Hiljuti sain juhuslikult teada,et mu mees on suhelnud juba 2 aastat päevad läbi internetis(tööl) teise naisega,lisaks veel kohtumised jne.Olles hommikul tööle minnes oma meiliboxi lahti unustanud,sain lugeda sadu kirju,pungil suurtest tunnetest,igatsusest,armastusest...Oleme olnud 26 aastat abielus ja olin kindel,et mu mees mind ei peta,aga nüüd selline kohutav shokk!Ei tea mida teha,kuidas edasi elada,kas on üldse mõtet kooselu pingutada,kui ta süda ja hing kuuluvad ju tegelikult teisele,minule jääb vaid rutiinne argipäev koos igapäeva koduste toimetustega.Olen ka nõus need loovutama.Kas kellelgi on sama rabavat kogemust?

Väga kahju :( Tunnen kaasa. Kas too teine naine teab, et mehel oled sina? Kui ei tea, äkki kutsud ta külla ja kui mees koju tuleb, saab üllatuse. Nojah, see on vist suht võimatu, aga kuidagi efektiivselt võiks mehele teada anda, et sa tead...

Sul on võimalus mitte midagi teha, sest ...kahju küll aga see ei pruugi olla mitte teps esimene suhe sinu mehel. Ja see suur igatsus ning armastus seal kirjades...on seal siis juttu ka, et miks need igatsejad siis kokku ei koli? On teil väiksed lapsi?
Kui ei siis on see su mehel lihtsalt mingi fantaasiamäng, nii tore on ju igatseda ja "armastada" ja teist naist panna aga kui on vaja otsustada, siis ei ole nagu tegusid...
Iseasi, kuidas sina end nüüd tunned.
Kui sa selle mehele nüüd ette laod, et oled teadlik, siis see võib olla paneb ta tegutsema, kui kõrvalt vaatad ja väljagi ei tee, siis ... see võib varsti üle minna...kuni tuleb järgmine.
Minu meelest on sul ainut kaks valikut, kas anda mehele kinga või eladagi teadmisega, et mehel on keegi veel.

Arvan,et ei suuda selle teadmisega leppida ja edasi elada.Lugesin neid arvutuid kirju ja mõtlesin,ei või olla,et minu mees(48)!teeb selliseid sõnu???Olin siiani veendumusel,et vaid minule on ta neid öelnud,muidugi 26 aastat tagasi...arvasin,et lihtsalt elame tavalist argielu,vahelduseks käime aastas kord soojamaa reisil,aegajalt sugulaste tähtpäevadel,naudime koos tillukest lapselast ja elame-vananeme koos vaikselt,rahulikult...aga nüüd siis selline vapustav üllatus!?

2 aastat ja pole see mees kuhugi läinud. Armunud olla ei keela keegi, see ilus tunne. Üldjuhul möödub.
Ise ei kiirustaks lahkuminekuga. Jah, on valus ja vastik tunne, aga teie koosoldud aastad on ka midgi.
Rahune kõigepealt ja rääkige südamest südamesse.

Sa peaks ka endale kellegi leidma. Siis alles tead mis tunne on jälle elada. Ehk peale argielu on veel midagi muud ka olemas mis paneb südame puperdama.
Ja kui ükskord elad, siis pead sõitma terve elu ühe ja sama autoga? Mis elu see on? Aga naabrimees vahetab iga paari aasta tagant oma sõidukit ja tervis tal ka korras. Mõistad?

Rääkida ikka võime ja koos elada ka,kuid midagi suurt ja usaldusväärset on lootusetult purunenud ja kaduma läinud,seda ei suuda enam keegi ega miski taastada,usaldus on kadunud,lugupidamine samuti,armastusest ei tasu enam rääkidagi....njh,mingi naabrite suhe ehk mingil moel võib ju kestma jääda.Iseasi,kas sellisel kooselul on sügavat mõtet?

Eks see olegi praeguse aja peresuhte uus mall e.siis kaksikelud...seda soosib ju kõik tänapäevaga seonduv-teaduse ja tehnika saavutused(autod,arvutid,mobiilid jne.)Sellega tuleb lihtsalt harjuda ja kui ei,siis on 2 võimalust suhtega toimetulekuks,kas lõpmatuseni kannatada või teha konkreetne lõpp,valik on igaühe enda otsustada!

