Kas on ikka laps see mõjuv põhjus ,et ikkagi kokku jääda?Paluks naiste arvamusi,et ,kui kaua siis ikkagi suhte nimel vaeva näha ? Hetkel küll selline masendus peal,et isegi lapse pärast ei sooviks koos olla.

Reaalsus pakub jah teistsuguseid variante tihtipeale elus, mis pole just see, mis ettekujutatake. Põhjuseid lahkuminekuks võib ju mitmeid olla. Minu arvamus on siiski see, et pole ju midagi hoida, kui läinud siis läinud see suhe. Võib küll elada harjumusest koos, kui elu talutav, Samas öeldakse, et pole suuremat kuritegu, kui see, et elatakse koos mehega, lapse isaga, kus puudub armastus, mõlemapoolne hoolivus- side,mida laps alati tunnetab. Ka pisaraid peites võib suuta naerda, kuid laps tunnetab kõike, uskuge mind, ta ei näita seda välja, aga laps näeb ja kuuleb ka vaikuses kõike.

Lapsele oleks kindlasti kõige parem, kui tal on ema ja isa. Küllap pead mõtisklema, miks sul see masendus peal on. Ükskõik, kas inimene on edukas, üksik, lapsega, abielus, masendus vaevab meid kõiki aeg-ajalt. Kui su lapse isa on hea isa ja midagi hullu (vägivald nt) pole, siis tasuks pingutada küll.

see mees ongi hea ja armastav isa ja mul pole talle mingeid etteheiteid teha.Mida pole aga ,on meie suhe,mis unarusse jäetud .Kuna oleme teineteisest juba niivõrd võõrdunud ,et kas ja kelle algatusel see uus algus tulema peaks ,pole aimugi.See asjatu enese piinamine on ausalt öelda ikka jube küll .

Ütle nüüd ausalt, sa oled hiljuti armunud olnud õi oled praegugi, ka selle kõrval võib tavaline argielu tüütu ja igav olla.

Noh, aga kui sa vähegi tunned, et see on proovimist väärt, ole siis ise algataja.
On ju pikad pühad ja kohe hea võimalus midagi konkreetset ette võtta.

võiks öelda,et olen siiani oma mehesse armunud ,kuid tema ju tõukab mind pidevalt eemale.seetõttu o ka raske mul endal uuesti alustada.Rääkida ta ei soovi meie suhte teemal,olevat tähtsamatki siin elus.Tema jaoks ehk mitte aga minu jaoks küll.Ma olen välja pakkunud variante,et kahekesi olla ja minna veidigi oma meelt lahutama.Ka see variant langes ära ,sest ta loobub absoluutselt kõigest .

Ei oska ju midagi soovitada, kuigi tahaks. Võin öelda vaid seda, et me koos elanud 15 a ja päris riius nagu polegi olnud, armukesi (hkhm.., tal) ei ole vist olnud.Tüütuid ja igavaid perioode olnud muidugi aga vaid üks lugu jääb mul meelde alati , see oli uusaastööl, kui poiss oli väike ja jäi magama enne keskööd ning mina ka õue ei läinud, mees napsutanud ja kui väljast tuli, siis haa..lükkas mind koos kassiga väliskoridori, mine ja võta oma kass ka kaasa, mitte ta aru ei saanud, et kuidas siis ometi me õue ei läinud....ma seal T särgis ja mõtlesin, no kuidas ma nüüd siis koputan naabri uksele, help me, aidake..see nali jääb siiani meelde, meeski häbenes järgmisel päeval..aa, ei ükskord viskasin teda kohvitassiga, pihta ei saanud, tapeet ja lagi olid täpilised, kes pesi?.mina muidugi. .

Ei, laps ei ole põhjus kooseluks. Laps vajab õnnelikke vanemaid ja need vanemad ei pea koos elama.
Sinu jutust selgub, et ohverdad üksi kooselu nimel, parem koli lahku. Mees pole sinuga elamisest huvitatud ja sul pole mõtet üksi püüda.

lahku küll ,kuid ,miks just mina peaksin selle sammu tegema.Kui rääkida ei oska ,siis pole midagi parata.Laps võib vajada õnnelikke vanemaid aga võin "pea anda",et suhtest ülesaamiseks läheb (minul vähemalt) väga kaua aega ja terve selle aja ma pole ikkagi õnnelik.sel juhul peaks laps siis elama selle niinimetatud õnnelikuma lapsevanema juures või?

nõus sellega, et AINULT lapse pärast ei ole kooselul mingit mõtet. laps tunnetab vanemate omavahelised suhted ära ja tajub, mis on teoksil. see on juba aegunud arusaam, et laps vajab õnnelikuks olemiseks nii ema kui isa. jah, üldjuhul muidugi. aga on ka väga palju olukordi, mil on õigem lahku minna ja üksteise (sealhulgas ka lapse) närve mitte edasi rikkuda. sageli suudab üksikvanemaga kodu pakkuda lapsele palju rohkem armastust ja turvatunnet, kui sama kodu kahe lapsevanemaga. ema ja isa on lapsel sellegipoolest olemas, kuigi nad koos ei ela.

kui on sinu arvates see vale arusaam,siis mille alusel teha valik,kellega on ikkagi lapsel parem.Võin arvata ,et lapse peaks kasvatama see lapsevanem ,kes majanduslikult paremal järjel ?

