mehega ammuilma lahus.
kui lapsed külas käivad siis ikka jah küpsetan hommikul midagi kooki ja keedan kohvi

"Haridus ja kõrgepalgalised töökohad jäägu siiski meestele."

Hahahahahahahahahahahahahahahahahahahahahaaaaaaaa!!! Huumor kuubis, ära sa enam valima mine või kui lähed, siis küsi abikaasalt luba, keda võid valida. Ära oma tütreid kooli luba ja katsu neid kuidagi maast-madalast poegi teenima panna. Tee neile maast-madalast selgeks, et ilma meheta on nad ümmargune null ja kui mõni neist astrofüüsikuks tahab saada, siis pane keldrisse kinni, kuni mõistus pähe tuleb. NAINE kirjutab sellist juttu? HÄBI!

Miks mehest lahus? Tegid ju kõik nii, nagu targad siin õpetavad?

küsiks tõemeeli nüüd, et kas mõni naise kodusolemist ülimaks ja ainsaks õiguseks pidav ema siin ka tütreid omab? ja kui jah, siis kas te tõesti soovite oma tütardele elu, mis välistab hariduse ja hea palgaga töö, mis sunnib nad igaveseks mehest sõltuvusse, isegi, kui mees juhtub alkoholilembene naisepeksja olema? ainsa variandina välja rabeleda kas uue mehe juurde kolida, ema juurde tagasi, või köis kaela? kaks esimest langeks ära, sest kodune naine naljalt uusi mehi ei kohta ning emad, kes oma tütreid vaid teenindavaks personaliks peavad, ei lubaks neid ilmaski MEHE juurest koju tagasi. tõesti soovite oma lastele sellist elu? oma tütreid ei pea paremat väärivaks, kui kellegi võõra naise poja teenijaks-hooldajaks, lastesünnitajaks ja kodumasinaks? oma lastele soovite sellist elu? kui kurb. aga noh, ikkagi tõelised emad siis siin ju...

Minul on nii tütar kui poeg. Poeg on 5 aastat vanem, s.t. et poeg on 20, tütar 15. Ja JUST nii oleme ME KOOS mehega lapsi kasvatanud, et tütrest saab naine oma mehele, s.t. kõige selle juurde käivate kohustustega. Kuigi tütar on noorem, oli just tütar väiksena n.ö. pojale lapsehoidjaks. No piltlikult öeldes, kui tütar oli umbes 10 ja poeg umbes 15, ja meil oli näiteks vaja kodunt ära minna ja lapsed omapead jäid, siis tütrele kirjutasin leheküljesuuruse "meelespea", mida ta kodus olles peab silmas pidama alates sellest, et välisuks ei jääks lahti, kraanivesi jooksma, pliit sisse jne jne. Pluss see, et kontrolligu ikka, mida (suur) vend teeb.
Ah, pole vist mõtet teile seletada, teie ajukäärud ei võta seda kinni, et tütarlapsest saab kunagi naine ja ema.

Mehe valite ikka ise tütrele välja, ma loodan? Muidu äkki veel valib mingi äbariku, kes ise süüa teeb? Kahju, et ühel sinu lapsel pole õigust ise oma elu üle otsustada. Mul ei ole absoluutselt midagi selle vastu, kui naine tahab kodune olla ja tema jaoks emaks ja abikaasaks olemine ülim on, aga see, et kellelegi seda peale surutakse ja kõik muud variandid juba eos nullitakse, on ikka suht vastik küll.

Vabandust, unustasin küsida, mis pojast saab? Kust sa talle naise leiad? Ise ta vaevalt sellega hakkama saab, kui 15-aastase noorukina 10-aastase lapse poolt hoitud pidi olema.

Sellest ajast, kui mõlemad lapsed koolis hakkasid käima, mis sa, Sekkuja, ise kogu selle ajaga tegid? Kuidas teie pere õhtuid veedab? Mida siis plaanite tegema hakata, kui mõlemad lapsed on õnnestunud paari panna?

Loogiline on ju et kui naine teenib hästi siis kodus ei jõua . Samas kui raha jätkub siis pole probleemi , võib palgata koristaja , lapsehoidja jne , kes sinu eest need tööd ära teeb .

et miks mehest lahus, eks selle põhjuseks oli minu töö.
kui lapsed koolis hakkasid käima siis kulud suurenesid. Mehel ei olnud mingit võimalust lisa teenida või suremat palka saada, minul aga oli võimalus saada lisatööd öövahetustes.
Seega olin harvem kodus,st iga kuu tegin kas 4 -12 tunnist või 2 - 24 tunnist valvet.