Võta rahulikult ja mine käi mõnes sexpesu poes, algatuseks.
Siis analüüsi nõks suhet, et kas on nii, et asi käib nii nagu sulle meeldib ja sobib.
Nagu su vanaema õpetas, aeg on edasi liikunud.
Kas sa mehele keelekat oled teinud, vahest mune süganud ja ise mängu algatanud.
Voodis on sul ka soove või lihtsalt talud, parimal juhul veidi isegi naudid.
See ahastamine näitab su äärmiselt konservatiivset arusaama suhetest,
inimene vajab suhtlemist, ja vahelust sel teemal.
See et mees mesimagusat juttu ajas, ei tähenda veel kaugeltki, et ta seda ka reaalselt soovib.
Esiteks testib ta enda võimekust ja teiseks, ta arvab, et nii peab.
50ne mees ei jama selleks kaks aastat netis, et kep-i saada, nii saamatu ja rumal ta kindlasti ei ole.

Enamusel meestest mitu rauda tules,küsimus vaid palju neist omale naisele vahel jääb...tööarvutis(kui see nina ees juhtub olema)on ikka mitu kihti igasugu suhteportaale lahti,lisaks veel msn jne....virtualne"keele kõrva ajamine"käib töö juures täiega.Õhtul libistatakse vaikselt telku ees õlut ja vaadatakse tülpinud näoga oma naise poole.

Ütle, mida annab sexpesu poes käimine? Oletame, naine läheb poodi ja ostab sexpesu. Ja siis? Läheb koju, paneb selga ja siis? Mees tuleb koju ja mis siis juhtub? Mehele teeb võib-olla silmarõõmu,aga naise jaoks ei muuda see ju mitte midagi. Kes petab see petab ja kõik. Sinu jutu järgi on naine süüdi. Ja naine ei tohi ahastada, kui mees talle meeletult haiget teeb?? Jumal hoia...

eks ta ole ehmatus muidugi.
aga ega mees sinu juurest kuhugi minna küll ei taha. see naine on tal lihtsalt selline fantaasianaine, kes elule särtsu annab. kui aga otsustamiseks ja valimiseks peaks minema, siis vaevalt ta kuhugi minema hakkab. kes tahaks oma turvalist kodu hüljata.

kuidas aga reageerida? ma ei tea. mõtle hästi järele, mis ja kuidas.
ei tasu oma ilusat elu mehe seikluse pärast rikkuda ja hävitada. raske on muidugi. aga kaalu hästi järgi, kas tahaksid kogu seda möllu ja närvipinget, kui läheb lahutuseks ja mis edasi? kas tahaksid edaspidise elu üksi veeta? sinu eas täiesti reaalne, et sa enam endale kedagi ei leia?

Juhan
no kui siiani pole seal voodis miskit põnevat olnud, siis üks õnnetu sekspesu muudab asja hoopis naeruväärseks.
kui mul ikka inimse vastu tõmmet pole, võib ta seal voodis või pea peal seista, vahet pole:))

to Juhan
Juhan ei süüdistanud kedagi. üritas vaid nõu anda. siin polegi keegi süüdi. selline on elu. ja see on täiesti loomulik, et hakatakse kõrvale vaatama.

juta
...mis tähendab "praeguste peresuhete uus mall...?"
ega meie vanavanemad ei teadnud üleaisalöömisest midagi, eks ole:)))
õukonnas ja valitsevas klassis paarsada aastat tagasi oli armukese pidamine täiesti iseenesestmõistetav asi. sel ajal oligi see ka mõistetav, kuna armastusest sel ajal ei abiellutud.

Ma siin mõtlesin... et mina räägiksin rahulikult mehele, et vaata, sain teada, et sul on keegi teine. Selgitaksin, et see on mulle väga kurvastav ning uskumatu. Ma oleksin hästi siiras ja näitaksin oma pettumust ja nukrust välja. Võib-olla mees murduks ja annaks seletusi ning võib-olla selguks mingi tõde. Samas iga mees on erinev ja ma ei tea ju, kuidas sul oma mehega on... Edu igatahes.

