kuidagi selline kurb ja tyhi tunne on,varem helises mu tel.k2isin v2ljas suhtlesin aga mis nyyd?ok peab t6dema et sellest ajast kui mul pere tekkis kadusid ka 2ra moningad inimesed minu elust,aga olgu ex enamus neist olid ainult peoloomad.
Ma ei leia et olen halb voi kade inimene olen oma parima s6bra nimel yks6ik mida n6us tegema,aga ometi on ka minu parimad s6brannad minu elust "lahkunud". nii kurb tahaks et oleks kellega m6nikord 6htul veieni juua ja naiste asju arutada,keda usaldada ja kas v6i nii sama bla blad teha.Olen 26 aastane pereema kes lihtsalt igatseks et oleks keegi kallis s6branna.

kas lapsed ei too sära silma sulle?

no eelmine ei taju vahet lapsega või täiskasvanuga suhtlemisel. aga autorile: Sa pole ainuke, kel nii on läinud. see nii tavaline, elus ongi suur õnn leida omale punkt 1: sobiv elukaaslane ning punkt 2: hea sõbranna. sellised, keda igal hetkel võid usaldada. minul pole õnnestunud kumbki, kahju kohe.

selleks, et s6branna alles jääks, peavad m6lemad tööd tegema v6i siis yks rohkem. tean seda omast käest, et see ei ole teps mitte kerge. kergem oli siis, kui mul endal elukaaslast ei olnud (s6rbannal elukaaslane juba mitmeid aastaid). nyyd aga läks asi veelgi keerulisemaks, sest minu elukaaslane kyll tolereerib minu s6brannat, kuid ega talle ta eriti ei meeldi ta (mehe versioon: liiga harimatu ja huumorivaene). olengi siis yritanud laveerida nii, et kohtun s6brannaga siis, kui mees tööl vms, et saaks naiste asju ajada. 6nneks mees koos seltskonnas viibides siiski pahatahtlik ei ole :) see on hea.

aga samas taipan ka, et kui ma ise nii palju ei m6tleks, et kuidas ja kus s6brannaga suhelda, siis teda mul ka varsti ei oleks.

ma aga leian, et keegi v6iks veel olla, sest teised s6rannad on kas kadunud v6i kaugel (välismaal). v6iksin isegi msnnis lobiseda :) ise olen paari kuu pärast 23 ja tartust. keegi tahab lobiseda, siis miks mitte :)

Kui mees ütleb (olgu küll, et esialgu möödaminnes ja ilma suurema tagamõtteta), et sõbranna on liiga harimatu ja huumorivaene, siis varem või hiljem hakkab ta nii ka Sinu kohta arvama. Sest see on ju teada tuntud tõde, et "ütle mulle, kes on Sinu sõbrad ja ma ütlen Sulle, kes oled Sa ise!".

Ole õnnelik, et sul on pere. Tõsiselt. Kui mul oleks pere, ei põeks ma üldse sellepärast, et vanad tutvused hägustuma hakkavad.
Minul pole kedagi, ei meest, last ega ka sõpru/sõbrannasid. Vot see on alles elu ja ma kardan, et ma pole mingi ainueksemplar. Ometi olen väga seltsiv inimene ja tahan suhelda, siiski...enamuse ajast üksi. Ei taha nagu teiste ellu end toppida. Eriti just pereinimeste omasse.

sõbradeta - nii nummi :D

magadan- kuidas see võimalik on, et oled seltsiv inimene aga enamuse ajast üksi? otsi siis omale mõni teine üksik kellega suhelda, milles probleem... on ju olemas internet või löö ennast üles ja mine käi väljas. ka üksi võib väljas käia ju! ise peab midagi tegema, kes sind su kodust ikka otsima oskab tulla!