Ei vastupidi, ma oskan tagajärgi ette näha ja pean lapsi samamoodi inimesteks, keda austada ja kelle eest hoolitseda. ka elukaaslaste laste eest. Sina katsu sellest vihast ja armukadedusest lahti saada, see räägib ainuüksi sinust endast ja teeb ainult sulle paha.Arusaamatuks jääb, milleks sa oma tiibu nii laiali ajad nende tühjade ähvardustega? Isiklik probleem mingi?

Mehe esimesed lapsed olid 22a ja 24a vanad kui me mehega lahku läksime.
Vanem laps ülikoolist läbi toetatud, korter muretsetud (isa maksab selle korteri laenu)ja abiellumiseks pulmapidu korraldatud.
Noorem oli siis veel ülikoolis ja sai isalt toetamist.

Põhjuseks oli see, et kuna arvasin, et ka meie ühine laps võiks nüüd rohkem võimalusi saada siis mees arvas, et ega tal millestki ju puudus ole.
Jah kodune toit ja elamiskulud aga tasusin ma oma töötasu eest ja meie lapsele ostsin ka ise mis tal vaja.

Nüüd kui elame lapsega kahekesi ongi mu lapsel rohkem võimalusi kuigi tema isa meid ei toeta.
Mu laps on nüüd 18a täis ja käib alates 17 eluaastast kooli kõrvalt osalise ajaga tööl.

Sina oskad tagajärgi näha... Kes see sina üldse oled selline, et sa ennast seadustest kõrgemale asetad? Kui seadusega on ettenähtud et eksnaine saab poole ja lapsed isa palgast oma osa, siis nii ongi. Sina ei ole siin enam mingi otsustaja-sina täidad seadust. Ja kui mõtled et hakkad seadusteväliselt asju ajama, siis ära imesta kui ka teised nii tegema hakkavad. Ära pea ennast nii eriliseks, eelmisele. See võib sulle ükskord halvasti lõppeda.

vaat siis sa kullakaevaja pead ise selle maja müügiga tegelema ja kohe ostjalt poole raha laskma enda kontole kanda
siis saad jh midagi

aga kui mees hakkab sulle välja maksma sinu osa ja samas ehk ise tasub veel majalaenugi mis osalt tasumata ja siis ka laste elatis siis võid küll ootama jääda

Nüüd kui nad on täisealised, ise pereinimesed, on nad endiselt jätkanud oma isa külastamist ja raha pommimist.
Siis täh?

Ja sa ei vastnud siiski küsimusele. pead loomulikuks oma lapse toetamise jätkamist, mis on ju ka normaalne. Et mees oma lapsi toetab, on sinu jaoks imelik.
Sa ju siiamaani oled teistele lastele armukade, aga ikka veel ei mõista? See on ju sinust läbi kogu su abielu kiiranud. Mees juba trotsist sinu last ei toetanud, mis muidugi ka tobe. Asjad on siin elus nii seotud ja kahju, et täiskasvanud ei saa täiskasvanulikult omi asju aetud, vaid toovad lapsed kilbiks ette.Jäta teiste süüdistamine ja anna ometi ka mehele ja tema lastele õigu suhelda ja raha anda, kuidas nemad soovivad.Sinul ju see õigus on?

Mees on toetanud koguaeg lapsi, makstes elatist ja lisaks ostes lastele asju, andes taskuraha, tasudes telefoniarved, võimaldades autojuhilbade tegemise jne.
Ei ma polnud kade, me olime ühte meelt, et vanemad lapsed tuleb esmalt ellu aidata, et nad ise saaks hakkama. Seepärast läks ka minu panus nende laste toetamisele siis kui oma laps oli veel väike.
Ausalt öeldes tundsin rõõmu kui neil hästi läks jne.
Loomulikult tuleb lapsi toetada kuni neil koolid lõpetatud ja suudavad ise tööga end ülal pidada.Ei pea ajama seadustes järge, et vot nii kaua näeb seadus ette.

Seda, et ma oma lapse arvelt jaomast vabast ajast aitasin ja toetasin mehe lapsi - sellele olen alles jah siis mõtlema hakanud kui lahku läksime.
Ja see oli meie laps, kes sõna võttis ja küsis, et miks koguaeg teisi lapsi toetatakse, aga tema polegi nagu olemas.
Selle peale küsis mees, poisi isa, et aga mis sul puudus on?

Loomulikult ma saan aru, et lastel oli vanuste vahe ja suuremate lastega suhtles mees nagu täiskasvanutega ja noorema kamandas sageli neid lapsi hoidma ja nendega koos olema, tegelema - kes sisi oli dkaasas tema lastega ja kes ei olnud mehe enda lapsed