Vabandan teemaalgataja ees juba ette, sest kaldun teemast kõrvale.
Olen ennegi mõelnud, et kommenteerijad, kes väga kriitiliselt kõrvalsuhetesse suhtuvad ning veendunud on, et nende mehel neid pole, kuidas nad saavad selles kindlad olla. Nagu teemataja kirjast lugeda, poleks ta ilmaski sellisele mõttele tulnud, 26 aastat kooselu juba. Ei arva kohe, et teemaautor üks neist eelnimetatuist on.
Kuidas edasi? Ise kohe ei avalikustaks oma teadasaamist. Jälgiksin meest ja ta käitumist. Kuidas ta minusse suhtub, millest räägib, kas on muutunud jne.
Selge see, et kirg kõrgvormis ei püsi pikka aega. See teiseneb millekski muuks, sõpruseks näiteks. Samas on kõigil igatsus ka kirge kogeda. Kui saatus selleks võimaluse annab, aitab see maha rahuneda, vähemasti ajapikku. Olles 48 aastaselt vanaisa, siis järelikult isaks sai ta väga noorena ning midagi jäi üle elamata, järele proovimata. Ei maksa kohe mehe igast käitumisest, ütlemisest vaid halba otsida. Mõni ütleks vastupidise kohta - silmaklappidega elamine. Aga vahest polegi see nii vale? Olukorrad lahenevad, nii või teisiti. Kõik sõltub teist endist. Kui teie suhe on hästi toiminud ja edaspidigi toimib, sureb kõrvalsuhe loomulikku surma. Kui selles on rohkemat, tõstatab mees teema ise üles. Võib-olla ei suuda sa ise nii enam jätkata. Kui näed siiski võimalust koos jätkata, eriti mõeldes läheneva vanaduspõlve peale, tuleks mehega vesteldes juttu teha ta tulevikuplaanidest. Sellest saab päris palju välja lugeda.
Anna endale aega uudse olukorraga kohaneda. Kohe selgitusi nõudma hakata pole vast kõige õigem tegu. Truudus on oluline, kuid ta pole kõige tähtsam. Truudusetust üleskaaluvaid asju on palju, iseasi, kas ka teie suhtes.
Ise olin sarnases olukorras peale 15 aastast abielu. Praeguseks on abielustaaži rohkem kui teil ja olen rahul. Oli tõeliselt raske aeg, kuid raskustest inimesed õpivad. Raskused panevad mõtlema, analüüsima, end parandama, elu mõistma. Ma poleks praegu see, kes olen, kui elu oleks üleni lillepidu olnud. Vahel aga on ka suuri muudatusi teha. Kuidas käitud sina, on vaid sinu valik. Ei saa välistada võimalust, et sul tuleb oma valik teha mehe valikutest lähtuvalt, kuid ikkagi saad valida erinevalt.
Kõike head sulle!

ennegi mõelnud
väga õigesti öeldud.
tavaliselt ikka igatsetakse oma ellu põnevust, tuld, armastus, sädet. arvesta sellega, et mehel pole noorust justkui olnudki. 22 aastaselt abielluda on mehe jaoks ikka üsna vara. põnev noorus oli su mehe jaoks praktiliselt olematu. aga tavaliselt tehakse see kunagi tagasi.

eks igaüks, kes nii pikalt on abielus olnud, on sellise tõsiasja ees seisnud. see on valus, aga see paneb suhted proovile, mis olidki muutunud nii iseenesestmõistetavaks.

Olin abielus 30aastat!!!....2 viimast neist elasin kindla teadmisega, mehel on teine,kellele kuulus nn.suhte "magusam" pool.Minu osaks langes peamiselt kodu korrashoid,talle kokkamine ja riiete pesemine....päev päevalt hakkas see kõik muutuma üha vastumeelsemaks,mõtetumaks.Meil oli ka sel teemal jutuajamisi...need olid rahulikud,kompromissitud,mehe jaoks a`la las koer haugub,karavan läheb ikka edasi.Olin masenduses,õnnetu,(mehele püüdsin muidugi alati suht head nägu teha).Kartsin üksijäämist,toimetulemist.jne.Ühel hommikul ärkasin (imekombel!)kindla sooviga SUHE LÕPETADA!Ja nii ka tegin,mehel võttis ikka suht "hapuks"-ta poleks minust seda ealeski uskunud.Uskuge või mitte,aga tegin õige lükke!Olen tagasi saanud hingerahu,ööuned,tervis on igati paranenud.Kõik selle aja,mis varem kulus mehe eest hoolitsemiseks(et ta armukesele võimalikult atraktiivne oleks!)saan nüüd pühendada endale,oma hobidele,üritustele jne.Kahetsen,et 2 pikka aastat olin loll,nutsin,vaevlesin,kannatasin....Elus tuleb minna ikka edasi,mitte jääda istuma purunenud õnne varemeile,kaotada pole midagi,on vaid võita-hingerahu ja tervis olgu igale naisele ikka primaarsed,mitte firmajuhist liiderliku abikaasa "papirull"!