Mida see tähendab, et "suhte nimel tuleb vaeva näha"? Iseennast alla suruda, hingeliselt vägistada, vastu tahtmist head nägu teha....? Kui ikka tundeid ei ole, siis ma ei saa küll selle vaeva nägemise mõttest aru.

Head nägu polegi vaja teha ,vaid oleks vaja asjad selgeks rääkida ja rahumeeli lahku minna.kes siis õnnelikum on ,hakkabki last kasvatama ja nii lihtne olekski asjadekäik.Siin ttuli nüüd küll jube tark välja.Igavene Ego selline!

tead tark,
kas sa ise ikka saad aru, mida enne sind kirjutati? Ja sellest ka, mida sa ise kirja panid?

Kust te Naised teate mis lastele kõige parem on ( sellest saate teada alles siis ,kui lapsed ~20 )?
Arvate tõesti, et 10 printsi valgel hobusel kuskil ootab Teid ...

Elan ise hetkel samasuguses situatsioonis :( Selle vahega, et soovin väga oma suhet päästa. Mees ühel heal päeval teatas mulle, et tunded otsas ja soovib pereelust eemalduda. No ka mingi armukese variant. Nüüd pool aastat jagelesime siin. Mina püüdsin teda maa peale tuua. Ei suutnud. Tema tunded olevat ammu mujal. Hetkel elame eraldi. Miskipärast arvan ja tunnen, et mõistus hakkab vaikselt tagasi tulema ja loodan, et ehk juba lähiajal maandub tagajalgadele. Saame pereeluga edasi minna. On ju selgelt näha, et tunded on alles ka minu vastu. Hetkel on lihtsalt ta hinges niivõrd suur segadus elu mõttes ja armumises.See on meie kooselatud aastate, mida pole vähe, suurim kriis :S

Te saate vähemalt räägitud aga ma ei suudaks mingi väevõimuga meest rääkima sundida.Võimatu! Mis tema hinges või mõtetes,pole õrna aimugi aga vähemalt hetkel mina see pole.

Kui armukestega tegu ja pikemalt, siis vist jah pole mõtet põdeda
Kuid lastele teeb lahkuminek ikkagi kõigerohkem haiget :)

Kaua olete koos olnud ja kui vana on laps?

Pean ka meeletult pingutama, et midagi mehe käest midagigi teada saada. Kisu tangidega sõnu välja ja siis ka vaid mõni üksik. Enamuse infost pean ise välja mõtlema. Helistanud mulle pole juba ammu :(

Kui tunded ja armastus on kadunud, siis pole enam midagi. Tagasi nad ei tule, näe nii palju vaeva kui tahad.

Kahjuks, sul on õigus!
Mees võib pettuda oma uues armastuses või tärkab temas kohusetunne laste vastu või haledus ja kaastunne naise vastu või veel midagi sellist ja ta võib tõesti pere juurde jääda. Tunded aga tagasi ei tule. Mis läinud, see läinud! Aga mis elu see siis on? Kas keegi tahab, et temaga jagatakse elu haletsusest? Kusjuures kogu aeg on ju kuklas võimalus, et ta läheb jälle, kui mingi tugevam tundevirvendus tekib. Ja päris kindlasti ei ole ka lapsed õnnelikud sellises peres, kus ilma igasuguste tunneteta koos elatakse. Paljud lapsed on täiskasvanuna seda tunnistanud, et nad ju teadsid, et vanemad elasid koos kohusetundest ja peamiselt just laste pärast- arvasid, et nii on lastel parem. Aga ei olnud!

Siiski ,kui tunded kadunud ja üks pooltest suhtest enam ei hooli,siis tuleb ikkagi rääkida.Vastasel juhul mõtlevad kumbki oma versiooni ja ka see ei anna mingeid tulemusi.

Tunded võivad tagasi tulla. Olen elav näide. Minu varjul olevad tunded tärkasid taas ja olen kui uuesti armunud oma mehesse. Kahjuks on nüüd tema selles seisus mis mina enne. Usun tunnete taastekkesse.

vastavalt naistekas tehtud uuringule ei ole naistel põhjendatud lapse pärast kokku jäämine, meestel aga on see kohustuslik nii kaua kuni naine seda tahab.

Ja mis sellest tunnete taas tekkimisest kasu on? Mitte midagi ju. Mis läbi see läbi.

Kui ka mees oma kriisist väljub, taipab ta, et oma naine ja pere on kõige kallim varandus ja toit on teisel päeval isegi tavaliselt parem kui värskelt valminud. Uuesti tärkanud tunded võivad suhte muuta isegi tugevamaks kui enne, Ei pruugi olla läbi, mis läbi.

Paraku sellised kriisid kipuvad korduma.

Sellised kriisid korduvadki ja juba lühemal ajal, kui koosoldud aastad.
Läbi proovinud, abielus olime ~10 & lahus 2a. ennem, kui uuesti kokkukolisime mis kestis vaid ~3a. Kui ei usu proovige ise järele, et kaks korda ei tohi sama reha peale astuda. Kuigi olukord oli vastupidine, pole ka kõikk naised vaid kullatükid.
Kuid jah, kaotatud tunded enam tagasi ei tule vaid kohustus millegi/kellegi ees.