Oota nüüd, kui sa ei oleks kaks aastat nutnud ja asjatult närvitsenud, vaid asja rahulikult võtnud.
Oletama, ära hakka kohe kisama, et mees siga jne, vaid arutleme.
Esiteks sa ei vastanud mu küsimusele, kui palju sa aega mehele kulutasid, see söök ja pesu pesemine,
Seda saab mujalt- teenusena tunduvalt odavamalt, kui aus olla.
Kui palju sa mehe soovidega arvestasid, kui tihti sa neid perversusteks pidasid???
Ei ole mehed lollid, vähemalt enamus meist, nad lihtsalt on nõrgakesed, ei suuda valusat tõde näkku öelda.
Sa ei eruta mind enam ja sa ei tee ka midagi selleks, et midagigi pakkuda.
Ja elad nüüd üksi, tegeled endaga, mitu aastat ja kas oled rahul sellega.
Kas mees keelas sul endaga tegelda, ürita aus olla, endale vastates, mina ei puutu ju asjasse

a sexpesu, seda mõistet võiks ju veidi laiemalt mõista kui tükki pitsilist pesu, võiks vähemalt üritada.

juhan
nüüd olen sinuga täitsa nõus.
ja eks see sekspesu asi ka. kõik oleneb ikkagi konkreetsest inimesest ja konkreetsest suhtest. mõnel puhul aitab sekspesust, mõnel puhul mitte.

lohutus
muidu olen kõigega nõus, aga miks sa mehe eest "hoolitsesid"? jääb mulje, et mees oli invaliid või laisk.
tavamehele ei meeldi, kui kodus on naise asemel teenija või ema.
enesekindla ja nö "halva" naise juurest mees tavaliselt kõrvale vaatam ei hakka.

kõrvale vaatamiseks on palju. Mõni naine on kontrolliv, karjub iga väiksemagi asja peale. Selliste juurest otsitakse kõrvaltee. Palju on mehi, kes elavad koos ainult lapse pärast, samas oma paremat poolt jagavad kodust välja. Pole vaja hädaldada, tänitada, teist mõnitada. Pole keegi ideaalne. Ei saa ju tagasi seda, mis juba möödas, seega pole võimalik ka mitte tehtud viga olematuks teha, Elame siin ainult korra, eks siis võtame ka partnerit inimesena, kes võib eksida. Sina ju ka vahest teed vigu. Nii lihtne see ongi:)

põhjusi
minul on näide oma tuttava paari varalt kohe võtta. mees lahkus naise juurest peale 26a kestnud abielu. ütles, elapsed suureks kasvatatud, tema on kohuse täitnud, ning tal on õigus minna.
naine kohtles meest nagu tänitav ema. mees oli 3aastase rollis, kes midagi ei teadnud, midagi ei teinud, midagi ei osanud.

mees elab nüüd juba umb 12-13a koos uue naisega, kes kohtleb meest, kui võrdset, austusega. mees, kes varem ei osanud isegi külmkapi ust ise avada, oskab ise koduse majapidamise kohta otsuseid vastu võtta, käib ISE poes ja teab isegi toiduainete hindu:)))
seda rääkis mehe ema.

samuti lisas mees, et kui elu uue naisega peakski luhtuma, ei läheks ta iialgi oma endise abikaasa juurde tagasi.

ikka on naine süüdi, sest mees on ju nõrk. ei saa naisele tunnistatud, et naine talle enam ihuliselt huvi ei paku.
kuid mees:
ka naine on nõrk, ta ei julge endale tunnistada, et ta mehele enam ihuliselt midagi ei paku.

Näete, kui karm on naine olla - teda kardab nii mees kui naine!

Ja nii nad välja suridiki. Küll pikkamööda, kuid lõpuks siiski.

kui ma oma mõistuse appi võtan, siis jutuotsa võiks kohe võtta üles see, kes hakkab tegema esimest sammu kõrvale. see on üks tõsistest signaalidest.
;)

Eelnevatest kommentaaridest saan aru, et kõiges on süüdi naine. Ei ole osanud ikka oma liiderlikku meest piisavalt ümmardada ega võrgutada jms....Aga mida te siis ütlete, kui abieluvälise suhte leiab naine? Siis on kohe, et näe naine läks litsiks ja keegi ei maini poole sõnagagi, et mees ei hoolitsenud enda eest , ei pesnud ennast piisavalt, röhitses, peeretas, sigatses ja oli laisk nagu elajaloom, rääkimata naisele ilusate sõnade ütlemisest, kingituste tegemisest või muust sarnasest, raha ka tõi vähem koju, kui naine. Ja kui naine kõige selle peale omale silmarõõmu leiab, siis on ikka naine süüdi? Huvitavad arusaamad meil siin, eelkõige naistel endal?!

nii lollid naised

Saarahh
kullake, keegi ei süüdista naist. saad väga valesti aru. lihtsalt üritatakse välja mõelda, mida teha.
praegu ei ole ju asi peeretavas rõvedas isases vaid murest murtud naises.
kui mees siin abi paluks, küll me siis üritaksime jälle teda aidata ja pakuksime välja laiskust, peeretamist ja röhitsemist.
ma ei saa üldse aru, MIKS peab alati keegi süüdi olema? inimesed lihtsalt teevad vigu või kasvavad lahku jne.
selles pole keegi süüdi:)

Kes võtab isiklikult kui räägitakse üldiselt? Tegelikult on selliselt käituva mhega kurb elada, nagu toakaaslane, ei enamat, võin ette kujutada. Ju siis on vaid mugavus see,mis mehel ei luba eiti ilma peale minna aga kõrvalhüppeid on ta teinud kindlasti,kui juba kirjastoori nii sügav on. Kuni naine ei märka, ei tea ega tahagi teada, on mehel hea elu niigi. Külgehakkavaid naisi, kes ka teavad, et mees pole vaba,on suhtlusportaalides palju, neil sellest ükskõik, mees vaba või mittevaba,kui on tutvumas, on ju võimalus see endale haarata, kasvõi valega .... Enamus taolisi mehi ei varjagi,et hõivatud. Ootavad, et naine oleks algataja, ei tea,kas see võtab nagu puhtamaks, et ise abielus ja murrab truudust. Mina teemategija asemel olla ei tahaks ja truudustetute meeste suhtes olen eemaloleval seisukohal, kardan neid, kui ta ei ole momendisuhtes truu, kuidas oleks ta siis minule truu kui suhe tekiks...Kahju teemategijast aga otsused pead ise vastu võtma, see on sinu elu.

mina jätaksin maha. olen sinuga umbes samas ajajärgus abielus olnud ja meie suhte eelduseks ja aluseks on jäägitu usaldus. kui seda ei ole, pole minujaoks midagi. ilmselt olen maksimalist, aga mis teha. ma ei lepi poolikuga. aga oma elu õle pead tegelikult ikkagi ise otsustama.

On ikka mõnus vanamees. Jätab oma meili niimoodi hooletult vedelema. Mälu pole just kiita. Vaevalt et tal selline eesmärk oli. Mnjaaa. Põle siin muud enam tarka öelda kuiet - unustad reeglid, kaotad valvsuse ja hüvasti kõik see tore ja ilus. Oma naine paugutab uksi, sahistab lahutuspaberitega ja mida sa selle teisegagi nüüd enam asja naudid või oled.
Ma tahaks meestele südamele panna. Olge ikka natuke tähelepanelikumad oma....asjadega. Ei ole ilus nii teha, ei ole.

Ma olen Ingridiga ses mõttes nõus, et OMA asjad tuleb jättagi OMA asjadeks.
Keegi teine ei pea kannatama selle pärast, et sina tahad kõrvale vahtida.
Muidugi on lolli ja lameda mehega raske koos elada. Sellisega, kes ei taipa, kust minu ja sinu piir jookseb.
Ning kui kord on sinu asjad saanud ka su elukaaslase omadeks, siis ei ole takka targutada ega naist süüdistada milleksi. Pude vend lihtsalt.